Ilusad poole aastased vahed on mu blogikeses siin. Ausalt mõtlen, et peaks siia rohkem kirjutama. Piltidega ja puha. Aga las see jääda praegu.

Kõik on ilus, elu on ilus. Valmistun filosoofia eksamiks, mis on Viljandis üks kahest(teine on Teadus-ja loometöö metodoloogia) ainest, mille vältel päriselt ka tunned, et käid ülikoolis, sest töö maht on.. tegelikult normaalne, aga me oleme ära hellitatud. Igastahes, pildid stiilis Ryan Gosling võtab paljaks kui sa hästi õpid ja lubadused stiilis võin minna õhtul Gerdaga veini jooma kui hästi õpin ei tööta enam, niisiis ma lihtsalt ei õpi praegu, ehkki peaksin.

Tegime Romaaniga kuuajalise pausi, see algas viis päeva tagasi, reedel. Tunne on mõnna. Magan kaheteistkümneni, nagu for real, mitte kuuest kaheteistkümneni. Premeerisin end hulga ilukirjandusega, mida saan peale filo lugema hakata. Aga natuke igatsen ka seda baarielu. Ehkki see on üks poiste värk ja me päris hästi ei saa aru, miks kaks väikest naiivset tüdrukut seda üldse teevad, aga well.. see tuleb meil more or less hästi välja nii, et las ta jääb. Kogu see sotsiaalia mis on tänu sellele mu ellu tulnud, inimesed, tunnustus, tohutu andmisrõõm ja suur väsimus(mis on totally worth it). Ma loodan, et see jääb nüüd mõneks ajaks nii, sest ilma nagu ei oskaks enam väga elada.

Kolisin ka, jälle? Mul on nüüd täiesti südalinnas väike kahetoaline korter, mis ei pea eriti sooja ja on veidi imeliku sisekujundusega, aga armas kogu oma veidruses. Paremat asukohta oleks ka veider soovida. Elan siin Tikriga kahekesi ja võtan enam vähem üle päeva külalisi vastu, nii, et mõnna mõnna on. Kõrval on illustreeriv pilt, mis annab kogu selle veidruse edasi ja see on nõnda kehv pilt, sest on arvuti veebikaga tehtud. Pildil tundub isegi eriti tilluke ja tegelikult on valgus vähe soojem. Selja taha jääb kitsas köök-esik ja vasakule käele ärklituba kus ma magan ja kus on ainult üks väga(!) tilluke aken.

Ma ei tea, kuiväga ma peaksin oma eraelust rääkima, aga kuna siin on niigi väga suletud ring lugemas, siis võin öelda, et peikat mul pole, ehkki Viljandis on väga palju toredaid poisse, aga ükski pole nagu nii tõmbav, et peaks surema. See-eest naudin väga kogu tähelepanu mida mulle osutatakse ja seda on väga piisavalt.

Natuke enesekriisi tunne on ka peal, sest üldse ei saa aru, mida oma eluga edaspidi võiks peale hakata ja see muserdab natuke, aga natuke on nagu suva ka, sest tean ennast ja saan niikuinii alati hästi hakkama.

Hüva. Ma püüan mitte lubadusi anda, aga ma tahaks siia natuke tihemini oma tegemistest kirjutada, sest mul on täiesti tore elu mida teistega jagada.