klassikaline norra.. meeeletult öhtusööke, möödukalt igavust aga ikkagi armas.
jöulud olid natuke kurvad, sest mul polnud meeleolu ja igati oleks tahtnud olla parem kodus ja üksinda kodus vaadata, mitte 6 tundi norra möla kuulata. aga jöuluvana käis ka ja rikkaks sain. vöitsin lotoga ka, esimest korda elus. 150 nok, pole paha(kurss on 1,9).
ülejäänud aasta lubab tulla kiire ja mönus. 3 öhtusööki olen planeerinud veel kallite inimestega, aga tahaks jöuda pärnus lihtsalt puhata ja mängida veel ka.

kohustuslik HÄid JÖULE postitus

näedsiis, kui tobe. septembrist saati olen jöule ootanud. novembris heegeldasin susse ja jöulutunne oli sees. ja nüüd, kui on päriselt jöulud, siis pole seda TUNNET mitte kusagil. kuuske ka pole, sest köik norra kuused on otsas ja metsas kasvavad ainult mingi 20 m körgused(muidugi on vöimalus ainult latv maha vötta).

oehh.. aga palju jöule teile köigile ikka selle peale!

(vabandan, mul pole seda lainelise katusega o tähte siin)

kohustuslik lennujaama lugu, aegade algusest saati.

mu lendu on juba kaks korda edasi lükatud ja seis on päris igav, sest ma olen lennujaamas juu umbes poole kümnest saati ja praeguse seisuga väljub lennuk umbes 14.25. mu lemmik.

aga üks armas mitte nii teemakohane aga huvitav artikkel
Miks on lumi valge?

tuba on peaaegu korras ja kleit saab ka valmis ja ülla-ülla mul on selle peale isegi perfect jakk kapis täpselt oma aega ootamas. kuigi, mul on tunne, et ma tahaks oma õmblusmasina(mida ma niiiiväga armastan) metsa maha matta, sest pole vaja enam nii lohakalt õmmeldud asju siia maailma.

istusime vennaga maas ja sõime tema raffaellosi, tema enda algatusel(mina ei jagaks oma sünnipäeva raffaellosi kunagi!) ja see oli nii lihtne ja armas, et tundus nagu meil polekski 13 aastat vanusevahet, vaid täpselt samasugune, nagu mina. noh, kommisöömises ongi, sest keegi teine meie perest ei armasta magusat(shame!).

ma ei tea miks, aga alati kui tekib hetk kus võiks lähedastele midagi ilusat soovida ja kallistada-musitada, nt enne vaheaega või pühi(antud juhul siis mõlemad), siis olen mina see, kes vaikselt lihtsalt minema läheb. miks? sest ma ei oska seda! ma olen kas täiesti emotisoonitu sellisel hetkel või siis lähen üldse liiga emotsionaalseks. see on alatii! iga kord. õudne! kui südametu inimese mulje ma nii jätan? ja sama asi lennukite-busside peale minnes, niisama hüvasti jättes. pole ime, et keegi ei viitsi mind enam lennujaama saata, kui ma nii emotsioonitu ja tänamatu olen. ainuke selline olukord, kus ma end natuke välja vabandan, oli eelmine aasta samal ajal, kui tabasalust ära läksin oma nägu ja kõike varjates, sest teadsin, et üks kallistus veel ja ma nutan järgmised nädal aega. aga noh, ju see siis olengi mina.
muidu on kõik niiiiiii kaunis. lahkusin koolist oma eelmise aasta motoga- kui tuleb päike välja, lähen minema. ja tuli ja õu on niiiii ilus! nagu päriselt! ostsin veel viimased kingid ja verivorstid emmele ja nüüd valutan pead, sest miljon asja on teha ja noh, muidugi tahaks veel jõulugaalale jõuda, aga mul pole lihtsalt enam aega! jõulud ei saa tulla, kui mul pole kleiti ja tuba on hullem kui ussipesa rääkimata pakkimata asjadest, pesemata pesust ja veel sada häda. aga ma ütlen sellepeale fuck that ja lähen õue suusatama, kuigi suusatada ma ei oska, sest häbi on olla kui on selline ilm ja kapis on kogu suusavarustus olemas, mida ma kunagi ei kasuta. tsiu

see on lihtsalt niiiiinunnu lauluke.

muide mangos on imeilus hanesulgedest roosa kleidikene. kui keegi tunneb, et tal on 2395 krooni üleliigset raha, siis S on täitsa minu suurus ja õnnelik oleksin ka jah.

kui ma otsustasin, et kool on nõme, vastik ja paha ja torisedes minema läksin, seadsin sammud kesklinna, poodidesse. jutud käivad, et lohutuspoodlemine on vale, aga järelemõeldes.. ma ei mäleta, millal viimati oleks mõni asi mind kiiremini rõõmsamaks teinud, kui uus kaunis pesu, pluus või huulepulk. a võib-olla on asi lihtsalt minus.

koju tulles olin elevil, sest lõpuks ometi on mul 4 meetrit kangast kindla plaaniga õmmelda(mitte et mu kapp poleks täis kangatükke mis ma olen ostnud "oh see näeb lahe välja" emotsiooniga ja millest ma võib-olla kunagi midagi ei teegi). võtsin lõiked ja lõikasin ja mõõtsin ja... fuuuuuu.. ikkagi jäi väheks. eks ma siis homme jälle sammun poodi ja näen, kas leian midgai toredat.
mmm.. mis veel. kool oli närviline, tunnen end jälle nii halva inimesena. kõik ootavad reedet ja diletante, aga mina arvan, et polymer pole kummist ja 1000 inimest sinna lihtsalt ei mahu.

KUI kaunid 24 h. eile ärgates otsustasin, et teen kiire tiiru linna peal ja kolin siis getteri juurde elama. ja nii saigi. päev täis koristamist, naeru, siidreid ja piidreid. panused ja ootused õhtuks. korraks kohutav uni ja siiiis läks lahti. ilusad ja head inimesed, bailat, tantsu, naeru. karoliniga kardinate taga varitsedes saime kõige värskema gossipi osaliseks ja kuiiii palju draamat mahub ühe õhtu jooksul sellesse tondilossi. tähtsaid jutte ja pilke ja natuke röövimisi ka, kahjuks. nojah. aga ilus oli see sellegipoolest. ja kui teistel oli aeg lahkuda rääkisime veel getteriga terve selle õhtu üksikasjalikult läbi, mõned kõned ja uni ka. öösel ärkasin kui niru otsustas mu peal magada, siis koputus õlale ja "kes sa oled" ja "kas pidu oli väga perses?". nojah, selline see purjus getu juba on. millised üllatused said ilmsiks kui oli aeg koristada ja taaaskord, selgus, et kõige parem mees kõiksuguste tööde jaoks on naine(mina isiklikult). lahkumisehetked olid kurvad ja läbi paaaksu lume suundusin koju ka.

kuii kaunis õhtu oli laurakesega. niii lihtne oli see, kui ta jõudis kohale sõnadega "kallis, ma olen kodus", nagu alati ja siis tunde istuda ja rääkida temaga. ta on armas. getterit me selleks õhtuks ootama jäimegi, aga otsustasime minna kesklinna öömüügile, sest kui saab kell 23 port arturis chillida siis peab seda tegema. vaatasime ära kauni ilutulestiku, võtsime vastu uue aasta ja suundusime siis barbarusse, kus oli taas ütlemata mõnus õhkkond. meist vanema generatsiooni kunstnikud, palju tasuta veini ja laser silmas tantsisime seal ja elu oli oiiii kui kaunis. kahjuks jäi meie külaskäik selleks korraks üürikeseks, sest laural oli aeg koju minna ja üksi ma teda jätta ei suutnud. siis teepeal helistas veel pärt ja otsis sooja kohta. lubas veel kõne peale visata, aga seda ma ootama jäingi diivani peal magades. lõpuks kolisin voodisse ka ikka.

sõitsime alissaga pärnusse, nähes välja nagu vene uusrikkad(või suurrikkad, ise otsustage). tähistasime seda siis kohe ruttu martiinidega oma toredas kodus kus vaid 7 kraadi sooja oli. varsti ruttasime poodi, ostsime palju rooga ja 2 liitrit hõõgveini. tunne oli nagu oleks jõuluvana juures käinud. punud täis hakkasime oma veini jooma ja jõime ja jõime kuni me juba päris purjus olime ja musud getter ja laura ka end minu juurest leidsid. käisime siis veel poes viina toomas(mis aga õnneks järele jäi) ja hullasime veel, kuni me alissaga otsustasime minna kuhugi keldripeole, kuhu tundmatud inimesed meid kutsusid. seal oli mingi kommuun. galerii, külmkapp õlle täis ja palju vinüüle. need kutid seal räppisid ja meie saime tasuta veini juua, mis oli niiiiiiiii toreee. tantsides suutsin end suvisesse surfikasse mediteerida, siiralt tundsin jahedat liiva oma taldade all ja tunne oli täpselt nagu seal õhtuti pärast tööd. natukese aja pärast jooksime sealt minema, ma ei teagi miks, aga me läksime kiriku aeda kohustuslikke telefonikõnesi tegema ja korrutasime, et me tohime ainult tõtt rääkida, sest me oleme kiriku aias ja jumal näeb.. noh, mida iganes see ka lõpuks tähendama ei pidanud.. lõpuks tundsin, et ma hakkan usku pöörduma seal ja jooksime koju, kus ruttu tuttu läksime, et mitte midagi rumalat enam teha ei jõuaks.