klassikaline norra.. meeeletult öhtusööke, möödukalt igavust aga ikkagi armas.
jöulud olid natuke kurvad, sest mul polnud meeleolu ja igati oleks tahtnud olla parem kodus ja üksinda kodus vaadata, mitte 6 tundi norra möla kuulata. aga jöuluvana käis ka ja rikkaks sain. vöitsin lotoga ka, esimest korda elus. 150 nok, pole paha(kurss on 1,9).
ülejäänud aasta lubab tulla kiire ja mönus. 3 öhtusööki olen planeerinud veel kallite inimestega, aga tahaks jöuda pärnus lihtsalt puhata ja mängida veel ka.

kohustuslik HÄid JÖULE postitus

näedsiis, kui tobe. septembrist saati olen jöule ootanud. novembris heegeldasin susse ja jöulutunne oli sees. ja nüüd, kui on päriselt jöulud, siis pole seda TUNNET mitte kusagil. kuuske ka pole, sest köik norra kuused on otsas ja metsas kasvavad ainult mingi 20 m körgused(muidugi on vöimalus ainult latv maha vötta).

oehh.. aga palju jöule teile köigile ikka selle peale!

(vabandan, mul pole seda lainelise katusega o tähte siin)

kohustuslik lennujaama lugu, aegade algusest saati.

mu lendu on juba kaks korda edasi lükatud ja seis on päris igav, sest ma olen lennujaamas juu umbes poole kümnest saati ja praeguse seisuga väljub lennuk umbes 14.25. mu lemmik.

aga üks armas mitte nii teemakohane aga huvitav artikkel
Miks on lumi valge?

tuba on peaaegu korras ja kleit saab ka valmis ja ülla-ülla mul on selle peale isegi perfect jakk kapis täpselt oma aega ootamas. kuigi, mul on tunne, et ma tahaks oma õmblusmasina(mida ma niiiiväga armastan) metsa maha matta, sest pole vaja enam nii lohakalt õmmeldud asju siia maailma.

istusime vennaga maas ja sõime tema raffaellosi, tema enda algatusel(mina ei jagaks oma sünnipäeva raffaellosi kunagi!) ja see oli nii lihtne ja armas, et tundus nagu meil polekski 13 aastat vanusevahet, vaid täpselt samasugune, nagu mina. noh, kommisöömises ongi, sest keegi teine meie perest ei armasta magusat(shame!).

ma ei tea miks, aga alati kui tekib hetk kus võiks lähedastele midagi ilusat soovida ja kallistada-musitada, nt enne vaheaega või pühi(antud juhul siis mõlemad), siis olen mina see, kes vaikselt lihtsalt minema läheb. miks? sest ma ei oska seda! ma olen kas täiesti emotisoonitu sellisel hetkel või siis lähen üldse liiga emotsionaalseks. see on alatii! iga kord. õudne! kui südametu inimese mulje ma nii jätan? ja sama asi lennukite-busside peale minnes, niisama hüvasti jättes. pole ime, et keegi ei viitsi mind enam lennujaama saata, kui ma nii emotsioonitu ja tänamatu olen. ainuke selline olukord, kus ma end natuke välja vabandan, oli eelmine aasta samal ajal, kui tabasalust ära läksin oma nägu ja kõike varjates, sest teadsin, et üks kallistus veel ja ma nutan järgmised nädal aega. aga noh, ju see siis olengi mina.
muidu on kõik niiiiiii kaunis. lahkusin koolist oma eelmise aasta motoga- kui tuleb päike välja, lähen minema. ja tuli ja õu on niiiii ilus! nagu päriselt! ostsin veel viimased kingid ja verivorstid emmele ja nüüd valutan pead, sest miljon asja on teha ja noh, muidugi tahaks veel jõulugaalale jõuda, aga mul pole lihtsalt enam aega! jõulud ei saa tulla, kui mul pole kleiti ja tuba on hullem kui ussipesa rääkimata pakkimata asjadest, pesemata pesust ja veel sada häda. aga ma ütlen sellepeale fuck that ja lähen õue suusatama, kuigi suusatada ma ei oska, sest häbi on olla kui on selline ilm ja kapis on kogu suusavarustus olemas, mida ma kunagi ei kasuta. tsiu

see on lihtsalt niiiiinunnu lauluke.

muide mangos on imeilus hanesulgedest roosa kleidikene. kui keegi tunneb, et tal on 2395 krooni üleliigset raha, siis S on täitsa minu suurus ja õnnelik oleksin ka jah.

kui ma otsustasin, et kool on nõme, vastik ja paha ja torisedes minema läksin, seadsin sammud kesklinna, poodidesse. jutud käivad, et lohutuspoodlemine on vale, aga järelemõeldes.. ma ei mäleta, millal viimati oleks mõni asi mind kiiremini rõõmsamaks teinud, kui uus kaunis pesu, pluus või huulepulk. a võib-olla on asi lihtsalt minus.

koju tulles olin elevil, sest lõpuks ometi on mul 4 meetrit kangast kindla plaaniga õmmelda(mitte et mu kapp poleks täis kangatükke mis ma olen ostnud "oh see näeb lahe välja" emotsiooniga ja millest ma võib-olla kunagi midagi ei teegi). võtsin lõiked ja lõikasin ja mõõtsin ja... fuuuuuu.. ikkagi jäi väheks. eks ma siis homme jälle sammun poodi ja näen, kas leian midgai toredat.
mmm.. mis veel. kool oli närviline, tunnen end jälle nii halva inimesena. kõik ootavad reedet ja diletante, aga mina arvan, et polymer pole kummist ja 1000 inimest sinna lihtsalt ei mahu.

KUI kaunid 24 h. eile ärgates otsustasin, et teen kiire tiiru linna peal ja kolin siis getteri juurde elama. ja nii saigi. päev täis koristamist, naeru, siidreid ja piidreid. panused ja ootused õhtuks. korraks kohutav uni ja siiiis läks lahti. ilusad ja head inimesed, bailat, tantsu, naeru. karoliniga kardinate taga varitsedes saime kõige värskema gossipi osaliseks ja kuiiii palju draamat mahub ühe õhtu jooksul sellesse tondilossi. tähtsaid jutte ja pilke ja natuke röövimisi ka, kahjuks. nojah. aga ilus oli see sellegipoolest. ja kui teistel oli aeg lahkuda rääkisime veel getteriga terve selle õhtu üksikasjalikult läbi, mõned kõned ja uni ka. öösel ärkasin kui niru otsustas mu peal magada, siis koputus õlale ja "kes sa oled" ja "kas pidu oli väga perses?". nojah, selline see purjus getu juba on. millised üllatused said ilmsiks kui oli aeg koristada ja taaaskord, selgus, et kõige parem mees kõiksuguste tööde jaoks on naine(mina isiklikult). lahkumisehetked olid kurvad ja läbi paaaksu lume suundusin koju ka.

kuii kaunis õhtu oli laurakesega. niii lihtne oli see, kui ta jõudis kohale sõnadega "kallis, ma olen kodus", nagu alati ja siis tunde istuda ja rääkida temaga. ta on armas. getterit me selleks õhtuks ootama jäimegi, aga otsustasime minna kesklinna öömüügile, sest kui saab kell 23 port arturis chillida siis peab seda tegema. vaatasime ära kauni ilutulestiku, võtsime vastu uue aasta ja suundusime siis barbarusse, kus oli taas ütlemata mõnus õhkkond. meist vanema generatsiooni kunstnikud, palju tasuta veini ja laser silmas tantsisime seal ja elu oli oiiii kui kaunis. kahjuks jäi meie külaskäik selleks korraks üürikeseks, sest laural oli aeg koju minna ja üksi ma teda jätta ei suutnud. siis teepeal helistas veel pärt ja otsis sooja kohta. lubas veel kõne peale visata, aga seda ma ootama jäingi diivani peal magades. lõpuks kolisin voodisse ka ikka.

sõitsime alissaga pärnusse, nähes välja nagu vene uusrikkad(või suurrikkad, ise otsustage). tähistasime seda siis kohe ruttu martiinidega oma toredas kodus kus vaid 7 kraadi sooja oli. varsti ruttasime poodi, ostsime palju rooga ja 2 liitrit hõõgveini. tunne oli nagu oleks jõuluvana juures käinud. punud täis hakkasime oma veini jooma ja jõime ja jõime kuni me juba päris purjus olime ja musud getter ja laura ka end minu juurest leidsid. käisime siis veel poes viina toomas(mis aga õnneks järele jäi) ja hullasime veel, kuni me alissaga otsustasime minna kuhugi keldripeole, kuhu tundmatud inimesed meid kutsusid. seal oli mingi kommuun. galerii, külmkapp õlle täis ja palju vinüüle. need kutid seal räppisid ja meie saime tasuta veini juua, mis oli niiiiiiiii toreee. tantsides suutsin end suvisesse surfikasse mediteerida, siiralt tundsin jahedat liiva oma taldade all ja tunne oli täpselt nagu seal õhtuti pärast tööd. natukese aja pärast jooksime sealt minema, ma ei teagi miks, aga me läksime kiriku aeda kohustuslikke telefonikõnesi tegema ja korrutasime, et me tohime ainult tõtt rääkida, sest me oleme kiriku aias ja jumal näeb.. noh, mida iganes see ka lõpuks tähendama ei pidanud.. lõpuks tundsin, et ma hakkan usku pöörduma seal ja jooksime koju, kus ruttu tuttu läksime, et mitte midagi rumalat enam teha ei jõuaks.

aeg on maas ja natuke nukker on olla, kuigi põhjust nagu polekski. jalutasin, lobisesin kalli lauraga, kes on ka kodus, haige. vähemalt seekord ei tekita mulle süümepiinu(tule kohe, ma toon sulle pelmeene ja shamapat). vaatasin metsas päkapikumaju. läbi ülilumiste puude vaadates on siin isegi päris kaunis. kui mitte öelda, et mul paar korda hing kinni jäi. isegi mu oma maja nägi kaugemalt välja selline, kus mulle isegi elada meeldiks. irooniline, mh? ja nüüd vist muud ei olegi, kui breakfast at tiffanys ja uni. ma tean, et selles voodis ma hommikul segamatult magada ei saa, sest ma pole siin majas üksi aga... loota ju võib, huh?

kui tore oli eile kallist tsämmsi näha, veeta aega nostalgiat täis chicagos õlleklaasi taga ja palju palju rääkida, kõigest, mis vahepeal rääkimata on jäänud. siis käisime veel läbi rimist, ja et bussini oli pool tundi aega, läksime ww passaaži sooja. see koht on ikka uskumatu. inimtühi, näeb välja nagu mõni odav lõunamaa kaubamaja ja kole ka veel pealekauba. koht iseenesest on super ju, miks nad selle asemele midagi toredamat ei tee jäi meile arusaamatuks.
tänane koolipäev oli nõmeeee! ma ei tahtnud seal üldse olla ja ainult mu voodi mõlkus mu meeles. inglise keele lasin üle ka, mis oli asjatu, nagu välja tuli. pärast kooli veetsin natuke aega erkoga, naerdes raamatute üle ja bussipeatuses kohtasin henrit, kes on nüüdseks kahjuks... võõraks jäänud. see pole enam üldse nii nagu vanasti. tuim vestlus ala kuidaslähebmisteinudoled ja ei mitte midagi erilist. kurb ka natuke jah.

nädalavahetus oli imeline. kahekesi aeg emaga, pikad ringid linna peal, õhtul sõbrad-sõbrannad ja head mõtted. panin oma toas riiulid lõpuks üles, mis juba aasta aega ootasid. ja kappidele nupud. jälle tekkis küsimus, et milleks mulle mees??
koju sõites üllatas mind getteri kõne ja üldse ei tahtnud koju väänasse minna vaid osta kohe pilet tagasi.
koolis oli ulme täna. niii palju naeru, komme, jäätist ja mandariiine. (ja millegipärast sidrun ja laim ka mu kotis. huvitav)

rändasime mirjamiga ajas, käisime kohvicumis teed joomas ja sokolaadi söömas. aga see polnud üldse nii nagu oli varem. noh.. diivan on teises kohas ja üldse pole miski enam nii, nagu oli. aga kojusõit jõululaulude ja sulalume saatel oli äraütlemata armas ja nostalgiline. homme näen jälle oma kallist ema ka. ja nüüd tahaks natuke(palju) õmmelda ja olla nagu talvel ikka.



pelgulinna alguse ja hommikuäratuse lugu. ja norra ja lennujaama(millegipärast).

emme tuli ja tõi mulle imeilusa kanga. ainult, et konks on selles, et see tükk on liiga väike ükskõik mis lõike jaoks... ja kuna ma oma õmblusmasina ka lõpuks pärnademaalt ära tõin ja näpud juba ammu sügelevad on vaja KOHE PRAEGU sellest midagi õmmelda ju.. nii ma siin istun ja ragistan ajusi, panen puslet kokku, kuidas sellest midagi välja võluda... oh my...

kui lõpuks läbi une aru sain, mis nalja mu telefon teeb ja kõne vastu võtsin kuulsin kahte ütlemata kallist häält, kes olid vangis kaugel ja lubasid sealt ära tulla, et olla koos. pärast veel paari arusaamatut kõne olid need kaks nunnut lõpuks mu akna all. süüa, rääkida ja noormehi oodata, keda me paraku ootama jäimegi(sest noh, telefoni me ei kuulnud..). ja kui tundide pärast arvasime, et on aeg natuke puhata (enne hulgaliselt kohvi joonud, tark tegu, mhmm), kuulasin nende nohinat, vaatasin kõrvaltoas põlevat tuld ja rahulolu oli see, mis mind siis täitis. õnnetunne, jah, kõik oli niii hästi.

pole ammu tundnud rõõmu üksi olemisest. kuulata hõõguva söe helinat, lihtsalt olla. gossip girl ja shokolaad. unistada, unistada, unistada. kui hea.

pole veel asjade pakkimisegagi alustanud, aga igatsen juba praegu tagasi pärnusse. kas leidub veel kodusem koht?

kõik on natuke segaseks ja sassi läinud, nii, et ma ei saa päris täpselt ise ka aru miks ma olen ja mida ma tahan..
aga hommikusöök kella kolme ajal on ülemõistuse hea. kurb, et ma jõuan oma vaheajarežiimi alles siis, kui see läbi hakkab saama.

ma olen nii diip oma muusika, koristamise ja mõtetega.
ma ei saagi aru, mis nüüd toimub. veider on.

nädal möödus.. kiirelt, nagu alati lõppkokkuvõttes paistab.
hommik oli tore alissaga väga tahtlikult tundi hilinedes. joonestamises sain tagasi enda lemmikõpilase staatuse... jeeee! päeva lõpuks jalutasin karitiga virus, jätsin enamuse rahast zarasse ja seadsime sammud eati, kohates teepeal evelini. punud täis, viisime mu raamatud tagasi raamatukokku ja läksime põnevust tundes tema piltidele roccasse järgi. uiuiuiuiuii kui toreee see oli. siis, otsustades, et veerandi lõpp vajab toosti, tõime prismast monte ja nautisime siis seda ka. pikkade juttude saatel sõitsime koju ja siin ma nüüd olen ka. peaks hakkama asju pakkima, mille pärnusse saadan, sest ise lähen homme viljandisse kultuuri sisse ja siis juba laura hällipäeva tähistama. ja vaheaeg lihtsalt peab tulema ilus!

iii i i ii i i iiiii tunne on nagu oleks jõuluvana juures käinud, sain koolis nii palju omaenda asju tagasi(pärast pikka pindakäimist). hoolimata süsti saamisest(aga ma sain kiita, sest olin tubli ja ei kartnud. noh, kartsin küll, aga ei jonninud), mille tõttu loomulikult kehalises kaasa teha ei saanud oli koolis ka ilus. pärast kooli käisin rocca al mares bussi aega parajaks tegemas mille käigus suutsin bodyshopi ja solaariumi jõuluvana juures käia.
ee... terve nädalavahetuse koristasin, nii, et mu tolmuallergia annab siiani tunda, aga garderoob ja sahtlid on korras. saaks ülejäänud toa kohta sama öelda... igatahes elu on ilus, reedel läheme viljandisse rongiga ja siis on juba vaheaeg ka :) arvake ära, kus ma selle veedan... :D:D

nädalavahetus oli ilus jälle. mooses ei läinud mäe juurde, mägi tuli moosese juurde.
getter ja laura tulid minu juurde elama, kallis elise oli puudu. käisime vanalinnapeal lällamas nautisime koos olemist. laupäeval nautisime ilusat ilma ja otsisime getterile uut garderoobi. siis saatsin nad ära ja süda tilkus verd, sest mina pärnu bussile ei läinud, kuigi kutsuti ja lubati süüa ka anda. :(
pühapäeval siis puhkasin ja tänu sellele olen täna uskumatult virk olnud. tavaline väsimus puudub, isegi kehalises tegin kõik kaasa, rääkimata kunstist, kus töö otsast lõpuni tunniga valmis tegin.
hommikul oli õues jäääääaeg ja ma panin sossult riidesse. pärval tagasi tulles oli tõesti eskimo tunne. :/

kool oli tuim, kaks kunsti passisin täiesti tühja sest puudusid motivatsioon ja inspiratsioon. rääkimata akrüülidest ja pintslitest. jubeeeee. klassijuhataja tunnis pidin ka vinguma, küll oli hea. siis jalutasime mirjamiga 40 peale ja sõitsime estoniasse. seisime tee ääres ja arutasime kas tal on targem tulla minuga eati või minna baltikasse. mõlemad olime baltika poolt, nii, et mina läksin jalutasin lindexisse, siis mõtlesin eati minna, aga ukse peal otsustasin, et üksi pole ikka see. leidsin sealt lähedusest tuttava joonistuse ka seinalt, oioioi kui rõõõõmus. tegin siis tillukese tiiru vanalinnas ja jalutasin trolli peale, et tabasallu oma uuuuele tasutasõidu kaardile järgi minna. olin uhke, tunne oli nagu võiksin kõikide maailma bussidega nüüd sõita ja ei läinud kooli bussi peale kus sõprade nägemise võimalus oli suurem vaid ikka liinibussiga. tundsin end nagu supermees oma uut roosat kaarti näidates. siis sõitsin koju, sõin röstsaiast kõhu täis(süsivesikud mmmmm...) ja kaalun kas uni on hea mõte või mitte. vist mitte. tsau.

aa. tõin täna pildid ka ära. käed värisesid erutusest kui paki kätte sain. 171 seisis seal peal - 171 pilti. terve mu suvi oli seal sees. milline nostalgia ja igatsus tuli peale.

eelmine nädal olin emo. ma ei saa päris hästi aru, miks. tüdimus oli ja pärnusse tahtsin, aga miski kripeldas nagu veel. ma ei saa siiani aru, mis see oli. reedel sõitsin koju, kui armas ja hea, rahutunne. laupäeval kogesin väikest flashbacki suvesse oliveri residentsis. samad inimesed, sama muusika, kõik oli sama. imeline. ja need performanced ning sketchid seal olid algusest peale kuld. naised ka. armastan. kui ainult kodutee nii külm ja segane poleks olnud purjus getteriga. aga siiski, saime täiesti inimtühjalt tänavalt vanamehe käest paki tikke. pühapäev kulges rahulikult moosisaiade seltsis. õhtul sain üle 3 kuu henriga kokku. jälle flashback. kui palju ühe nädalavahetuse jooksul saab?

mis veel? polegi nagu midagi... elan nädalavahetuste nimel, joon liiga palju, aga suitsetan palju vähem. kõik on nii veider ja mu tuba on sassi ja kodusemaks saanud. koduseks see vist ei saagi, sest ma elan juba 3 aastat mõttega, et see on ajutine lahendus. 2 aastat veel seda ajutisust, siis aitab ka naljast.

väsinud, tüdinenud, vastik ja paha.
ja ma tean, et ehkki ma olen arvanud ja öelnud, et olen oma pärnu suvest üle saanud, tean ma, et pärnu on hetkel siiski ainus, mis mu tuju parandada suudaks. läheks kasvõi kohe.

"tunni alguseni on jäänud kaks minutit" ja seejärel "õpetaja, äkki peaks talle kiirabi kutsuma". jah, ma jäin kooli koridoris magama. see oli performance.

OI JAHHHH

pannkoogid, tuli pliidi all ja õues tappev külm.
ma nii armastan neid hommikuid. mitmendat korda ma seda juba siia kirjutan? see on juba nagu minu pärnu blogi :D
reede oli maagiline. pärast kooli saatsin marise bussi peale ja sain siis mirjamiga kokku. lilles trolli oodates sadas taevast natuke dušši alla, aga ühtlasi oli üsna soe ja hea. kui mirruga kokku saime otsustasime, et kohvicum is da place ja läksime sinna märatsema(khmm.. mir lõhkus lillepoti ära :( ). kohvicum oli niiiiiii ilus. niiii rikkalik, MAAGILINE. õhk oli vihmast endiselt pisut udune, samas paistis päike ja suitsutoss oli nii abstraktne. imestasime, kuidas inimesed muutuvad ilma eriliste mõjutusteta, jõime oma teed(seekord 10 eek) ja sõime oma saiakesi. bussiga koju sõites paistis päike ja samal ajal sadas lausvihma, taevas oli ühtlaselt tumehall ja puud olid kullakarva rohekad. imeilus oli see taaskord. jõuan koju, vahetan riided ja oijahhhhh, mõnuus. teen facebooki lahti ja silmad tahavad pimedaks jääda. tuled pärnusse või saad tappa. loomulikult ei lase ma sellist asja endale kaks korda öelda. kolme tunni pärast ÕNNELIKULT pärnus, comarketist rikaste joogi komponendid ja ladies night@ my place. küll oli hea. metsikult gossipit, littimist, tähtsaid jutte, masterplane. ma armastan teid, lirwad.

üks koogitükike tundub liiga armetu, kaks on ka ikkagi kuidagi vähevõitu. ahh.... perssse kah, mul oli sitt päev! läheb 3.
ei, ma ei mõtle enesetapumõtteid. ja mu tervise ja lähedastega on kõik korras. no worries. asi on palju lihtsam(aga sada korda keerulisem) ja sügavalt minu enda probleem. aitäh.

ükskõik mida ma ka ette ei võtaks - ma armastan kolmapäevi! ilus olemine pärnus, natuke nukker, aga ilus. ja nüüd on rahulikum, natukeseks vähemalt.

tagasilöögid on halvad ja üks selline lõi mu täna mõneks hetkeks ikka korrrralikult rivist välja. praegu on veel väga vara alla anda ja ma tõestan end ikka korralikult enne kui ma seda teen. loodan parimat, kardan halvemat.

pärnu (suve) fenomen on küll selleks korraks talvepuhkusele läinud, aga minu pärnu armastus talvepuhkusele minna ei kavatsegi.
getteri juures sain aru, et asjad ei liigu iseenesest ja võtsin end lõpuks kätte. mõtted on positiivsed.
AGA soooooo many questions. siiiski.. õhtune olek oli vaba ja õhkkond nii kuradi super. kurb, et ma omleti põlema panin.

milline õnn. mu kodu, mu voodi, mu stalkeri aken. mu iidvana arvuti, külm korter, ILUS ELU.
kui sammud jõudsid pärnusse helistasin laurale, kes oli niisama rõõmus kui mina ja plaanid õhtuks said tehtud. kodus nautisin seda valgust, olekut, lõhna ja no kõike mida sai. kiire külastus si-sisse ja siis koju, laskma sisse neid vanderselle kes mu uksetaga kükitasid. kui hea. ruttu pesus, asjad, getteri juurde ja siis see tüüpiline 5 tunnine sättimine-facebooki stalk-gossip-läbirääkimised. kiire käik port arturisse väga vajalike pükste järele. "oi kuule see nagu kukkus just siit seinalt alla." ja pool tundi aegavõttev rataste lukust lahti tegemine, sest nii kurb kui see ka poleks, olek oli juba švipsine ja nalja oli nabast allapoole ka veel. bandiidid, toit ja pudelid avanegu. ja kui jõudsid kohale ka kõik ülejäänud semud oli tuju niiiiihea niihea. today's tonight tonight's today today's tonight. mis köögipidu see siin on? ja siis sugarisse, sest seal oli ikkagi OTT LEPLAND. või noh, keda me lollitame, pianist oli kordades tähtsam. kui kurb, et neid ei näinudki. drama queen. see oli niiii alatu! x 2395890439052. kümnepealisest seltskonnast seadsime sammud tagasi viimasena ja kahekesi. ilusad jutud teel ja oi kui kohale jõudsime oli üllllatuuus aroomide näol. kõige imelikum öö mis olnud on. jutud geikoertest, akrobaatika vabakavast, getter on vist gei, sa tahtsid näha välja nagu ženja? KUI sündmusterohke, teguderohke, emotsiooniderohke õhtu. jaaaaaaaa, ma armastan teid endiselt!

jalutasime mirjamiga kesklinna tema prillidele järele ja arutasime selle käigus kogu maailma filosoofiat. rääkisime rääkimata jäänud aga väga olulisi jutte suvest ja lihtsalt olime jälle koos. kui tore! ta prillid on trippivad. mulle umbes täpselt topeltkanged, ma vist ei leiagi inimest kellel on mulle parajad prillid.. sest ma näen! igaljuhul siis ta oli peaaegu nagu kivis ja seletas mulle mida ta kõike näeb.
avastasin täna, et ma ei tea kes ma olen ja mida ma tahan ja miks ma olen. noh, ei avastanud, aga see hakkas jälle kriipima, sest igal nurgal räägitakse karjäärinõustamistest ja mul on nagu... wtf? karjäär? ma olen 17, selleni on sadamiljon aastat aega ju, ma ei jaksa veel mõelda nii keerulistele asjadele. ja siis ma lihtsalt olengi, elu lõpuni. kulgemispsühholoogia(tervitan kärt käeselit, nüüd ma vähemalt tean, kuidas seda nimetada, mida ma mõtlen ja teen).

kui muhamed mäe juurde ei lähe tuleb mägi muhamedi juurde.

ehk siis, laupäeva õhtul tuli pärnu minu juurde. suuuuur jällenägemisrõõm. siis kärdi juurde, kohtumine ülejäänud muskadega. traditsiooniline 2 tundi aega võttev "minemise" protsess -> sättimine, tervitusshotid ja oiiii kui hea olemine. teekond, kaaperdasime takso ja jõudsime kohale nagu me ikka. kiire käik korterisse kuhu pikemaks jäämise soovi aga paraku ei tekkinud. õlled protestis ja siis reis mööda linna. külm ja natuke väsinud. koitis, et suvi on läbi, enam ei ole nii, et terve linn on pidu täis. kurbushetk, uued semud, pikad armsad jutud ja lõpuks kojusõit.
kõige ilusam üllatus mis olla sai, aitäh teile. and once again - i love you.

kõva võitlus iseendaga. suuur tahtmine alla anda, lihtsalt minna tagasi ja olla... aga milleks? ma tean, et pean püüdma ja küll ma varsti jälle ära harjun, aga suvi oli pikk ja nii mõnigi puges hinge. üritan iseendale vastu astuda, et nii ei saa kinni olla kõiges. aga rääkige seda mulle siis kui iga nurga peal korrutatakse et suvi on läbi jeeeee sügis ja isegi muusikatunnis laulame laule mis tuletavad meelde pärnu suve ja nutt tahab vägisi peale tulla. aga ma ju ei nuta kodust väljas.

kas pärnusse jäämine oleks edasiliikumine või tagasiliikumine? ja mis saaks mu tallinna semudest, kas nad jääks mulle alles?

tunne on niii vahelduv. ma olen õnnelik, et see kõik on läbi ja what happens in pärnu stays in pärnu, minujaoks. keegi kolmas ei pea teada saama. samas, on see kõik peaaegu läbi. homseks on lubadused tehtud, aga kes ütles, et homne nii metsikult hea saab olema? kõik rutiinne hea mida iga päev kogeda sain on läbi ju. töölt ära pidin tulema täiesti salaja, lampi, sest muidu tuleb meelde, et samamoodi kõnnin trepist alla kotis kaks kiss dry'd õhtuks alles järgmine suvi ja siis pisarad pisarad. loodan, et see ei jõua niipea kohale. uued head inimesed, kellega suve jooksul kohtunud olen ja kellega tahan kindlasti edasi suhelda. vanad head, kes on kaugeks kaugeks jäänud, kahetseda pole vaja, las see jääda ilusaks mälestuseks. ja kui palju olen õppinud elust, iseendaga hakkama saamisest ja üksi olemisest. ma ei oska enam teistega igapäevaselt arvestada. mina ja maailm. tahaks suurde ellu sisse murda, aga ahjaa, võiks kooli ära lõpetada. kui sürr ja fantastiline on see suvi olnud. üks parimaid, sest parim oleks liiga julgelt öeldud, teate, ma kipun eelnevaid unustama. ning jah, ma teen kokkuvõtteid kuigi lõpuni on veel nädal aega, kuid koos pärnuga lõppeb minu jaoks ka suvi. nüüd tuleb üks pikk nädalavahetus ja siis teise rutiini.

kui halvaks saab minna? kõik sõbrad läksid ära, rannapeod on läbi, kedagi ega midagi pole! ma olen niiii üksi ja mulle on midagi sotsiaalset, väga sotsiaalset vaja. oioioioioi kui halvasti.

14082010

niiiiiiii vaimustuses; nii meeeliülendav pidu. masterplan, siis joovastus ja siis palju palju, metsikult, haiglaselt palju tantsu tantsu. KUI hea muusika, kui paljad mehed, ilusad higised inimesed kõik koos saunas higistamas ise terve päev joonud ja oiiiii kurat kui hea see seal oli. ja kõik maailma inimesed olid kohal! terve pelgulinn! NIIIII ÄGE! palun kordust, täna õhtul. ma olen jälle seal, ei väsi ja tahan medalit sest suudan öö otsa kontsadel tantsida. jaaaaaaaaaah! niiiniiiniiiiiii vaimustatud!

kaval pohmakas mis läheb ära ja tuleb tagasi nii nagu ise tahab. halb.

üllatusmuna tahaks.

peaaegu kogu si-si crewga tähistasime mmm... neljapäeva? ideepoolest oleks pidanud see olema ärasaatmine nendele kes praegu meie imelisest seltskonnast lahkuvad, aga näe.. keegi ei mõelnud sellele. sõime maailma parimat sushit, jõime shampust ja tundsime üksteisest rõõmu. edasi suundusime sugarisse, kus pidu oli hea tänu seltskonnale, aga oleks siiski võinud kauem kesta. tartus näeme, raisk.

kas ma olen teile rääkinud, kui väga mulle hommikud siin pärnus meeldivad? ükskõik kui raske tööpäev mind ees ootamas ka poleks, alati leian ma hommikul midagi head, mida teha. kord küpsetan pannkooke, teinekord kodujuustusalatit. siis lihtsalt sooja võileiba, kõrval värsket ja shampust. ja see minu köögiaken. kõigi lemmikkoht siin korteris. aga minu kõige lemmikum siiski. inimesed, kes mööda kõnnivad on tihti nii naljakad. ja see päike! mis sealt kunagi sisse ei paista, ainult varahommikuti. selle päikese nimel olen valmis ööotsa voodis vähkrema, sest see on päriselt kõige ilusam valgus, mis paistab läbi puulehtede mu kööki ja läbi selle minu tuppa. ja terve linn on veel udune ning suvi ei lõppe kunagi. te ei tea seda. seda saab ainult siis teada kui seda näha. aga päikest pole enam ammu näha olnud. on ainult pilved ja vihm veel järele jäänud. aga olgem ausad, need on peaaegu sama mõnusad.

alkoholi piirangut ei tohiks panna vanuse järgi, vaid selle järgi, kes pudelit avada suudab. ostsin endale portast ülisupermegahea maasika shampuse, mida ma nüüd ila tilkudes pärast tööpäeva avama hakkasin, et klaasike juua. ja arvake ära. ma ei saa seda lahti! no mis ma nüüd peale hakkan endaga??

milline õhtu, kui taevast sadas äikest ja me kalli mariaga otsustasime, et need, kes peale tööd otse koju lähevad on mõttetud. läbimärjad, aga nalja nabani. "appi, kuule, tinkerbell jäi ju õue!" ja si-sisse kontrollima, kas jänes ikka sai tuppa. ja kui sai, siis ujusime mööda supeluset koju sooja teki alla magama.
eile surf club. kuidas ma armastan neid kolmapäevi, reedeid ja laupäevi seal! tunne on nagu ameerika filmis kui kõik tantsivad liival ja mitte miski muu ei loe. ja kui hakkab vihma sadama, siis hakkab. veel lõbusam! milline õnn, et pärnus on rannapeod.

oh see reede. kiire kõne martenile "tuled kohe kaasa või ma lähen üksi minema" ja juba seisimegi riia maantee äärees näpp püsti ja ootasime üllaid inimesi, kes meid viljandisse viiks. natuke enne südaööd kohal, rõõmujoovastus ja KUI palju sõpru! palju kohtumisi, trippimist ja valgret, enne kui jõudsin vaimustavale J.M.K.E.le mis kujunes üheks parimaks kontsertiks(ja kõige odavamaks! kui mitte arvestada tasuta kohti) kus mul on olnud au viibida. ja see nägu, millega villu meid lõpuks vaatas. see uhkus, mida võis pilgust välja lugeda. oleks mu isa mind vaid näinud, ta oleks oi kui uhke olnud. saatsin tsämmsi & co. telkima ja taaskohtusin marteniga, kelle õhtu polnud pooltki nii tore olnud. asusime teele taas pärnu poole, aga kell oli 5 ja autosi ei sõitnud. "tere! kas me tohime teie lehmasi vaatama tulla?" ja nii me seal vaatasime ja imestasime nagu ühed linnalapsed laudas ikka käituvad. pärast veel ring kanalasse ja siis vaarikaraksu, kus avastasime ühe mõnusa laka magamiseks. puhkasime mõned tunnid ja jõudsime juba varsti pärnusse ka. üks suve tipphetki kohe päris kindlasti.

KURAT KAS SINA TEAD KES SUL KÜLAS KÄIVAD??? - võib-olla.

oli ainus asi mis mul täna üle pikema aja koristades pähe tuli ja järele hakkasin mõtlema, keda kõiki ma viimaste päevade jooksul võõrustanud olen.
aga nüüd on puhas ja hea olla. natuke aega.

niiiii hea on olla pärnus ja lihtsalt olla. tulla rannast, võtta üks jahutav cuba libre ja õhtut oodata. ja oh kui see õhtu kord kohale jõuab siis lihtsalt tantsida tantsida terve öööö. ja kui saan tööpäeva lõpul joovastavat motivatsioonikirja lugedaon elu 2 päeva niii ilus. ja kõik ongi bueno ning suvi ei lõppegi kunagi!

kallid henri ja andre otsustasid mind külastada ja nii hea oli neid taas näha. veetsime ilusad õhtud ja nautisime kuumalainet. nüüd on natuke nukker üksi olla, aga nagu ikka, petan ma end sellega, et kodus polegi eriti, siis ei ole nii üksildast tunnet. ja kui hea on puhata!

spontaansus on mulle alati meeldinud.
eriti siis, kui avastan 20.43 õhtul et nüüd võiks pärnust tallinnasse minna. ja täpselt nii ma tegingi. getter ja laura, siis juba kristeen, marie ja kristin hellas hundis ja kõige lõpuks mirjam ja dagmar. ma armastan teid! kui palju uusi imelikke tutvusi, igatsetud burgereid, vaba olekut. ja kõige enam meeldis mulle õhtu jooksul see kaunis noormees bussis kellega ma terve tee suudeldes hüvasti jätsin, teades, et ei pruugi teda enam kunagi näha. jälle elu armastus. jah jah jah, see on see, mis mulle meeldib. või nii, nagu sal-saller kord laulis: see on see, mis paneb elama.

kui töö läbi sai oli kell alles vähe. teekonda kariti juurde aitas sisustada henri. siis seks ja linn ning jõhvika gin. otsustasime, et tahame veel ning trippisime juba minu poole margariitasi jooma ning factory girli vaatama. õhtu kulmineerus varavalges pildistamisega rannas ja siis juba magama ära ka.

rand tekitab süümepiinu. seal ollen on palav ja vastik ja higine või siis külm, kui veest tulla. vahepealset head ei ole olemas. ja siis on tunne, et ei saa liiga kaua olla, sest muidu põlen ära aga tahaks nagu homme ka. aga kui minemata jätan on ju ka vastik. siis hakkan mõtlema, et kurat eelmine aasta samal ajal olin ma neeger ise, ja see aasta??? kas otsa vaadates on üldse aru saada, et ma ka kunagi päikest näinud olen?? ja siis ma ei saagi aru, mida ma tegema pean.

nii palju juhtub koguaeg et ei oska ega taha midagi välja tuua. igati hea on olla. ärgata vara(khmm.. minukohta) ja nautida päeva. olla tööl, vahetada keset päeva ametit(eile hakkasin kokaks) ja naerda naerda. kui heaaaaaaa et on pärnu ja suvi.

..... ja suvi ei lõppenud kunagiiii..... juuuulikuuuuuuu...... kõige vähem...

vahepeal on juhtunud, aga ma olen liiga ametis suvega et kirjutada. pärnu, rand, päike, soe, suvi. üks öö olime karitiga spontaansed ja käisime ujumas. eilse peale ei oska öelda midagi muud kui what a night. klassikokkuulek. oeh. armastan teid kõiki.

jaanipäev jaanipäev. jaanipäev. kõigepealt oli häbi soomlastele tunnistada, et ma ei tea, kes see jaan oli ja miks just jaanipäev. saaremaal pole ka mitte kunagi käinud, ausalt. aga see selleks.
olin kutsutud tsämmsi juurde(luban, et mitte kunagi enam ei ütle jan, sest see võib lõpuks ohtlikuks osutuda), sinna ma ka läksin. kõik oli elus, olime omadega kodus. kui kempsu pissile läksid kiirustasid tagasi... (ja nii edasi.. sauterit on vaja armastada.) see oli tegelt selle pärast, et uks ei käinud kinni. eieiei. mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
ma tahtsin rääkida sellest, et... VANAKS OLEME JÄÄNUD! eelmine aasta tantsisime sel ajal mõnQga laual joindi sees. ja mida me tegime see aasta?? istusime lõkke ääres ja kurtsime et külm on. aga eieiei, terve õhtu ei istunud. enne kui külmaks läks said kõik hüperboloidid, ära jahtud ja muud jutud ära lauldud. koduõlle kraanid olid kõigile lahti. miks miks miks ma ei lamanudseal maas, suu lahti ja lihtsalt otse kraanist seda joonud. aga see pole tähtis, sest kui õlle oli juurde vaja tõin juba ämbriga, mis sa ikka sest topsist raiskad. ja tegelikult! ma pean tunnistama... TAASKORD, kahetsen ma, et ma ei söönud piisavalt. miks, daisy, miks sa ei söönud. seal oli maailma parimat salatit, grill-liha igas võimalikus ja mittevõimalikus variandis! ja ma ei söönud piisavalt! aaaaa.... ja kõige ilusam oli õhtu jooksul lamada lõkke ääres, vaadata pilvi, tähti, valget jaaniöö taevast ja lõkkesädemeid korraga ning laulda maasika klaarikat. päriselt ka, see oli mu lemmikhetk. aga noh, mis siin ikka. hommikul magama minnes naersime nagu pubekad sest ihihihi nad amelevad siin kõrval ja kui tund hiljem silmad pahupidi keila rongijaama kiirustasime(ja saime aru, et olene nii umbestäpselt... 55 minutit varem kohal), siis oli suht normal olla oma üleväsimust ja ma ei tea mis kõigi juttudega. a parim on see, et need targad kes ei tulnud 55 minutit varem kohale vaid 10, need said veel hommikul pannkooke ka! miks miks?
aitab kah sellest lollist lobast. ma lihtsalt ei suuda ära otsustada kas peaks enne tööd 3 tundi magama või jonnin edasi siin omaette stiilis "see kohv ei tööta". ei tea ei tea. aga kes selle läbi viitsis lugeda, see saab medali. päris ausalt.

lihtsalt vajalik kirjutada eilsest. pärastlõunal seadsin oma sammud tallinna poole, et saada osa minna sünnipäevast ja olivia peost. linna jõudes oli mul nii 2 pool tundi vaba aega, mille lõpuks sisustasin hanna ja karitiga laulasmaal. kolmekesi jõudsime üheksaks delagardiesse minna fantastilisele sünnipäevale. nii hea oli näha kõiki vanu armsaid nägusi ja rääkida rääkida rääkida. mingi aeg tundsime, et on vajalik minna edasi olivia juurde ja seda me tegimegi. kolmekesi lausvihma käes hääletada polnud kõige toredam aga kohale me jõudsime ja pidu oli kahtlemata hea. tants, trall ja meeletult huumorit. kuni mingi hetkeni, mil tabasalu gäng otsustas, et nemad peavad ka peost osa saama, no matter what. kurb kui sõnadest aru ei saada ning vägisi kallale tikutakse rahumeeli pannkooke küpsetavatele inimestele. nii see lõppeski üsna julmalt ja kurvalt. hiljem aitasime annaga ollikesel korda luua ning siis trippisime linna. kui ilus on unine päikeseline tallinn laupäeva varahommikuil. teekond pärnusse oli unevaevane, aga koju jõudes oli oh kui hea kõht täis süüa ja magama kukkuda. kuni tunni pärast tuli kõne, et peaksin tööle minema. noh, jah, arvestasin küll vaba päevaga, aga pole hullu eks.

eriti mõtetu tööpäev. aga kelnerid jootsid mulle erinevaid veine prooviks ja tõesti, meil on head veinid :D. ma niiiii soovitan bellinit. seda saab poest usht mõistliku hinnaga ja on kerge mulliga vein segatud virsikumahlaga. armastus esimesest lonksust. pärast tööd tundsin, et tahaks veel natuke punast. kiire kõne getterile ja varsti me juba sõitsimegi liiwi suunas, et omastada üks kings valley ja minna randa sööma fantastilist kanarisottot(minu tehtud :D) ja veini nautima. arutleda kõiki maailma asjade üle ja lihtsalt olllla. kui hea.

kui hea, et mul on velo. ma poleks elusees viitsinud end püsti ajada et minna jala poodi kui tuleb metsik käharpea isu. aga kui on velo olen valmis end üles ka lööma lihtsalt selleks, et 10 minutit kodust väljas olla. ei saa ju istuda koledana ratta selga.
aga nüüd on kärarpea söödud ja süda on paha. toas on palav ja õues on jahe. no mitte kuidagi ei ole hea.

sain endale ilusa roosa ratta, vanaaegse ja korviga. päris endale veel ei sanaud, see on sõbra ema oma, kasutan seda seni, kuni päris enda korviga ratta kätte saan. igaljuhul on see nii ilus, et ei saanud lasta tal kuuris seista vaid läksin ruttu ruttu sellega poodi ja ostsin enda külmkappi palju toitu, nüüd saan süüa. kui koju jõudsin helistas anettekene, et minna kaltsukaid kammima. kruiisisime 5 tundi mööda linna ringi ja käisime läbi kõik teadaolevad kohad. saak oli päris hea, aga mitte liiga hea, arvestades, et sõitsime terve linna läbi. see-eest sain ilusa tumesinise kastruli ja lillelise kleidi ning mõned ilusad asjad veel. siis käisin ja tuletasin meelde, kui jube trepp on pärnu keskraamatukogus. ühel astmel tuleb astuda kaks sammu, seega üks jalg väsib metsikult ära. lühike sõit koju ja nüüd hakkan tegema värsket risotot mirjami moodi, see oli eelmine kord montega eriti hea. ilma monteta kindlasti nii hea pole. praegu on nii hea puhata ja moby kuulata, tegin kõik ilusti korda ka ja elu on nii ilus.

isa tõi lõpuks mu asjad ära ja nüüd on tunne, nagu oleks jõuluvana külas käinud. mul on niiiiii palju asju! jeeejejeeejeje

eilne igav õhtu kujunes siiski huvitavamaks kui sain kätte arabelli ja suundusime luhti sünnipäevale. vanad armsad näod, uued tutvused ja jube palju sebimist selles kahes ülerahvastatud ruumis. aga tore oli, kahtlemata. süüa sai. getteriga koju joostes ei saanud me kohe üldse aru miks ei ole me hoopis reiu rockil, aga lubadused järgmiseks aastaks said tehtud ja siis läksid meie teed selleks õhtuks lahku ka.

sellega on nüüd keeruline. käisin poes ja ostsin kana nagitsaid makaronide kõrvale. aga nagitsad said juba enne otsa, kui makaronid valmis said. paljaid makarone nagu ka ei taha :(

tööl ka olla ei saanud, sest tööd polnud ja kamandati pärast kaht tundi tühjapassimist koju. koristada ka enam ei viitsi ja üldse on jube igav siin üksi olla.

niii palju on teha tänase ja homse jooksul et ma ei taha magada. ööpäevapikendust on jälle vaja. koristage palun mu tuba ära, sest ma ise ei jaksa. kõiki maailma inimesi tahaks näha. aga miks just homme. nad ei kao ju kuhugi? võivad kaduda küll!!! see on tähtis! eieieieieiei. ma tahan pasteedisaia nüüd ja homme hommikuks väljapuhanud olla.

asjade pakkimine ei ole kogu riidekapi sisu kohvrisse ümber tõestmine. aga aru ma sellest ei saa.
homme on viimane päev praktikat, loodetavasti üks ilus õhtu ja siis juba pärnuuuuuuuu here i come.

ma vist olen jälle sotsiaalsem, kui terve selle pika talve olin, mis on nii positiivne tegelikult. kunstipraktika koos oma lõputu naermisega, uued tutvused ja kallid kallid sõbrannad. kuidas ma armastan elu.

kaubamaja nugade-kahvlite osakond oli kohtumispaik , mairi ja kaisa siis veel ei ühinenud aga alissakesega tundus linnahalli katus taaskord liiga hea, et minemata jätta. ja nii me seal istusime, neljakesi oma rockidega kuni kallis mirjam ka ühines. jutud, jutud, rimikülastus ja siis juba musumägi. mc donaldsist mangusin endale kõige suurema paberkoti mis neil oli(stiilipunktid igal juhul mulle), alissa otsustas hakata korralikuks ja läks koju, me mirjamiga aga hella hundi parki kus oli kui tore kui tore. saime jälle kokku mairi, kaisa, olivia ja s.-ga. elu oli ilus ja õlu oli elus. ja oh seda laulmist, naeru, pilte ja kõike imelist. viimase trolliga haaberstisse my ass, kui me oleks seda teinud ei oleks meie õhtu nii fantastiliselt lõppenud. hädavajalik käik korraks tagasi, et kindlustada kontakt, teepeal kohtumine marteniga ja sõbraliku noormehega kes ise vabatahtlikult suitsu pakkus. õnnelik õnnelik teekond humala peatusesse, kus sattusime kaudsete tuttavate peale ja jõudsime õnnelikult maja ette. KUI ammu pole meil olnud niii vaba õhtut? for AGES!

elu on nii imelikuks läinud. millestki enam aru ei saa, maailm on imelik, aega ei eksisteeri, rääkimata kohustustest.
eile oli niii niiii niiiiiiii imeline päev. pärast geograafia ajusurma ostsime nautimuse veini, kiirnuudleid ja viinamarju, et suunduda siis heina korterisse. ja päise päeva ajal alaealised lapsed purjus. lällasime poodi uute järele ise korrutades peace and love in da heina korter because the geograafia exam is over ia imestades, kuidas me suutsime nii geniaalse lause välja mõelda. kell 4 otsustasime, et kodused murumängud enam pinget ei paku ja on vaja piljardit mängida. kell 7 jõudsime lõpuks piljardisse aga lõpuks istusime ikka alissaga all trepil ja tegime telesaadet. ja kui tuvid otsustasid oma teed minna läksime mirjami ja henriga lihtsalt harjumäele muusikat nautima ja küüsi lõikama ning siis pilvi vahtima sest elu oli niiiiii kuradima ilus kui vihma ka näkku sadas lisaks kõigele. ja bussis sai otsustatud, et mirjam koju ei lähe vaid tuleb minu juurde elama. kiriku juures tegime veel romantikat sääskede ja põleva taevaga. hommik oli ka ilus. mis kell on? üheksa. oi. ma peaks koolis olema, nojah, mis siis ikka.
kallis andre üllatas mind enda kohalolekuga haljasalal. leidsime talle uue kuuma stiili, ostsime bakhosest kuuekrooniseja suundusime seda nautima, et hiljem henriga spioone mängida.

ma armastan elu!

peace and love in da heina korter because the geograafia exam is over.

9 tunni pärast istun auditooriumis, üleni närvis, higine ja "miks kurat ma jälle siia ronisin". ja pärast seda. oh pärast seda. peaks puhkama aga ei suuda, ei taha, ei viitsi.

nii ilus kui sa helistad mulle pool 1 öösel ja korrutad, kui hea ma olen, lihtsal selleks, et ma teaksin. ja sa tead, et ma tean. ja sa tead, et ma arvan sama. aga oluline pole aeg ja ruum vaid see, et sa oled minul ja mina sinul, mu kullakallis h. jah, helista mulle veel 2 tunni pärast ja kohtume minu maja ees.

üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama

mmm. mu esimene imeline tööpäev si-sis. JAH! mulle meeldib! ja motivatsiooni tuli kuhjaga kui juba esimesel tööpäeval nii palju kiita sain. "oh, sa oled nii asjalik ja lahe. oota misassja, sa oled alaealine? TEGELT???" pärnakate konservatiivne elu. ilus ja viisakas õhkkond, palju sebimist, laamendamist ja nalja. ning ma ei kujuta ette et ärkan mõni hommik üles "isssand ma ei viiiitsi tööle minna" mõttega. si, si, si, si, fantastico.

mu pärnu köök on nii ilus ja suviselt hämar, sest puudel on lõpuks lehed ja valgus ei paista enam sisse. ja elutoas on täpselt see oranžikas valgus mida talvel ei ole. nüüd tahaks järgmised 3 kuud siin veeta. oh, kui ma ainult ei peaks olema veel nii natukene koolis.

daisy elutõed nr. 94-104 -koristamine enne sünnipäeva

• enne sünnipäevi tabab perenaist järsku suur koristamispaanika, millest terve pere(isegi kass ja kalad) rõõmsalt osa võtab.
• enamasti saab siis kodu tõesti LIIGA korda, sest:
• sünnipäev ei ole puhtusekontroll
• kedagi ei huvita, mis vaiba all toimub
• kedagi ei huvita see ka, et sul on selle suuure kapi otsas kaks grammi mustust
• üldjoontes ei taha keegi seda ka teada, mitu nädalat sa vanni pesnud pole JUHUL KUI see näeb tegelikult hea ja puhas välja.
• tegelikult ei huvita kedagi mis seisukorras su kodu on sest pidu toimub nagunii aias
• kui pidu tuppa kolib on see korras nagunii vaid järgmised 15 minutit seega keegi ei mäletagi varsti üldse seda, et see puhas on olnud
• tegelikult ei tea enamus su külalisi isegi seda kui vanaks sa said(eriti kui sa oled 30+, sest inimesed ei jõua enam järge pidada)
• INIMESED TULID SU SÜNNIPÄEVALE LIHTSALT SELLEKS ET SÜÜA SAADA, ELA SELLEGA JA LÕPETA NÜÜD ÄRA SEE PUHTUSEHULLUS JA MINE NEILE SEAPRAADI JA KARDULAID TEGEMA!

maailm muutus palju ilusamaks kui jõudsin koju ja sain aru, et aega veel ikkagi on, sest kuigi homme on füüsika töö ja neljapäevaks vormiõpetus, tundub ikkagi, et jõuan kõik valmis! niitore niitore :)


igatsen sooja, sõõrikuid, värskeid vaarikaid ja... kaerahelbeputru võiga, nii imelik kui see ka ei tundu.

kõik maailma asjad on vaja ära teha. palun muutke mu ööpäev nii umbes 10 tundi pikemaks, siis leian selleks kõigeks aega ka, ausalt.

hea olemine henriga minu metsamajas. sääsed on tänavu tõesti kurjad, seega veetsime aega sees. jõime oma kallist veini ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. oh kuidas ma sellist aega armastan.

jaaa tuleb suvi, tuleb! mulle jõudis ka kohale, kui pakkisin asju, et minna henriga katusele õllesi nautima ja köögist tuli rabarberikoogi lõhna. niiiiiice. vot nüüd tahaks kõvasti smilersit kuulata ja party like a pornstar! (või siis pigem party like it's 2012) PKTP kokkutulek sai ka lõpuks selgeks. vot SEEEE tuleb raske nädalavahetus.

magasin jälle oma elu maha.
viimasel ajal "panen 30 minutiks silmad kinni" EHK SIIS, magan 3 tundi maha. ja nali on selles, et ma pole ärgates absoluutselt puhanum.
aga ma nägin unes, et meil oli kooli garderoobis kätlin heinaga lahkumisläbu ja mul oli mingi 5 liitrine pudel viskit kus sees ujusid veini ja šampusekorgid. ja öösel käisime kunstihoones mingis veepargi kohvikus söömas(basseinid olid ja sinna toodi mantsi), basseini tuli sisse hüpata silmad lahti sest siis nägid kunsti mis seal põhjas oli. lõpuks tuli välja et ujula oli garderoobi taga ja see oli hoopis ühes majas mis kuulus tegelt mu sugulasele kes seal uhke näoga aias ringi jalutas. väga mindfuck.

kool on lahe jee jee.
nonii. öööääää. väsinud. väga väsinud. motiveerib lähenev suvi ja pärnu ja võib-olla ka ungari. aga ma ju ei jaksa enam!
istusin mate tunni ajal schnellis ja olin. muidu midagi tarka ei teinudki. sain henriga kokku. siis proovi ja koju. kõige rõõmsamat kaja nägime ka, tema teeb küll alati tuju heaks :).

mu vennal on tuulerõuged(suus ka) ja ta on niii nunnu, üleni rohelisi täppe täis ja 10 000 palavik, nagu ta väidab.
koolis oli vahelduv. algul pidin ära surema, siis tekkis üleväsimus ja hakkasin laulma albert nussapeast, ülelaskmistemaast ja lastest kes lähevad sokolaadisaiade juurde. vaba aeg kätliniga mäkis ja natuke joonestamist ka. ja siis juba krahli kus ootasid henri ja kaarel et siis bussi peale joosta et henri juurde võikusi sööma minna. ja tee peal traditsiooniliselt kosmosest rääkida ja laulda petlikust õnnest.

nii hea, kui peetakse sõpru meeles mitte ainult siis, kui midagi vaja on, vaid ka siis, kui lihtsalt juhtud nt. lähedal olema.
kallisarmas tsämms oli mööda sõitmas minu majast, kui helistas, palus välja tulla, et lihtsalt paar sõna juttu rääkida. ja lõpuks jalutasime metsas jõe äärde ja rääkisime elust. peavalu kadus hetkega ja elu läks ilusamaks. lihtsalt selle pärast, et ma tean, et olen ta jaoks olemas :)

pärnus läks hästi. suvel leiate mind õhtupoolikuti si-sist :)
ja kuigi parimad plaanid kodus ilusate naistega kukkusid ära, olid mulle seltskonnaks siiski vanad head henri ja andre. ja traditsioonide järgi ahjupelmeenid flinstonesi stiilis, youtube ja mõõdukas koguses huiamist.

kõige parem mirjami sünnipäev. kui sai otsustatud, et kool on kasutu hüppasime läbi maneežist ja suundusime sadama poole, aga näe.. linnahallil on mingi magnet küljes niiet jõudsime hoopis sinna kõrvalisele katusele šampust jooma, päevitama ning kauneid pilte tegema. ja kui ära põlesime läksime linna peale kringlit otsima ja siis juba bowlingusse skilli näitama. hiljem istusime henriga musukal, sõime juustusaiu ja rääkisime oma väikese maailma asjadest. mina istusin siis 18 peale, et pärnusse sõita ja tema läks ka oma teed. ja sõit oli päris kohutav koos pärnu osside, eesti träna ja tühja lobaga.

pilte tuleb ka. luban!

imeline maailm läks veel imelisemaks kui vihma hakkas sadama trallallalllalllaaaaa. aga seee mind ei seganud sest mu katuse all on terass ka ha. ja geograafiast ei tulnud suurt midagi välja sest ilukirjandus ja võikud olid huvitavamad. ja müristas nii et maa värises ning mesimummud lendasid. aga jõgi voolas ikka samamoodi, nagu alati. tahtsin lilli ka korjata aga märjaks läks.

ilm on metsik. ootad tuult mida ei tule. tahaks kõik riided seljast ära võtta ja lihtsalt pikali maas olla keset teed.

a nüüd võtan eeskuju alissast ja lähen lemmikkatusele geograafiat õppima, koos toiduga. oh kui imeline on maailm.

ahh küll ma olen tubli, helistasin lõpuks dirigendile ja vabandasin, et pole ammu ammu proovis käinud. ja mida ma kuulsin? suvel sõidame ungarisse! vot see saab hea olema. tuli motivatsioon tagasi ja kirjutasin ära kontsertiarvustuse ning alustasin toa koristamisega. medalit tahaks.

ja õues on nii ilus, et mul on häbi tunnistada, et mina toas istun. aga henrit pole ja teised on kaugel. ja ma ei viitsi nagunii ennast liigutada. leidsin vabanduse, järelikult ma pole loll!

ülemõistuse mõnusad kaks vaba tundi rannas, mu naised. klatš, mehed, autod, ilus elu ja elus õlu. ja kirjakunstis sai kõik asjad 7 korda üle seletatud. jah, nii hakkamegi tegema.

kui tore oli kohvicumis külmetada ja arutleda tarkuseterade üle. niii hea, et on kohvicum.

on sõpru, kes tulevad, on natuke ja lähevad. aga mul on üks selline ka, kes tuli, et jääda. hoolimata ajast ning vahemaast mis meie vahele jääb. ja alati kui sind näen on tunne, et nägin sind viimati alles üleeile või eelmine nädal, kuigi tegelikult on vahet olnud tubli 9 kuud. ma armastan sind, mu kullakallis anette.

Täna õhtul sain kokku Daisyga, keda ma polnud näinud suvest saadik. Alguses ma ei tundnud teda äragi. Suvisest urbanistlikust hipist oli saanud kirev boheemlane. Blondid pikad kiharad olid asendunud punakaspruunide õlgadeni ulatuvate lokkis juustega, ta oli ka palju kõhnemaks jäänud, vanemaks saanud ning temast kumas rohkem sarmi, enesekindlust ja kelmikust kui kunagi varem.

Istudes sinu maailma boheemlaslikumas pisikeses hubases korteris mugaval diivanil sooja teki sees ning tee kõrval arutledes ja kurssi viies üksteist teineteise eludega. Taustaks mängib Ruja plaat ning ahjus prõksub tuli. Selleks hetkeks oli kõik nii lihtne, nagu polekski aega seal vahel, nagu polekski midagi vahepeal muutunud.

Vahemaa kui sõpruse ja armastuse proovikivi. Kuid minu sisse mahub piiramatu arv teetasse, kui oled Pärnus, palun, helista, kõnnime muulil või läheme kohvikusse!

ja nii saigi ta vist kõik ilusate sõnadega ära öeldud.

aga pärast seda, kui ma ta traditsiooniliselt koju ära saatsin otsustasin veel natuke ilusat õhtut nautida ja jalutada. kndisin üles vallikääru ja olin seal, täiesti keelatud ehitustsoonis, üksi koos öövahiga. ja istusin tallinna väravate juurde ja vaatasin õhtut, tähti ja inimesi kes kaugel keelutsoonist väljaspool jalutasid. uut auku aias ei leidnud, seega ronisin lihtsalt üle. ja rannapargis olin üksi. no ikka täiesti täiesti üksi. päris kuursaali lähedal oli üks ennastunustavalt suudlev paarike, aga nad ei pannud mind tähele nagunii.

nägin masterplani läbi. ootasin terve õhtu seda uksekella ning lõpuks see tuli. varvaste külmetades rääkisin hommikumantlis terrassil tund aega kauem kui plaanis oli.

vaatasin täna rahakoti vahel joanna ja annu pilti ning mõtlesin, et pole neid tibukesi ammu näinud. ja arvake ära keda ma 4 tunni pärast mäkis nägin?? kahte anni muidugi! niii nunnu nunnu nunnu. ja muidugi tuletas annu meelde, et eile aasta tagasi tulime taanist! vot seee oli nostalgia. dancing queen, tekikotid, minu liiga magus mahl(khmm.. hiljem saime teada, et hoopis siirup), burger king, lõbustuspark, metsikud tantsud laevas, ilus elu ja elus õlu. lihtsalt, ei kirjelda sõnadega ära neid fantastilist viit päeva. üks nostalgiline pilt ka siia siis.

ja hommikul kooli jalutades kuulasin epliku armastus päästab maailma. "täna öösel keegi sinust just näeb und" pani mu mõtlema, kas mul on keegi, kes minust ka unenägusi näeb ja jõudsin peaaegu kurva järelduseni, et polegi kedagi päris sellist. pärast kooli teatas henri, et nägi mind täna unes. vot see oli ka armas.

tegin ühe imeliku kana näoga papagoi ka oma arvuti kaanele klantspaberist ja kahepoolsest teibist.

läksin koju täna


läksin läksin läksin läksin läksin




siis avastasin, et ma läksin mööda kogemata!

emotsioonid on nii laes. lihtsalt olen kas üliõnnelik või lihtsalt emo. vahepealset pole. no küll on keeruline elada.

leidke mulle hea vabandus et mitte kuu aega edasi lükatud disaini tööd ära teha ja kusntiajalugu õppida.

pärast kooli käisin rocca al mares ringi ja unistasin sellest, kuidas ma suve pärnus veedan, rattaga vanaemale külla sõidan ja lühikesi pükse ning plätusi kannan. ja hiljem oma kodust. ma mõtlen nagu.. päris oma kodust koos oma kuldsete kardinapuude, hommikukohvi ja sügavlillade kardinatega. imelik, et ma olen oma mõtetes sinna jõeääre lagunemiaohus majja sisse kolinud, kuigi ma isegi ei tea, mis sellest saab, aga oma unistustes olen ma juba isegi noad-kahvlid sahtlitesse valmis mõelnud. valus, kui pean lõpuks millegi muuga leppima.

ärkasin ja vaatasin breakfast at tiffany's, mõtlesin elu üle. ajasin selga oma pikka talveund maganud kauni suvekleidi ja läksin hommikust sööma. avastasin, et rohi on roheliseks läinud ja et maikuu on. imeline!

ja nüüd üritan ma end lõpuks voodist välja ajada, et minna oma lemmikkatusele lemmiksigarette tegema lemmikmuusika saatel.

ma armastan infoühiskonda! ma suutsin istuda nätsu oma siidkleidi sisse ja mida ma oleks teinud ilma googleta? ma polekski teada saanud, et jää muudab nätsu kõvaks ja nii saab suurema osa maha nokkida ja siis tuleb peale valada veiniäädikat et siis hambaharjaga ülejäänud ära pühkida. niiii lahe, sest kleit on liiga ilus, et see mingi mõtetu nätsu pärast seisma jätta.

aga kus ma selle nätsu sinna sain? amanda's crazy seventeen. ta kodu oli ööklubi, otseses mõttes. valgus, kõlarid, dj, diskotoss(me tegime rekordi, isegi suurtes saalides ei lasta seda ballooni täiesti tühjaks. ja terves majas oli näha vaid heal juhul poole meetri kaugusele), strobo ja hea seltskond. mirjam rõõmustas mind oma kohalolekuga, et 3 tundi wcs istuda ja kõik maailma saladused välja rääkida. ja muidugi ei jäänud tantsimata kohustuslik valss markusega. laulsime, tundsime end hästi ja armastasime elu ning noorust.

ikka veel kohutav dilemma homse suhtes.
sylvester otsustab surra mu kõrvus ja peas ringleb sauteri beibi bluu.

"rainer, kas sul taskut on?" -"jah!"

"estam, sina ole kuss, sa oled maalt. maal ei tee inimesed naistel ja meestelgi vahet"

strike another match,
go start anew,
and it's all over now,
baby blue

pärast kooli veendusime anna ja mirjamiga, et kevad on tõepoolest olemas, sest ristiku tänava mänguväljakul istuda oli ülemõistuse hea. hiljem trehvasin karitiga, et istuda tunnike chicagos ja avastada, et me elame seebiooperis. päriselt ka. ja kojusõit oli ilus ja kõik on nii kaunis.
ilus elu, elus õlu.

kas lehvitav mees on osa performancest või on ta lihtsalt sõbralik?

palun palun teleporteeru pärnusse, sest kõik klemmid on tapperis aasta peol ja ma olen täitsa üksi siin. palun, tule, joome ennast täis ja läheme vaatame kõrval aias legomehi ning aluspükstes, nahktagis ja rulluiskudes meest ja alasti meest kes põletab pornoajakirju. PALUN!

tänu tuhapilvele jäi disain jälle ära. nagu see oleks mingi viimase kuu või pooleteise jooksul üldse toimunud aga see selleks. hea meel oli, sest sain vara koju. ja eriti mõnus lebo on olla. varsti näen jälle oma kallist ema ka, teda tuhapilv ei takista. homme mängin kooli näidendis taskuvarast, haha.

midagi asjalikku ei oskagi nagu jagada.

ilus õhtu, jälle. nagu alati. päeval juuxoris, siis vabakale, et markusega kokku saada. lootused näha kallist karitit kadsid sama ruttu kui need tekkisid. reisid, reisid, lõpuks kohtusime seltskonnaga krahlis ja siis üle pika pika aja koos andrega, laheeeee. mõtlesime oma süsteemid välja ja trippisime murastesse, stutsi juurde, kus oli tore tore olemine. lõpuks jõudsin autoga koju ja veendusin jälle selles, et inimesed teavad meist palju rohkem, kui arvatagi oskame. imelik.

meeltesegadus ja üsna ebastabiilne aeg on praegu mu jaoks kuidagi. tahaks mingi kuu aega kuskil koopas veeta üksi, siis oskaks tagasitulles väärtustada seda, mis mul siin tegelikult on.

homme lähen loobun oma juustest. ja ma ei sa siiamaani aru, miks.

üle pika aja jälle üks ilus õhtu pärnakatega. lisett, arabell, kristén, karel, siim. te olete võrratud! lots of booze, vanad ajuvabad riided, bändiproovid. ning kuidas jätta vahele seik, kui öösel otsustasime, et siimust saaks hea modell ning asusime pilte tegema, mida agentuuridesse laiali saata :D. ning muidugi, mu toit söödi ära, nagu alati! niiet ma pean minema uut ostma.

tundub, et olen üle paari päeva jälle mingi sisemise rahu leidnud. ma ei tea, kas asi oli pikas ja igavas autosõidus, mille vältel oli mul aega elu üle järele mõelda või lahenesidki asjad kõik iseenesest, igaljuhul, minu sees puudub viha, solvumine ja igasugune äng.

ja vinguhais, ragisev telekas ning kohv tegid tuju üle mõistuse heaks. jah, ma jõudsin pärnusse.

i'm done with living my life making you the number-one priority when you barely even consider me an option.


tahaks kaugele reaalsusest

ilm keeras lõpuks ilusaks ja otsustasin jalutada. jah, traditsiooniliselt oma loodetatavasti tulevase kodu katusele. imetlesin seal õhtu ilu ja unistasin, vaatasin fantaasia, mitte silmadega ja oleks kõvasti naerda tahtnud, sest kui mu unistus tõepoolest kunagi teoks saab, saab seal imeline olema. nägin loomi kevadet nautimas ja imestasin, kui palju vett võib tekkida lumest. jõgi oli umbes 3 x laiem kui suvel.

ja head teed, mirjam. sa tead, et südames olen ma ikkagi sinuga lätis moodi ja kunsti nautimas.

neljapäeva õhtu lõpetasime tapperis ja kõik oli kaunis(kui jätta välja asjaoli, et mu selg pidi otsast kukkuma). imeline põhja konn ning palju kiidetud drama mama.
eile kohtusin üle pika aja kareliga, kellega oli kaasas seni võõras aga huvitav sten. istusime chicagos, tegime plaane, traditsiooniliselt meenutasime oma maailma avastamisi ja üldiselt olime üle pika aja jälle sõbrad. siis veetsin aega rahva raamatus, et saada korra kokku henriga ja siis vastu tahtmist koju rutata, et rääkida juttu sugulastega. pole vist vaja mainida, et parema meelega oleksin aega veetnud salvadoris.

labalabalaba! vabalavakava! tulge kõik vabalavaleee!

lihtsalt fantastiline ilm. ja koolis oli üle pika aja tore. mul oligi vist viimati nii mõnus tabasalus, pelgus on siiski kõik veel pisut võõras. igaljuhul, tuletõrjehäire ja prügikastisõit on vaid paar eredamat märksõna. tähistasime kätliniga ka minu kahe kuu möödumist 1. veebruarist oma kaunis spotis ja lihtsalt, olime kõik.
mul on veerandilõpu tunne. see tunne, et varsti viskan kooli minnes ainult kampsuni peale ja ei pea muretsema lompide pärast jejeje.

ma olen nüüd killing me softlyt mänginud nagu astmahaige u 74 korda ja ikka ei tule päris nii välja nagu ma tahaks.

a teeks siinkohal reklaami vabalavale ka. N 1. aprill PG aulas 18.00 . palun tulge kohale, siis kuulete ka.

ma olen nii diiip praegu oma klassikaliste romaanide ja vähemalt kümnendivanuse muusikaga. tuleb tahtmine vaadata ära see lolita mille ma juba ammu tõmbasin, aga huiiii viitsin. mu küünarnukk valutab millegipärast.

kui tihti tuleb väänas marsa, et meid linna viia kui üldse oli plaanis kodus lebotada, äärmisel juhul väike jalutuskäik teha. aga estonia ees me olime ja woodstock tundus hea idee kus kohtusime kõigi teistega, olime natuke, lasime end pressida siis ilmselgelt liiga väiksesse autosse ja siis sellel end viia.. kuhugi kaugele teisele poole tallinnat. hea kaardimäng ja ülemõistuse naljakas seltskond muutsid ilusaks selle õhtu. purjus vaidlused taksojuhiga aga lõpuks edukalt kodus.

sellest blogist on viimaste päevade jooksul mingi twitter saanud, aga ma luban, et see nii ei jää. pärnu retk oli imeline, kui välja jätta üks nõme vahejuhtum. ikkagi oli hea. eile ärkasin üles ja avastasin, et olin pime, käisin lõuna ajal linnas ilusat ilma nautimas ja terve maailma peale vihastamas. õhtul olin kodus ja tegin oma kevadjakki väiksemaks. täna käisin ka linnas aga olin märksa rõõmsam sest mu plaan uus arvuti osta õnnestus lõpuks. ja kuigi ma ei arva materiaalsest maailmast suurt midagi on mul ikkagi hea meel. avastasin, et põhimõtteliselt kogu mu elu võiks olla arvutis, detailideni. aga ma olen üsna kindel, et minuga seda ei juhtuks. ma olen piisavalt mittesõltuv oma arvutist. õhtul jalutasin metsas ja jooksin siis tabasallu, et karitiga teha peale umbes 3 peaaegu ühesugust ringi tabasalule ja jõuda veel üks kord tõeni fuck tabasalu. tulin koju, sõin ja kuulasin siis muusikat, suurendasin youtube ning fmylife päeva külastajate arvu ja mõtlen nüüd siin vaikselt magamamineku peale, sest homme pean kindlapeale koristama, nõme.

ma ei saa talvest aru! -muumitroll

karit mökerdas mu värviga kokku ja parem oleks talle endale kui sellest midagi väga hullu ei tuleks.

tegin eile suure pannitäie makarone viineritükkidega ja nüüd on ainult makaronid alles sest ma sõin viinerid ära.

jejeje ma istun oma lemmikkohapeal pärnus, köögis ja õues on varjus 4 kraadi sooja ja päike paistab ja kõik on nii faking kaunis ja raadiost tuleb ainult head muusikat. tahaks karjuda ja joosta ja hüpata ja veelombis kukerpalle teha sest kõik on nii mõnus lihtsalt.


ja karit, ramka ning erkki tulevad ka varsti jejejejejejejeje. niiiiihea.

if you are not fast then you are food. i you are fast then you are fast food.

imeline koolivaheaja algus mirjamiga. reedel peale kooli võtsime oma asjakesed ja asusime lauldes teele pärnu poole. tõeliselt hea kanarisoto elu parima montega(ma ei valeta, see oli kordi parem kui tavaliselt). ühines kallis kristjan, vessar ja siis juba sugarisse, kust lahkusime ruttu, sest pidu polnud just meie jaoks. jalutuskäik läbi öise linna ja hea uni. hommikusöök linna kuumimas kohvikus ja siis juba teele paide poole. lõime end üles(vist ainukesed kes dresscodega kaasa läksid) ja siis juba moeP.A.R.Ki vaatama. noorem vanusegrupp oli tõesti väga tasemel, head ideed ja mõndadel ka väga hea teostus. sealt leidsin ka oma lemmiku, kirke, kes mind tõesti üllatas. tubli töö. vanem rühm valmistas kerge pettumuse, nooremad olid lati juba kõrgele ajanud. siiski, sain häid ideid. saime mirjami sõbranna tellitud bussiga tallinnasse ja kuna meil juua(ja minul raha) polnud jätsime salvadori vahele(niu) ning läksime mirjami poole puhkama. täna hommikul sõin head putru ja asusin siis taas teele pärnu poole, kus ma nüüd veel mõned päevad puhkan. :)

mu tujude kõikumine hakkab juba mind ennastki häirima. see on ebareaalne. a tahaks et kõik läheks nii nagu ma tahan. ja et ma ei peaks enam käima mates sest see teeb mind lihtsalt kurvaks.

"mai viitsi minna, sest, noh, soovahetuspidusi lasteaedades toimub ju nagunii iga laupäev" MIS JUTT SEE ON?
ilus õhtu oli tabasalus, saime lõpuks tähistatud tsämmsi sünnipäeva ja kõikvõimalikud võidud, eripreemiad. palju palju süüa ja booze oli ka mängus ofc. laulda, tantsida, juttu rääkida, tantsida, laulda ja lihtsalt olla noor.

"vuntsidega naised mulle ei meeldi! .... aaaaaaa, daisy!"

pean rääkima teile oma eilsest.

hommikul sisse magades ja bussipeale joostes, mõistsin, et rutiin taob juba nuiaga pähe ja enam nii ei saa. natuke enne lille peatust otsustasin, et seal ma maha ei lähe vaid sõitsin balti jaama ja otsustasin aja natukeseks maha võtta. läksin läbi coffee inist ja suundusin siis schnelli parki, valisin endale mõnusa koha hommikupäikese käes ja jälgisin seda kiirustavat massi - õpilasi, ministreid, suursaadikuid ja lihtsalt töönarkomaane. kellelgi neist polnud aega, et kasvõi jooksmise asemel jalutada või hüpata läbi pagaripoistest, et osta kaasa mõni värske saiake. kas tõesti on töö nii tähtis? jalutasin läbi vanalinna kaubamaja juurde trollipeatusesse ning jõudsin kooli poole kunstitunni pealt. järgmine oli matemaatika. tuli välja, et ka mirjam oli otsustanud hommikul rahulikumalt võtta ja kuna järgnevad eesti keel ja kehaline tundusid üsna kasutud otsustasime, et tunnike kohvikus ja söögivahetund musumäel oleks hea valik. korra hüppasin veel peale seda üheks tunniks kooli, aga ikka ei suutnud ja jätkasin oma leborežiimiga. jalutasin, mõtlesin, avastasin kohti, istusin kohvicumis kuni mirjam minuga jälle ühines. peagi tuli angela ja siis henri. angela ja mirjam läksid laulma, me henriga hessi ennast järjekordselt täis õgima. hea olla, suundusime pärnu maanteele, tapperisse kus toimus eriti lahe jämmiüritus. niitore oli jälle armsaid inimesi näha ja ennast vabaks lasta, tunda, et on reede ja olla, hästi hästi intensiivselt olla. see mõjus kuidagi värskendavalt(vahet pole, et ma hommikul pm ei ärkanudki), vabastavalt ja pani mind end jälle elusana tundma. selliseid kolmapäevi oleks rohkem vaja.

ilusat naistepäeva.

kõik räägivad spontaansusest, selle puudumisest, selle olemasolust, selle igatsusest. mingi uus mood? kuigi minul vist spontaansusest puudu ei tule, ei ole see minu jaoks midagi erilist. mulle meeldib planeerimine, muidugi mitte üle planeerimine, aga ma tunnen end paremini, kui tean, mida teen.

olin täna jälle väga mittespontaanne, peale kooli käisin läbi viru keskuse rahva raamatust, mis on viimasel ajal minu põhiline tsillimiskoht, kui on vaja aega parajaks teha. seekord ootasin bussi. jalutasin baltasse, sõitsin koju. nädalavahestusteks on masterplanid valmis, kaua aega olen rahulikult võtnud, nüüd on aeg tasa teha. aga isegi kui on plaanid tehtud oskan spontaanne olla, ausalt.

Pärast üht kõne reede õhtul pöördus ülejäänud nädalavahetus jälle ilusaks. Jalutasime Henri ja Markusega vanalinnas, hiljem istusime sokoses ja rääkisime uskumatult tarka juttu. Laupäeva hommik algas hilja, ajasin end üles, uimerdasin niisama ja kukkusin siis õmblema. Õhtul sain veel korra Henriga kokku, et mitte päev otsa umbses toas istuda ja laste kisa kuulata. Ja täna olen terve päev filme vaatanud. John Travolta ja Hugh Grant peaosades, pealkirjadest pole aimu, aga silmailu jätkus tundideks. Lõõgastusin vannis ja sõin üksi ära terve liitri jäätist. Ja nüüd mõtlen, et peaks veel mõnd filmi vaatama.

Ja kevadpäike on siin! Ametlikult algab kevad juba 12 päeva pärast.

ma ei oskagi arvata, kas tänane päev on olnud positiivne või negatiivne. hommik oli uskumatult ilus, pärastlõuna ka. kuni jälle üks nõme suutis kõik ilusa ära rikkuda. ja nüüd on kole.

alt tuleb makaronide lõhna. üks suur taldrikutäis on täpselt see, mida praegu vajan.

kunagi ma kolin ülelaskmistemaale ja lasen seal kõik muu üle, peale iseenda, leiutan lendavaid tomateid ja söön praekartuleid hapukoore ja majoneesiga, elu lõpuni.

jah, kõik tundus täna nii mõtetu, et milleks pingutada. mate tunnis, kui ma peale kümmet minutit õppimist jälle kurvalt alla andsin tuletas mirjam mulle meelde, et kümnenda klassi matemaatikat mul siiski suure tõenäosusega elus vaja ei lähe, kui ma just ei kavatse saada tuumafüüsikuks või teha matemaatika riigieksamit. ja siis ma seda otsustasingi. sedasama, mida eespool mainisin.

FCUK MY LIFE!

nädalavahetus oli tore. reede õhtul jõudsin pärnusse, kuulasin ruja ja singer vingerit ja meenutasin neid aegu, millal viimati seal üksi olin. laupäeva hommikul käisin juuxoris ja peale seda värvisin ära oma öökapid, mille tagajärjel oli valge terve korter + ma ise. kui selle kaose ära koristasin tegin tiiru linnapeal ning üsna pea helistasid karel ja siim, kelle ma lahkelt endale külla kutsusin. olime, rääkisime, soovisime karelile head reisi ja otsustasime, et filmiõhtu oleks hea valik. meiega ühinesid risto ja martin ja nii me seal olime. pühapäeval õmblesin ning õhtul külastas mind henri, kelle matemaatika ja eesti keele koduse töö ma ära tegin ning peale seda vaatasime üle pika aja requiem for a dreami, mis tekitas taas selle tunde, et hakkame usklikeks ja oleme elu lõpuni karsklased. tegime lõpu nendele maailmaparimatele kommidele, mida ma jõuludeks terve kilo sain ja jätsime siis hüvasti ka.

eile peale viiendat tundi tundus, et lihtsalt olemine oleks parem, kui kehaline. niisiis ajasime mirjamiga oma anorakid selga ja võtsime suuna 40 peale. sellega paar minutit sõitnud, tuli mõte minna rahvusraamatukokku, sest kumbki meist pole seal veel käinud, aga näe, jõudsime välja hoopis vanalinna kunstigaleriidesse, sest veerandilõpp on kohe-kohe käes ja vaja arvustused ära kirjutada. peale seda kaunist jalutuskäiku jätsin mirjami üksi ja jooksin kohvikusse väike pariis, kus ootasid henri, markus ja kaarel. oli vaja minna õismäele, henri ja markus otsustasid joosta, sest 16 tuli. mina võtsin rahulikult, läksin nr 6 peale ja jõudsin ikka neist varem kohale! ahhahhhhaaaa. kui olime lõpuks jõudnud õismäe humanitaargümnaasiumisse, siis sagisid seal kõik juba ringi, sest õhtul ootas ees aasta sündmus - kooli HOTi valimine. lahe oli vahelduseks seda saginat ja pinget kõrvalt näha, ise sellest oluliselt mitte osa võttes. õhtu kujunes võrratuks, henri oli laval uskumatult naljakas ja ka teiste fantaasia ei jäänud talle alla. ning kui keegi ei plaksutanud siis no.... mina ja lizeth ikka plaksutasime. pisut kurb oli ka. olin ju kõrvalt näinud, kuidas need 7 noort kuid harjutasid selle jaoks ja siis sai see kõik, suur ja ilus, lihtsalt pooleteise tunniga läbi. žürii otsust ootasin pingega, panused olid ju ikkagi tehtud, ning loomulikult hoidsin ma omadele pöialt. ja sealt see tuli. henri valitigi aasta HOTimaks, palju palju emotsioone ja teatav pingelangus pärast seda. otsustasime, et on vaja minna aftekale, jõudsime kuhugi mustamäele, hullu süsteemiga majja, veetsime seal mõned kaunid tunnikesed ja asusime koduteele. ja kui see võit lõpuks kohale jõudis olime rõõmsad :)

muide, kord kahe kuu tagant oma postkasti vaadates(196 kirja. 99% rämpspost) avastasin kellegi so-damn-slow blogikutse, mis oli küll nii aegunud, et enam ei toiminud, aga tahaks teada ikkagi, kes see salapärasus on?

kas olümpia vaatamine on märk igavusest või olen ma lihtsalt oma alateadvuses kultuurne?

eilne pidu kariti jures oli tõepoolest fantastiline. palju vanu tuttavaid nägusi, liiga häid lugusi, salajutte ja ilusaid hetki. täna hommikul käisime henriga kohvicumis telefone kohvi sisse loopimas ja sealt suundusime edasi ramueli toredasse koju, kus ühines meiega veel karit ning nii me seal istusime, kuulasime neid noori talente ja rääkisime. teekond koju oli külm ja tuuline - ma ei roni enam kunagi sellise ilmaga kodust välja.

tänane õhtu tõotab tulla ilus - kõige kallim karit peab oma sünnipäeva, kuhu me henriga ennast kohale veame.



eile koju tulles oli trepi peal väike punane õhupall, millel oli kirjas "ei saa olla õnnetu, kui sul on üks õhupall", nii armas oli see.

täna on tore olnud. peale kolmandat tundi läksime TTÜsse kuulama loengut säästvast arengust. hiljem toimunud grupitööde hindamisel kuulutati meie rühm parimaks. ja need onud nillisid mind oma "tule TTÜsse" pilguga. peale seda trippisin kolme bussiga tabasallu, orkestriproovi minnes mõtlesin selle üle, kas mind võiks kunagi vallata nostalgiatunne sinna koolimajja minnes, nii nagu oli pärnuga, kus 9. klassi lõpuaktusel nutsin, sest liiga palju ilusaid mälestusi ja armsaid sõnu oli koos(ja muidugi, neil oli minu pilt stendil :') ). igaljuhul pole seda nostalgiat veel tabasalus tekkinud ja millegipärast, kuigi seda on kole öelda, sest veetsin seal ju siiski kaunid kaks ja pool aastat, arvan ma, et sellist nostalgiat ei tekigi.
päeva lõpu suutis siiski ära rikkuda see, et mu isa ei ole rahul seisuga koolis, mis tõenäoliselt saab tähendama seda, et minu plaanid nädalavahetuseks jäävad osaliselt katki. vähemalt see liiga ahvatlev tartu osa. kariti sünnipäevaks ajan end kohale, no matter what!

sõbrapäevaks plaane ei teinud. mõtlesin isegi enda jaoks aega võtta ja kodus olla. siiski, sõbrad tahtsid sõbrapäeva puhul sõbrad olla, seega tegin ühe jalutuskäigu ja siis kobisin henri juurde kus vaatasime vanu koduvideoid ning meiega ühines andre. kuldne kolmik jälle koos, oli meil hea meel ja selle puhul tegime süüa, vaatasime youtubest videoid(niiiii meielik :D), aelesime niisama, mõtlesime masterplane edasiseks eluks ja noh... olime sõbrad, sõbrapäeva puhul.
esmaspäeval ja täna käisin koolis. big wow või mis. õppisin autotööstuse kohta, sõin vastlakuklit(väää?), avastasin, et mirjamil on foobia katkiste pirnide vastu ja vihastasin, sest tegin joonestamises oma töö kogemata peegelpildis ja see ei sobinud õpetajale. õiget pidi ei tulnudki välja peaaegu :( .

tulin koju ja isegi pelmeenid olid minu tujule vastavad - külmad. kole ja hall oli see kõik.

aga läheb paremaks. led zeppelin paitab mu kõrvu, aega on olla lihtsalt iseendaga ja teha mida tahan. ammu pole seda jõudnud. plaanis veel reekviem unistusele ja minu eesti.

ja goddamn kuidas ma peaks hoopis polymeris olema.

täna on alles esmaspäev ja ma ootan reedet nagu... nagu ootaks reedet. lebo on peal ja tunne on nagu tahaks endale kõik maailma asjad õmmelda aga pole veel kätte jõudnud seda hetke, et tõusen püsti ja hakkan tegelema sellega.
veebruar tõotab tulla tegus - kahel moeshowl modell, reedene kohustuslik polymer, pärnuplaanid ja üks ulmeline mõte käia korra karitiga tartus, et tõmmata maha oma bucket listist muusikavideos osalemine. loodan, et see kõik tulebki nii ilus nagu see mu mõtetes juba valmis on.

olen täna terve päev maalinud seda lõputut tätoveeringu tööd mis ikka veel ei kavatse valmis saada ja ma ei mõtle enne magama minna, ku tuba korras on. mingi vastik tüütu kärbes lendab ka ringi :(

reedel käisin kariti ja henriga tapperis. kohapeal nägime veel paljupalju sõpru ja pidu oli ilma kahtlusteta ilus. rummikoola, palju moshi ja liiga palju random tegutsemist tegid selle õhtu nii vabaks. ja me pidutsesimegi kariti õpetuse järgi: "mõtle, et see on su elu viimane pidu!"

ja natuke pilte

Roosad Käärid @ RAM. Ma oranžis. Annika Ader - III koht! (:
Ausalt, see on ainuke pilt mis ma olen leidnud, kus kõik viis kleiti korraga peal on.


Ja muidugi Kuldne Nõelake, millel võitsime grand prix. :)
Sellest üritusest on mul õnneks pisut rohkem pilte.

piiril piiritult priiust ja .... piiritust?

ma arvan, et see kujunes üheks mu selle talve kõrghetkedest - 1. ja 2. jaanuar piiril. pikk bussisõit, rutturuttu suusad alla, mäest üles ja alla, ei jõua enam. ja nii me lihtsalt imetlesimegi seda seal, kahekesi, ma ja mirjam. imeline oli. tagasi sellest samast mäest, siis juba kelgutama, lõputust mäest ülesrühkumine ja tõeliselt võimsad sõidud, olles otseses mõttes üleni lumine. tünnisaun, romantika anna-mari ja mirjamiga, lõpuks ühines kaspar. ülemõistuse väsitav koosolemine, väike puhkus ja siis lihtsalt üks suur teenage wasteland, palju palju reivi, backstreet boys ja lihtsalt hea olemine. lühike ja mitte just üleliia hea uni ja siis päev täis ootamist, tühja panemist, bussisõitu ja tühja ning mitte niiväga tühja juttu üleväsinud inimestelt. aga hea oli see kõik, kahtlemata.

joovastus

5. novembril 09, umbes nii hommikul kella kümne ajal sai kohvikus väike pariis võetud vastu otsus, et osaleme joanna ja kristiiniga moekonkursil kuldne nõelake 2009. täna siis jõudis see lõpuks kätte. palju vaeva, emotsioone ja ootusi. show kulges suurepäraselt ja juba enne kuulsime palju kiidusõnu. ülevoolavus, hea tuju ja siis lõpp.. 3...2...1 koht. hetkeks kurbus ja siis... GRAND PRIX! aga olgem ausad, mu ootused olidki vastavad. paljupalju kallistusi, liiga palju sõnu, halb tort ja kärsahais. seda tunnet peabki kogema, ei saa kirjeldada. aitäh aitäh aitäh, teile kõigile!

ja ma arvan.. et kõige suurema tänu võlgnen siiski oma emale(ta küll ei loe seda, aga ausalt, ütlen talle selle ka edasi). tänu temale olen kogu elu näinud seda maailma ja selle sisse kasvanud, tema õpetas mind õmblema ja on alati igati nõu ja jõuga toetanud (: .

kui õhtust midagi asjalikku ei tulegi, võin oma toas ka eraläbu korraldada. elämä on laiffi!

homme on Roosad Käärid @ RAM. kõik peavad tulema ja nägema, kuidas ma laval astme ära unustan ja kukun.

ja ma arvan, et ma ei üllata kedagi, kui ma ütlen, et õues on FU***NG KÜLM ja ma ikka hommikuti mõtlen, et ma ei lähe enam kunagi kooli, kui selline nali jätkub.

dream about the days to come

ma ei hakka rääkima seda "ma pole ammu kirjutanud, pole aega, olen nii hõivatud blablablabla" sest keegi nagunii ei usu seda. aga asi ongi selles, et kirjutada on nii palju ja see kõik tundub tegelikult nii tühine, et milleks.
vanad head sõbrad saavutavad jälle eksistentsi, paar asja on nii segased, et ma ei tea ise ka, mida neist arvata ja inimsuhetest..... saaks ma vaid aru, mis toimub.
ärkasin ja mu peas mängis all you need is love umbs 39406ndat korda. miks sellised asjad hakkavad kummitama une ajal?
viimased päead on olnud täis liiga otseseid koristaomatubaära vihjeid. koristasin, aga need ei lõppe.
ja üldse, kas te juhuslikult ei igatse seda aega mil ärkad üles, õues nii tapvalt lämbe, arbuusipunš, liiga vähe toitu, seee kõigekõige parem sõber ja lihtsalt suvepealinn meie ümber. tahaks minna kuhugi koopasse magama ja lihtsalt oodata, millal see aeg jälle käes on.

MINNA MISSIKS!

kui millegagi üldse rahule saab jääda, siis see oli eilne õhtu.
peale kooli ruttasin TÜGsse, kus toimusid ettevalmistused võistluseks Miss Tabasalu 2010. õhtu sujus ülimalt meeldivalt, kõik need tagasilöögid tegidki selle täiuslikuks. ja minna, meie kõige kaunim MINNA! oooooh, nii me arvasimegi, super! kuigi, kertu oleks ka kohta väärinud, for sure. kui see läbi, sõime torti, margit rääkis mulle juttu ja ma nutsin. liigutusest ja õnnest. nii ilus oli kuulda lähedasest inimesest. peale seda kohtusin väga väga väga huvitavate inimestega, olin üleväsinud ja jõudsin koju.

nädal on möödunud nii ruttu. olen hakanud vaikselt sisse elama, saan aru mis toimub ja pm on kaikki kunnossa. eii jaksa pikalt kirjutada ja üldse, milleks?
täna peale kooli koju tulek oli parim mõte maailmas. vastasel juhul ma istuks poole ööni, õpiks oma ajalugu, parandaks joanna kõrvarõngaid, mõtleks välja masterplane jms. ja mul on vaja õmmelda! miks miks miks pole mul motivatsiooni? 28. on KULDNE NÕELAKE 18.00 TÜGs, PALUN ilmuge kohale! ning 23. olen annika jaoks modell roosadel kääridel kell 18.00 RAMis, sinna ka tulge!
homme on missid lõpuks ometi ja peale seda peaks minust ka midagi saama, mida, seda veel ei tea, aga jumala eest, see peab hea tulema!

kõik kõik on uus... jaanuarikuus?

ma olen LAIP. niii väsitav päev on olnud, kuigi sain sellest aru alles siis, kui jõudsin koju ja voodisse pikali viskasin.
hommikul bussis mõtlesin, et on viimane võimalus ümber mõelda ja ikkagi tabasallu ilmuda ja teha nägu, et pole vahepeal pabereid välja võtnudki. aga otsustasin täna siiski pelgu kasuks. thank god, tegelt, sest ma olen õiges kohas vist. oma kohvitopsiga ootasin hommikul mirjamit, sest niisama sisse lennata tundus imelik. kohtusime, koolis nägin veel armsaid vanu sõpru ja siis umbes miljonit uut inimest, kes kõik olid kohe alguses niiniii sõbralikud, et võiks nagu ära unustada, et alles esimest päeva olen tegelikult seal. siiski tuletas seda meelde koolikell mida ma ei kuulnudki ja see, et ma mitte millestki tegelikult aru ei saa, kuhu minema peab. pärast seda kiiiiirelt möödunud koolipäeva suundusime mirjamiga kohvicumi kus nautisime oma õpilase teed ja lobisesime laialt. liikusin koju ja noh.. sain aru, kui väsitav see kõik tegelikult oli.

eile umbes poole viie paiku, kui olin juba terve päeva kodus teki all passinud otsustasin lõpuks henri välja ajada. kutsusime andre ka ja läksime kelgutama. kogesime siirast rõõmu ja tundsime end nagu väikesed lapsed. siiski sai varsti isu täis, nii, et suundusime minu juurde, sõime palju pelmeene flinstonesi stiilis, mängisime saboteuri ja peitust :D. solvasime üksteist võidu, huiasime niisama. good old times.

neljapäeval seadsime sammud markuse, siimu, henri, kariti ja daisiga tapperisse. 5 tervitusjooki, ohtralt tantsu, jutuajamisi ja vetsukülastusi. no oli küll hea õhtu, jumala tegelt ka!
eile istusime daisikesega hellas hundis, kohtusime korra henri ja markusega kuid suundusime siis daisi juurde, kus jõime paljupalju teed, sõime ja rääkisime ning naersime, naersime, naersime. masterplan oli minna peole, kuhu me juba teel olime, kui henri helistas ja ütles, et ta hakkab koju minema ja kuna mõte üksi koju minemisest pole mulle kunagi eriti ahvatlev olnud otsustasin siiski temaga liikuda. hüppasime veel läbi vääna partylt, kus toimus meie kullakalli neliku taasühinemine, kuid pidu ei olnud selgelt minu maitse, seega läksin lihtsalt ära koju magama.

mu voodi on tänase päevaga niiiii armsaks saanud. pole midagi mõnusamat, kui veeta terve päev voodis toidu ja hea raamatuga. miks? sest kõik mu ülakeha lihased valutavad, ärge küsige, ma ise ka ei tea. ilmselt liiga palju lund sai roogitud eile.

vahepealne aeg on möödunud rahulikult. olen kodus lebotanud, käinud chicagos, lund rookinud. eile käisin koolis, võtsin paberid välja. siis võtsin veel natuke osa misside koosolekust, mille käigus me joannaga garderoobist peegli rottisime ja sinna peale plakati tegime. õhtupoolik möödus henri juures ja chicagos, kus seekord koosnes playlist vaid neljast loost ja oh seda panustamist, milline neist võiks küll järgmine olla. koju liikudes ületasime ennast henriga, kõndides rannamõisa kiriku juurest koju (8 km, aga oioioi kui pikk see tundus).

ilus vanaasta õhtu oli. ilma liigsete plaanide ja mõtlemiseta. jõudsin joannakese poole, kus olid juba kersti, mari, minna ja annu, sõime, sõime, tegime pilte, jõime shampust, sõime, jõime lasteshampust, mängisime väga räiget ja ausat mängu, tuli priit, ahistasime joannat ja otsustasime siis ramueli juurde liikuda. seal oli juba palju inimesi ja kõik oli hea. 2010 võtsime vastu panga peal, et näha ilutulestikku mida me tuisu tõttu ei näinud. tagasi ramueli koju, teepeal lumeinglid, palju shampust ja rõõmu. võileivad merevaigu ja dipikastmega, jõulukanal, palju tantsimist, usaldamist ja olemist. hommikul kella seitsme ajal, kui teised juba magasid ja vaatasime me karitiga psühedeelsete mustritega tasse, otsustasime ka siis magama ära minna. ma magasin saunalaval paljude tekkide sees, lihtsalt WTF?? üheteistkümne ajal hakkasid inimesed lahkuma, me tegime veel kohvi, sõime, naersime, mõtlesime babybacki pitsa peale, arutasime õhtu üle. enne kahte tulin ka lõpuks koju ära, päike paistis teepeal ja palju palju lund oli. ja see kõik oli nii kaunis.