olen viimase paari päevaga metsikult värskemat eesti kirjandust neelanud. selle käigus sain palju mõtlemisainet ja positiivset energiat.

nüüd avastasin juba mõnda aega tagasi ostetud näitekirjanduse kogumiku, milles muuseas ka pirandello "kuus tegelast autorit otsimas" milles eelmisel kevadel ka lava peal leinasin. raamatut lugedes meenub iga viimne kui pilt näitemängust, ent kurb on see, et näitlejad, kes meie trupis olid, on automaatselt minu jaoks omandanud enda karakteri iseloomu- kõik need üdini karismaatilised ja toredad inimesed on minu mälestustes endiselt kuidagi rusuvad ning kohati isegi morbiidsed. pean sellest üle olema, sest häid mälestusi on vaja rohkem hoida.

viimasel ajal olen väga väga üritanud oma hirmudest ka üle olla. ämblikud, trammiteed, minust suuremad ning äkiliselt käituvad valjuhäälsed inimesed. ämblikud on mu peas istunud juba terve elu, aga viimased kaks... ma isegi ei tea kust need tulid! ja seda debiilsemad need mulle endale tunduvad. nagu lollakad klounid kusagil kuklas irvitamas.

viimasel ajal on elu imeilus olnud, aga täna kasvas miski üle pea ja koolis olin haigevõitu. ja kummaline, kui lihtsalt see üle läks.
kaldaru ütles, et kui on südameasjad, siis tuleb kohe suu lahti teha. ja siis mul hakkas jälle paha, et ma selline pussy olen.

teel on hea olla. teadmine, et ma pole päriselt mitte kusagil. ja mingisugune teadmatus ka edasise suhtes, sest eriti liikudes ei tea kunagi päris täpselt, mis järgmiseks saama hakkab. lisaks on lennujaamades alati turvaline, sest kõik kohad on musklis mehi täis, ja kui keegi just pommi ei pane, siis on kõik alati hästi.
ja kallid sõbrad, kes peavad meeles ning need ka, kes on olemas. aitäh, armsad. mõned üllatavad, mis on päris kurb. pole hullu- edaspidi valin inimesi hoolikamalt.
ja nüüd on hea kodus olla. mingi stabiilsuse tunne tekib, kui saan kohvri jälle pikemaks lahti pakkida, oma parimas voodis lebotada ja lihtsalt kommi süüa. kaua ma nii olla ei suuda, seda ma tean, sest varsti hakkan jälle sügelema ja siis on vaja taas liikuda.

mulle siiiralt meeldib koolis käia, aga täna tulin sealt ära nii halva tundega. sellist pole mingi paar aastat ikka olnud. tunne, et iga väiksemgi idee või mõte, mille välja ütlen võetakse kohe minu kivikindla plaanina ja see kõik on muidugi nii vale. ükskõik mida ütlen. andke andeks, et ma viitsin natuke klassi asjade peale mõelda, kuidas oleks lihtsam ja parem, samal ajal, kui suurem osa ei tee sittagi.
ma pole nii perfektne inimene, et võiksin kedagi halvustada/maha teha, aga täna oli küll selline tunne, et trambiks maa-alla mõne.

see on kurb, et NII PALJU on teemasi, mis mind huvitavad, aga isegi kui ma kuulan läbi kõik teemakohased podcastid ja loen raamatuid jääb õhku veel nii palju küsimusi. ja tulevad uued ja päevakohased ja vanadele ei jää enam aega. võiks pensionile jääda, siis oleks kõigeks piisavalt aega.
muidu on ilus. kool on nii tore, et tahes-tahtmata muutun ma aeg-ajalt kurvaks, teades, et see hakkab läbi saama. ning aina raskemaks muutub, et end kohtade ja inimeste vahel jagada. nüüd, kui ema ja kai eestisse tagasi tulevad, tunnen aina tihemini endal kohustust minna pärnusse, et nendega aega veeta, mis röövib aga paraku reeded-laupäevad mille veedaksin meelsaimini sõpradega.
šokk oli ka täna. seisnes selles, et ema helistas ja teatas, et niidul, meie majas on vargad käinud. aida uks oli maha lõhutud, otseses mõttes ja sealt oli minema viidud KÕIK! alustades nt külmkapist ja muruniidukist(suht obvious), lõpetades maailma ilusaimate kardinate ja minu tehtud imeliste klaaslaternatega. isegi taara! siiani ei mahu mulle pähe, kuidas mõni inimene saab olla nii madal, et murrab sisse teise inimese ruumi.

no ja lõpetuseks peaks ka midagi toredat ütlema, aga mul ei tule lihtsalt midagi head pähe.

ma olen selle koha suvel täiesti täiesti unarusse jätnud... ma üritan edaspidi jälle usinam olla.

ma ei ole siiani aru saanud, mida tähendab värviõnnetus juukseid värvides. no kuidas kuidas ei oska inimesed endale õiget värvi valida. suvega pleekisin ma täitsa ära ja mõtlesin vahelduseks jälle tumedamaks punaseks. valisin siis ühe veidi tumedama vaskpunase kui olin ja üllatus üllatus- mu juuksed on pruunid ja nendes pole kohe üldse mitte punast. nojah, muutusi tuleb luua, aga see oli natuke ootamatu.

muidu on suht kooline. meil on rebastenädal aga ma pole oma rebast kordagi näinudki. ma olen siiralt pettunud, et ma pole saanud mõnelt armastavalt rebaselt statoili kohvi või baguette'e. lisaks on mul tegemata keemia ettekanne- ka seda ei tee keegi minu eest.

üldiselt on juba paar päeva soolakrõpsu isu. need krõpsud millel ei ole mingit sibula ega hapukoore maitset vaid puhas sool. mmmmm....

ja lõpetuseks- nädalalõpp tõotab tulla tegus, sest reedel on valitud(vabatahtlikele) gümnaasiumiõpilastele laager kloogarannal, ma ei tea veel mida see endast kujutab aga küll ma teada saan. ja laupäeval on rebastepidu, mille toimumine siiski endiselt küsimärgi all on, sest meil on veel kõvasti üle saja euro rahast puudu, et rent ära maksta.

võin ju minna mere äärde soolast mere lõhna hingama ja õhtuks oma korterisse varjuda kogu linna sagina eest, aga ma igatsen hommikuti päikese ja linnulaulu peale ärkamist ja niidetud muru lõhna, rääkimata paljajalu ringi jalutamisest. linnas on ka tore olla kommunikatsiooni ja melu sees, aga vahel tahaks maale ka. varsti saab :)

ma olen jälle oma pärnu rütmis, omamoodi tore töö-puhkus-magamine rutiin, aga miski siiski kripeldab. ma tean kes see on, aga midagi on veel...

hommikul oli jälle tunne, et elu pole, sest kella 1 paiku avastasin end vabal päeval si-sist, algul üllal eesmärgil, annikale kapivõtit viies, siis juba grisiine süües ning prosecco, rosé ja annikaga aega veetmas. lõpuks üks koogilõik ja limoncello ning neljaks sain tulema. jalutasin siis lillelise vihmavarju all rüütlisse, kaisale susse ei saanud, endale ka midagi ei leidnud, pediküüri jaoks salongis hetkel aega polnud nii, et läksin tühja kõhuga poodi hoopis. avastasin, et värsket parmesani polegi saada ja otsustasid pelmeenide kasuks. seejärel jalutasin mõtiskledes tagasi koju ja olin natuke nukker.

nii hea oli maal olla, ja unustada ära kõik kohustused, interneti ja muu. tagasi võiks küll, aga ainult sõpradega, üksi hakkaks igav.

pakin asju kokku. kõiki oma asju, et suveks pärnusse minna. valus on ja nii palju asju jääb pooleli, kogu teadmine, et olen eemal. nutma ajab. loomulikult tahan minna, aga ei taha ka. kahe linna vahel on nii raske end jagada, ja inimeste vahel. tahaks siin aja seisma keerata seniks kui eemal olen.