täna, kui koolist koju kõndisin, jalutas minu sala-koduteel(üks nummi kõrvaltänav) veel neli inimest. ülerahvastatud tunne oli.

ja rimi teenindaja ütles, et ma olen ta lemmik klient - alati nii rõõmus ja viisakas.

kohe lähen koosolekule, kus arutatakse, kuidas on kõige parem mahajäetud teatrimaja ära skvottida.

vot selline linn siis.

Vedasin järjekordset tooli ja lampi kaltsukast koju, ise peas värvikombinatsioone genereerides, milline uus kangas panna ja millist värvi värvida. Ja siis järsku- oot! Kas ma ei tahtnud endale sellist heledat kodu, nagu pinterestis?

Mulle meeldib neid pilte vaadata küll, aga mis puutub värvidesse, siis ma olen vist parandamatu. Peaasi, et oleks kulda ja värve!

Tunnen jälle, et võiks midagi siia kirjutada, kuigi midagi erilist mu elus ei toimu.

Suvi oli vastikuvõitu. Algas imeliselt, siis hakkas järjest vastikumaks minema ja lõpuks ei suutnud enam ära oodata millal sügis tuleb, kõik jälle tegemist täis on ja vanad sõbrad jälle linna tulevad. Nüüd on parem.

Natuke lost olen. Püüan endale kogu aeg meelde tuletada neid Adeele sõnu, et kolmandal kursusel on jumala okei mitte teada mis must saab ja mida ma tahan. Kus ma elada tahan on täiesti random ülemõtlemine. Okei, see kust järgmiseks kuuks raha saan natuke ei ole, sest süüa tahaks. Ja veini juua. Ja vahel võiks endale midagi ilusat ka saada lubada. Aga see, mis projektidega ma kevadel või suvel või järgmisel sügisel tegelen on küll. On näidanud, et see kõik kukub õigel hetkel otse sülle. (võib-olla natukene naiivne lootus, aga kui üks päev enam ei kuku, küll ma siis tegutsema hakkan)

Uus kodu.. Jälle. Kaks korda suurem ja ilusam kui eelmine. Kaks korda kaugemal selverist ja koolist. Aga pole hullu. Jumala ilus kant on ja kargel sügisel jalutada on tegelikult imemõnus. Hea soe on siin ka. Posti tänaval oli külm.

Teen jumala põnevaid asju. Korraldan ühe Eesti parima kindakuduja näitusi, juhin ühte eriti tuusa ja põnevat torupilliprojekti. Eks omal ajal kuuleb kõigest. Kevadel hoolitsen Kultuuridessandil tantsuetteastete eest. Fellinis ja Romaanis töötan minimaalselt, täpselt nii vähe et peaaegu üldse palka ei saa.

See üksindust ei salli ja inimesi ka näha ei taha aeg on peal. Väga keeruline. Ainult valitud inimesi tahan näha, aga nii ei saa ju maailmas elada.

Tahtsin teile kirjuatda oma elust.

Ma olen niiiii siiralt õnnelik. Kõik loksub ja nii palju on justkui teha, aga iga päev jooksevad suured asjad paika ning see suur täiskasvanute maailm tundub aina vähem hirmutavam. See sama, kus ma paari kuu eest elada ei tahtnud.
Minu praktikumid - infojuht rahvusvahelisel teatrifestivalil ning pop-up kohviku eestvedaja Viljandi hansapäevadel ei tundu enam üldse nii kaelamurdvana, kui need alguses tundusid. Projektid on suured, aga hoomates seda kõike ning ülesandeid delegeerides tundub see tõepoolest nii lihtne, kui Mirjamiga oma esimesel Disainiööl korraldaja heaks tegime - sõidad rattaga kohale ja naudid mängu. Just selle saavutamine on olnud minu unistus kultuurikorraldajana. Juhhei!
Praktika sain ka ägeda - Kristi tradistioonilise Eesti kinda näitused üle Eesti ja järgmisel aastal üle Euroopa(maailma?). Ilmselgelt on see suur tükk hammustada, aga mentorite abiga tundub see kukepeana. Loodan mitte kõrgelt kukkuda.

Julgesin sõnastada oma armsale kursusele selleteemalises vestlusringis oma unistuse - olla viiekümneselt see inimene, kes reisib mööda maailma, sööb toitu ja joob veini, ütleb oma arvamuse, ning selle eest makstakse. Sinna on väga VÄGA pikk tee minna, aga see ongi see suurem unistus.

Igal lõunal lossimägedes jalutades taban end mõttelt, et ma soovin, et inimesed oleksidki nii õnnelikud kui ma olen. Loodan mitte liialt vara hõisata, aga olen aus - olen juba palju tööd ka teinud.

Kolmanda koolipäeva puhul lasin esimese loengu üle ja naudin pikka hommikut tee, rahu ja vaikusega, selle asemel, et Volkonskiga 4 h intensiivselt muusikat kuulata.
See nädal on siiski väga erutav. Kahe koolipäeva jooksul on juba tulnud umbes 100 sütitavat pakkumist, ideed, tegemist ja mu kalender on kuni maikuuni täiesti täis aga see on nii tore ja elevust tekitav. Tulemas on nii suured festivalid ja mu lemmikviisiks neid nautida on saanud täpselt festivali südames olemine. Küll hästi palju tööd ja rampväsimus pärast seda, aga see on alati totally worth it.
Romaani uksed avanevad ka reedel taas ja ilmselt tuleb kõige suurem pidu, mida me seni hostinud oleme, sest lisaks sellele, et terve janune linn taas meile tuleb, on oodata ka tervet Tudengite teatripäevade seltskonda. Taaskord on see veidi hirmutav, aga ajab nii elevile!
Suveks lähen ilmselt tagasi Pärnusse ja viimasel ajal on suur kihk üldse oma 70 asja kokku pakkida ja sinna elama minna. Mu lõputud korteriotsingud viljandis ei paista kunagi lõppevat ja mu ilus kodu on seal täiesti üksi ja.. varsti pole enam vaja nii palju siin kohal olla.. Kui selle mõtte ühel õhtul tegelaste toas sõbrannadele õhku viskasin sain muidugi sõimu ja 100 mida-sa-seal-tegema-hakkad küsimust, sest tõsi, mu terve elu on ju siin. Tunne oli nagu Seks ja linnas kui Carrie oma Pariisi plaanidest rääkis. No ilmselt suudan suve jooksul juba 100 uut mõtet koguda mida oma eluga edasi teen. Aega nagu on ka veel.. :)

Ilusad poole aastased vahed on mu blogikeses siin. Ausalt mõtlen, et peaks siia rohkem kirjutama. Piltidega ja puha. Aga las see jääda praegu.

Kõik on ilus, elu on ilus. Valmistun filosoofia eksamiks, mis on Viljandis üks kahest(teine on Teadus-ja loometöö metodoloogia) ainest, mille vältel päriselt ka tunned, et käid ülikoolis, sest töö maht on.. tegelikult normaalne, aga me oleme ära hellitatud. Igastahes, pildid stiilis Ryan Gosling võtab paljaks kui sa hästi õpid ja lubadused stiilis võin minna õhtul Gerdaga veini jooma kui hästi õpin ei tööta enam, niisiis ma lihtsalt ei õpi praegu, ehkki peaksin.

Tegime Romaaniga kuuajalise pausi, see algas viis päeva tagasi, reedel. Tunne on mõnna. Magan kaheteistkümneni, nagu for real, mitte kuuest kaheteistkümneni. Premeerisin end hulga ilukirjandusega, mida saan peale filo lugema hakata. Aga natuke igatsen ka seda baarielu. Ehkki see on üks poiste värk ja me päris hästi ei saa aru, miks kaks väikest naiivset tüdrukut seda üldse teevad, aga well.. see tuleb meil more or less hästi välja nii, et las ta jääb. Kogu see sotsiaalia mis on tänu sellele mu ellu tulnud, inimesed, tunnustus, tohutu andmisrõõm ja suur väsimus(mis on totally worth it). Ma loodan, et see jääb nüüd mõneks ajaks nii, sest ilma nagu ei oskaks enam väga elada.

Kolisin ka, jälle? Mul on nüüd täiesti südalinnas väike kahetoaline korter, mis ei pea eriti sooja ja on veidi imeliku sisekujundusega, aga armas kogu oma veidruses. Paremat asukohta oleks ka veider soovida. Elan siin Tikriga kahekesi ja võtan enam vähem üle päeva külalisi vastu, nii, et mõnna mõnna on. Kõrval on illustreeriv pilt, mis annab kogu selle veidruse edasi ja see on nõnda kehv pilt, sest on arvuti veebikaga tehtud. Pildil tundub isegi eriti tilluke ja tegelikult on valgus vähe soojem. Selja taha jääb kitsas köök-esik ja vasakule käele ärklituba kus ma magan ja kus on ainult üks väga(!) tilluke aken.

Ma ei tea, kuiväga ma peaksin oma eraelust rääkima, aga kuna siin on niigi väga suletud ring lugemas, siis võin öelda, et peikat mul pole, ehkki Viljandis on väga palju toredaid poisse, aga ükski pole nagu nii tõmbav, et peaks surema. See-eest naudin väga kogu tähelepanu mida mulle osutatakse ja seda on väga piisavalt.

Natuke enesekriisi tunne on ka peal, sest üldse ei saa aru, mida oma eluga edaspidi võiks peale hakata ja see muserdab natuke, aga natuke on nagu suva ka, sest tean ennast ja saan niikuinii alati hästi hakkama.

Hüva. Ma püüan mitte lubadusi anda, aga ma tahaks siia natuke tihemini oma tegemistest kirjutada, sest mul on täiesti tore elu mida teistega jagada.

Ma kleebin päikese oma maja taha

Kool sai läbi ja võtsin töölkäimisest ka toredad 8 päeva pausi ja täna on olnud aega mõelda inimestele, kes minust Tallinnasse maha on jäänud. Täpsemalt sellest, kuidas ma nad ära olen unustanud. Oh ei, ma pole kedagi maha matnud või oma mälestustest kustutanud, vaid olen muutunud oma kiire elu orjaks ja lõpetanud helistamise või suhtlemise. Kole, kole lugu. Järgemööda üritan kõigiga kontakti saada, ent kõige oluisemale helistasin juba täna.
Mis mu elu Viljandis- Eesti kõige õnnelikumas linnas kiireks teeb? Ma käin koolis ja selle kõrvalt jõudsin veel täiskohaga tööd teha. Õigupoolest, jõudsin oma töö kõrvalt koolis käia. Töö tundus õige ja ilus ja piece of cake kõige otsesemas mõttes, ent väsimus tegi oma töö ja nüüd on sellest saanud kohustus, mille püüan endale küll nauditavaks teha, aga alati välja ei tule.
Kool on vahva. Eriala on midagi väga lähedal sellele, mida tulevikus teha soovin ja aitab mul areneda õiges suunas. Kui minust kutuurikorradajat ei saa, siis keegi tegutseja poiss ikka, see on mulle alati meeldinud.
Mõni nädal tagasi kolisin ühikast välja, ühte hipiurkasse. Minu toa kohta ütleb üks sõbranna tabavalt punker. Ma ei ela maa all ja mu tuba on le girly room valge tapeedi ja punaste kardinate ja suure aknaga, aga ukse taga on.. punker. Majal on teine korrus ka, seal on kirju ja hubane ja palju põnevat kola ja seal elavad veel kaks andekat viiuldajat, üks saksigurust noormees ja kõige armsam tantsija. Ja siin terrassil istudes ununevad mured, nii et hakuna matata for the rest of my days.
Umbes nädal tagasi jõudis minuni üks tore asi. Nagu kõik toredad asjad on minuni jõudnud ja ma ise pole kuigi palju pingutanud selleks, et nad jõuaksid. See tuleb suur ja äge ja ühtlasi täitub üks minu suurtest eluaegsetest unistustest - avada baar. Kõik on laabunud suurepäraselt ning uuest kuust on kesklinnas mõnusad keldriruumid meie kasutuses. Siis läheb mölluks ja augustis püüame uksed vaikselt lahti teha, et kooli algusega suur pidu pidada. Elevus on laes, plaane on mustmiljon ja tööd saab olema palju ja rasket, ent õnneks ümbritsevad mind head inimesed, kes aitavad.
Mõni aeg tagasi küsis üks sõber, kas plaaningi nüüd end Viljandisse juurutada, sest ilmselt kõrvalt jääb selline mulje. Absoluutselt mitte ei plaani, kui just elul teisi plaane pole. Tallinna-armastus on minus siiani olemas ning unistus Kalamaja kodust põksub siiani südames.
Siiski näen Viljandis tohutut potentsiaali inimeste ning keskkonna näol, ning püüan seda arendada nii siin olles kui ka edaspidi. Suur joovastus on möödas ning realist hakkab minus jälle pead tõstma. Mis on ka hea- pilvedes elamine on ohtlik, seda olen kogenud.

tallinn võtab su omaks, ainult siis kui sa lubad tal end omaks võtta. siis ta neelab su, upud sellesse kiirusesse, tormi, keerisesse ise arugi saamata. tore on ka muidugi, ma ju armastan seda linna.
viljandi võtab su omaks igal juhul, kui siin natukene pesitsed. aga ei neela endasse, vaid lausa tahab, et sa vahepeal ära käiks, lihtsalt, et oleks hea koju tulla ja igav ei hakkaks. ja iga päev saad millegi toredaga kostitatud.

võhmast viljandi poole vaadates oli ilus täna. läbi hõredate pilvede paistis päike üüratu rattana, mis seisab valgussamba otsas. jah, hästi hele, suur sammas oli otse päikesesse. tekitas hea tunde :)

istun supeluses ja nutt tahab peale tulla mõeldes kõigele sellele ilule, soojusele ja armastusele mis siin eelmisel aastal samal ajal oli..