!

söömine polnud siiski hea idee

34 minutit sünnipäevani.

mu pea on kõigest nii paks. eile õhtul nimekirja tehes asjadest, mis on vaja osta oli mul tunne, et täna jooksen küll peaga vastu seina. veel praegugi on tunne, et kui ma nüüd selle postituse lõpetan lähen alla ja hakkan siis hoolega salatit tegema, sest homme on niiii palju teha ! ja ma ei viitsi absoluutselt oma sünnipäeva mingi kokkamise peale kulutada.

hommikul ärkasin selle peale, kell pool kaksteist, et keegi lasi uksekella. kolm korda ! ja istus siis autosse ja sõitis minema. ilmselt üks naaber/peretuttav, aga ma ei viitsinud ennast liigutada. kui end püsti ajasin lõpuks, käisin pesemas, panin riidesse ja läksin siis õue, sest ma teadsin, et kohe päris kindlasti on vaja korda teha aiamajake, kus homne sünnipäev toimub. igaljuhul sain sellega hakkama kiiremini, kui ette kujutasin, kulus kõigest pool tundi :). peale seda korrastasin veel oma tuba ning istusin ratta selga, et sõita naagele, andre juurde, kes pidi mulle joogid ostma. sõitsime jõesuusse, mis möödus jutustades, sest me pole üksteist ikka päris pikalt näinud. andre on muutunud. mina vist ka.

kui olin oma kaks veini kätte saanud istusime veel poe lähedal pingi peal ning vaatasime ta telefonist videoid ning rääkisime maast ja ilmast. lõpuks otsustasin, et pean minema tagasi koju, sest on vaja jõuda veel linna, isaga poodi, et osta toitu. kui ma linna jõudsin, polnud isa veel tööd lõpetanud, seega tegin aega parajaks käies rahva raamatus, kust ma leidsin esimesed ilusad kaustikud selleks õppeaastaks. ilusad, just nimelt, sest minu jaoks on äärmiselt oluline kaustiku pilt. ostsin eduard wiiralti ja navitrolla maalidega kaustikud. siis helistas isa ja ütles, et mingu ma juba rimisse ja valigu välja, mis mul vaja on, ta tuleb ja maksab ära. poes olin nagu peata kana. ma ei leidnud midagi üles ja isa tuletas veel niiii palju asju meelde, mida vaja. koju jõudes hakkasin kohe tegema kooki(kirju koer, loodan, et keegi tulijatest enne seda mu blogi ei loe), ja nüüd ma istungi siin ja kirjutan. ma loodan, et kõik laabub, nii nagu alati mul juhtunud on :).

nolifer?

ja ma pole juba teist päeva voodist välja saanud põhimõtteliselt. aga see ei tekita isegi mingeid emotsioone minus, ma tahan lihtsalt olla, omaette natuke aega, sest varsti hakkab kool ja siis ei tule sellist võimalust nagunii.

Vann vett täis

Kõik teed viivad jooma. Andre ütles seda mulle umbes kuu aega tagasi ja ma ei uskunud teda üldse, kuni tänaseni. Eile ma käisin Lasnamäel. Oma Lasnamäe sõpradega. Ei. Ärge nüüd arvake, et ma suhtlen inimestega, kes teistele nurgapeal nuga annavad ja suvalisi läbi peksavad. Nad on ühed intelligentsematest inimestest, keda ma tean. Esialgu istusime tund aega Jassi pool ja siis läksime edasi Kribu juurde, kus pidu oli juba täies hoos. Ma jõin enda kohta palju. Ütleme nii, et ma üllatasin isegi ennast. Aga pidu oli hea, ilma kahtlusteta.
Täna, kui ma koju jõudsin magasin ma esmalt tunni, millest sai siiski sujuvalt kaks, niitsin muru maja eest, mis on minu kohustus ning läksin siis Kariti juurde. Ma teadsin, et seal toimub pidu, aga arvasin, et täna küll juua ei taha, lihtsalt seltskonna mõttes lähen. Sellegipoolest, nagu Andre ütles, kõik teed viivad jooma. Kõik algas ühest cuba librest, millest sai kaks, ja siis kolm ja siis... Noh, me Joannaga käisime vannis sooja vee sees kainenemas, isegi aru saamata, mida täpselt me teeme, peale seda kuivatas Kristjan mu juukseid, väga oskuslikult kusjuures ning siis said vist peaaegu, et kõik saladused räägitud. Kella kahe ajal otsustasin, et on siiski aeg koju minna ja siin ma nüüd olen. Ei, palun ärge jätke endale minust muljet, et ma olen lootusetu joodik, sest seda ma pole, ehkki ma praegu endalegi sellise mulje jätan seda teksti kirjutades.


Kuulake seda parem.

Minust ei saa kunagi eeskujulikku blogijat, aga vahelduseks üritada ju võib.

Naerge kõik välja mind, aga ma tõesti ootan sügist. Ma olen niiiii tüdinenud sellest ebamäärasest ilmast mis siin juba nädalakene olnud on. Pole soe ja külm ka pole. Ja tõesti, ma ootan kooli, natukene. Ja ma ei viitsi sellest saladust teha.
Midagi ebareaalselt head tahaks kogeda. Peaks veel korra Pärnus käima enne kui suvi päris otsa lõpeb.

tere, kas pärnu poole saab?

kolmapäeva pärastlõunal pakkus henri välja, et võiks minna nädalavahetuseks tema juurde haapsallu ja veel inimesi kaasa kutsuda. muidugi olin kohe kahe käega selle poolt et minna ja nii ma reede hommikul asjad pakkisingi. kui ta aga pärastlõunal mulle helistas ja ütles, et kardab, et läheme kahekesi, sest kõik tulijad hüppasid ükshaaval alt ära, pakkusin ma välja, et lähme siis hoopis pärnusse minu poole. mõeldud-tehtud. henri pakkis asjad ning me saime tema teeotsas kokku. otsustasime minna häälega, et raha kokku hoida ja et ühtlasi ka huvitavam oleks. 45 minutiga olime linnas, sealt sõitsime number 18ga laagrisse ja hakkasime hääletama. poole tunni pärast, kui kell oli juba 10 läbi ja me hakkasime mõtlema, mis saab siis, kui me ei saagi täna hääle peale, pidas kinni üks kaubik, mis ei olnud küll kõige mugavam, kuid see-eest oli autojuht üli positiivne.

igaljuhul olime kell pool kaksteist pärnus, minu maja ees, küll surnud jalgade ja kangete selgadega, aga siiski elus ja terved. asjad tuppa viinud, otsustasime minna veel burgerit sööma, sest burger tundus igal juhul asjalikum kui mingi kuiv võileib. kui tunni pärast koju jõudsime rääkisime veel enne magamajäämist voodis tunde, mille käigus ma suutsin henri voodist alla lükata ja enda jaoks taasavastada kaheksakümnendate rokkmuusika, millest ma enda arvates olin täiesti üle saanud.

järgmisel päeval ärkasin ma kella üheteistkümne paiku selle peale, et henri lõi mulle läbi une küünarnukiga näkku, peale mida mul und enam ei tulnud ja ma otsustasin vanaemaga juttu rääkida. kella kahe paiku läks ta võsule ning me henriga sõime, vaatasime telekat ning saime igati sõbralikult läbi, mis meie jaoks tähendab siiski üksteise kiusamist, igal võimalikul moel. kahjuks on henri minust tugevam :( . kell pool viis avastasime, et oleme pool päeva lihtsalt maha maganud, ning kiirustasime siis ruttu skeitparki, kus toimus suve üks suurimaid joomisüritusi - kuldrula 2009. saime kokku sõpradega lasnamäelt, mille järel kiirustasime comarketisse, kus maksis dry ice kõigest kuus krooni! pärast kiireid arvutusi ja arutusi, mis õhtul plaanis on otsustasime korvi laduda 27 dry ice'i ja ühe suure pirnisiidri, mille järele mul isu oli, aga mis osutus pettumuseks, sest odava raha eest ei pruugi head asja saada. dry ice oli siiski hea, ning lisaks paljudele uutele sõpradele sai ka palju nalja kuursaali ees baaris, kus kõik oli jama, senikaua kuni me kerliga meelelahutaja töö üle võtsime, ehk siis hõivasime ülbelt mikrofoni ning lauslime kõva häälega kõiki võimalikke lugusi, mis meelde tulid. mingilt maalt tuli ka idee minna beach clubi kuldrula afterpartyle, kuhu me lihtsalt tähtsate nägudega turvade seljatagant sisse jalutasime, ilma midagi ette näitamata-maksmata ja lihtsalt hommikuni tantsides head muusikat nautisime.

järgmisel päeval jõudsime skeitparki eelmise päevaga võrreldes eriti vara, juba kell pool kolm. sellest hoolimata nägime siiski vaid in-line finaali, mis oli siiski vaatamist väärt, sest sõitjad olid tegijad. kella kuue paiku otsustasime siiski, et läheme õhtul viimase bussiga koju. seega me läksime mu korterist läbi, sõime, pakkisime asjad ning asusime siis teele.

hoolimata sellest, et buss jõudis tallinnasse kell 22:15 jõudsime siiski koju alles kell üks öösel, sest hääletamisest ei tulnud midagi välja ning järgi tuli kutsuda henri kasuisa, kes oli üsna solvunud, et ta keset ööd üles aeti.