joovastus

5. novembril 09, umbes nii hommikul kella kümne ajal sai kohvikus väike pariis võetud vastu otsus, et osaleme joanna ja kristiiniga moekonkursil kuldne nõelake 2009. täna siis jõudis see lõpuks kätte. palju vaeva, emotsioone ja ootusi. show kulges suurepäraselt ja juba enne kuulsime palju kiidusõnu. ülevoolavus, hea tuju ja siis lõpp.. 3...2...1 koht. hetkeks kurbus ja siis... GRAND PRIX! aga olgem ausad, mu ootused olidki vastavad. paljupalju kallistusi, liiga palju sõnu, halb tort ja kärsahais. seda tunnet peabki kogema, ei saa kirjeldada. aitäh aitäh aitäh, teile kõigile!

ja ma arvan.. et kõige suurema tänu võlgnen siiski oma emale(ta küll ei loe seda, aga ausalt, ütlen talle selle ka edasi). tänu temale olen kogu elu näinud seda maailma ja selle sisse kasvanud, tema õpetas mind õmblema ja on alati igati nõu ja jõuga toetanud (: .

kui õhtust midagi asjalikku ei tulegi, võin oma toas ka eraläbu korraldada. elämä on laiffi!

homme on Roosad Käärid @ RAM. kõik peavad tulema ja nägema, kuidas ma laval astme ära unustan ja kukun.

ja ma arvan, et ma ei üllata kedagi, kui ma ütlen, et õues on FU***NG KÜLM ja ma ikka hommikuti mõtlen, et ma ei lähe enam kunagi kooli, kui selline nali jätkub.

dream about the days to come

ma ei hakka rääkima seda "ma pole ammu kirjutanud, pole aega, olen nii hõivatud blablablabla" sest keegi nagunii ei usu seda. aga asi ongi selles, et kirjutada on nii palju ja see kõik tundub tegelikult nii tühine, et milleks.
vanad head sõbrad saavutavad jälle eksistentsi, paar asja on nii segased, et ma ei tea ise ka, mida neist arvata ja inimsuhetest..... saaks ma vaid aru, mis toimub.
ärkasin ja mu peas mängis all you need is love umbs 39406ndat korda. miks sellised asjad hakkavad kummitama une ajal?
viimased päead on olnud täis liiga otseseid koristaomatubaära vihjeid. koristasin, aga need ei lõppe.
ja üldse, kas te juhuslikult ei igatse seda aega mil ärkad üles, õues nii tapvalt lämbe, arbuusipunš, liiga vähe toitu, seee kõigekõige parem sõber ja lihtsalt suvepealinn meie ümber. tahaks minna kuhugi koopasse magama ja lihtsalt oodata, millal see aeg jälle käes on.

MINNA MISSIKS!

kui millegagi üldse rahule saab jääda, siis see oli eilne õhtu.
peale kooli ruttasin TÜGsse, kus toimusid ettevalmistused võistluseks Miss Tabasalu 2010. õhtu sujus ülimalt meeldivalt, kõik need tagasilöögid tegidki selle täiuslikuks. ja minna, meie kõige kaunim MINNA! oooooh, nii me arvasimegi, super! kuigi, kertu oleks ka kohta väärinud, for sure. kui see läbi, sõime torti, margit rääkis mulle juttu ja ma nutsin. liigutusest ja õnnest. nii ilus oli kuulda lähedasest inimesest. peale seda kohtusin väga väga väga huvitavate inimestega, olin üleväsinud ja jõudsin koju.

nädal on möödunud nii ruttu. olen hakanud vaikselt sisse elama, saan aru mis toimub ja pm on kaikki kunnossa. eii jaksa pikalt kirjutada ja üldse, milleks?
täna peale kooli koju tulek oli parim mõte maailmas. vastasel juhul ma istuks poole ööni, õpiks oma ajalugu, parandaks joanna kõrvarõngaid, mõtleks välja masterplane jms. ja mul on vaja õmmelda! miks miks miks pole mul motivatsiooni? 28. on KULDNE NÕELAKE 18.00 TÜGs, PALUN ilmuge kohale! ning 23. olen annika jaoks modell roosadel kääridel kell 18.00 RAMis, sinna ka tulge!
homme on missid lõpuks ometi ja peale seda peaks minust ka midagi saama, mida, seda veel ei tea, aga jumala eest, see peab hea tulema!

kõik kõik on uus... jaanuarikuus?

ma olen LAIP. niii väsitav päev on olnud, kuigi sain sellest aru alles siis, kui jõudsin koju ja voodisse pikali viskasin.
hommikul bussis mõtlesin, et on viimane võimalus ümber mõelda ja ikkagi tabasallu ilmuda ja teha nägu, et pole vahepeal pabereid välja võtnudki. aga otsustasin täna siiski pelgu kasuks. thank god, tegelt, sest ma olen õiges kohas vist. oma kohvitopsiga ootasin hommikul mirjamit, sest niisama sisse lennata tundus imelik. kohtusime, koolis nägin veel armsaid vanu sõpru ja siis umbes miljonit uut inimest, kes kõik olid kohe alguses niiniii sõbralikud, et võiks nagu ära unustada, et alles esimest päeva olen tegelikult seal. siiski tuletas seda meelde koolikell mida ma ei kuulnudki ja see, et ma mitte millestki tegelikult aru ei saa, kuhu minema peab. pärast seda kiiiiirelt möödunud koolipäeva suundusime mirjamiga kohvicumi kus nautisime oma õpilase teed ja lobisesime laialt. liikusin koju ja noh.. sain aru, kui väsitav see kõik tegelikult oli.

eile umbes poole viie paiku, kui olin juba terve päeva kodus teki all passinud otsustasin lõpuks henri välja ajada. kutsusime andre ka ja läksime kelgutama. kogesime siirast rõõmu ja tundsime end nagu väikesed lapsed. siiski sai varsti isu täis, nii, et suundusime minu juurde, sõime palju pelmeene flinstonesi stiilis, mängisime saboteuri ja peitust :D. solvasime üksteist võidu, huiasime niisama. good old times.

neljapäeval seadsime sammud markuse, siimu, henri, kariti ja daisiga tapperisse. 5 tervitusjooki, ohtralt tantsu, jutuajamisi ja vetsukülastusi. no oli küll hea õhtu, jumala tegelt ka!
eile istusime daisikesega hellas hundis, kohtusime korra henri ja markusega kuid suundusime siis daisi juurde, kus jõime paljupalju teed, sõime ja rääkisime ning naersime, naersime, naersime. masterplan oli minna peole, kuhu me juba teel olime, kui henri helistas ja ütles, et ta hakkab koju minema ja kuna mõte üksi koju minemisest pole mulle kunagi eriti ahvatlev olnud otsustasin siiski temaga liikuda. hüppasime veel läbi vääna partylt, kus toimus meie kullakalli neliku taasühinemine, kuid pidu ei olnud selgelt minu maitse, seega läksin lihtsalt ära koju magama.

mu voodi on tänase päevaga niiiii armsaks saanud. pole midagi mõnusamat, kui veeta terve päev voodis toidu ja hea raamatuga. miks? sest kõik mu ülakeha lihased valutavad, ärge küsige, ma ise ka ei tea. ilmselt liiga palju lund sai roogitud eile.

vahepealne aeg on möödunud rahulikult. olen kodus lebotanud, käinud chicagos, lund rookinud. eile käisin koolis, võtsin paberid välja. siis võtsin veel natuke osa misside koosolekust, mille käigus me joannaga garderoobist peegli rottisime ja sinna peale plakati tegime. õhtupoolik möödus henri juures ja chicagos, kus seekord koosnes playlist vaid neljast loost ja oh seda panustamist, milline neist võiks küll järgmine olla. koju liikudes ületasime ennast henriga, kõndides rannamõisa kiriku juurest koju (8 km, aga oioioi kui pikk see tundus).

ilus vanaasta õhtu oli. ilma liigsete plaanide ja mõtlemiseta. jõudsin joannakese poole, kus olid juba kersti, mari, minna ja annu, sõime, sõime, tegime pilte, jõime shampust, sõime, jõime lasteshampust, mängisime väga räiget ja ausat mängu, tuli priit, ahistasime joannat ja otsustasime siis ramueli juurde liikuda. seal oli juba palju inimesi ja kõik oli hea. 2010 võtsime vastu panga peal, et näha ilutulestikku mida me tuisu tõttu ei näinud. tagasi ramueli koju, teepeal lumeinglid, palju shampust ja rõõmu. võileivad merevaigu ja dipikastmega, jõulukanal, palju tantsimist, usaldamist ja olemist. hommikul kella seitsme ajal, kui teised juba magasid ja vaatasime me karitiga psühedeelsete mustritega tasse, otsustasime ka siis magama ära minna. ma magasin saunalaval paljude tekkide sees, lihtsalt WTF?? üheteistkümne ajal hakkasid inimesed lahkuma, me tegime veel kohvi, sõime, naersime, mõtlesime babybacki pitsa peale, arutasime õhtu üle. enne kahte tulin ka lõpuks koju ära, päike paistis teepeal ja palju palju lund oli. ja see kõik oli nii kaunis.