ma ei tea miks, aga alati kui tekib hetk kus võiks lähedastele midagi ilusat soovida ja kallistada-musitada, nt enne vaheaega või pühi(antud juhul siis mõlemad), siis olen mina see, kes vaikselt lihtsalt minema läheb. miks? sest ma ei oska seda! ma olen kas täiesti emotisoonitu sellisel hetkel või siis lähen üldse liiga emotsionaalseks. see on alatii! iga kord. õudne! kui südametu inimese mulje ma nii jätan? ja sama asi lennukite-busside peale minnes, niisama hüvasti jättes. pole ime, et keegi ei viitsi mind enam lennujaama saata, kui ma nii emotsioonitu ja tänamatu olen. ainuke selline olukord, kus ma end natuke välja vabandan, oli eelmine aasta samal ajal, kui tabasalust ära läksin oma nägu ja kõike varjates, sest teadsin, et üks kallistus veel ja ma nutan järgmised nädal aega. aga noh, ju see siis olengi mina.
muidu on kõik niiiiiii kaunis. lahkusin koolist oma eelmise aasta motoga- kui tuleb päike välja, lähen minema. ja tuli ja õu on niiiii ilus! nagu päriselt! ostsin veel viimased kingid ja verivorstid emmele ja nüüd valutan pead, sest miljon asja on teha ja noh, muidugi tahaks veel jõulugaalale jõuda, aga mul pole lihtsalt enam aega! jõulud ei saa tulla, kui mul pole kleiti ja tuba on hullem kui ussipesa rääkimata pakkimata asjadest, pesemata pesust ja veel sada häda. aga ma ütlen sellepeale fuck that ja lähen õue suusatama, kuigi suusatada ma ei oska, sest häbi on olla kui on selline ilm ja kapis on kogu suusavarustus olemas, mida ma kunagi ei kasuta. tsiu