ja kui Joannakene veetis aega Tambet Tuisu kõrvallauas, siis meie Karitiga einestasime eile vapianos "unistuste printsessi" saatest Robertoga samas lauas. fafa

ma olen kassiga kahekesi kodus ja temaga tülis. vähe sellest, et ta on üks väike paharet, kes asjadest aru ei saa ja peab hammustamist-küünistamist heaks naljaks on mul tema vastu allergia. ma nutan ja turtsun ja ei saa üldse hakkama endaga.
poleks kunagi uskunud, et ma suudan KASSIGA tülli minna :D

käisin jälle üle pika aja orkestriproovis ja kui tavaliselt olen sealt lahkudes positiivses meeleolus, siis täna olin ma nukker. kurb oli mõista, et see, mida ma olen õppinud ja nüüd juba 10 aastat arvanud end oskavat on hakanud kaduma, sest elul on teised plaanid olnud ja nii olen ma sellest võõrdunud. kahjuks pole flöödimäng nagu jalgrattasõit, mille õpid ära ja oskadki, seda on vaja soojas hoida, aga ma pole seda nii mõistnud ja nõnda olen ma väga roostes.
ma arvan, et nüüd on väga viimane aeg end uuesti kätte võtta ja enda lõbuks harjutama-mängima hakata.

nädalavahetus möödus kiirelt kakumäel ja pärnus. liigne enesestmõistetavus viskas üle ja nautisin üksiolemist lahtisel aknal, sest milleks minna supelsakstesse, kui ma olen pm samas kohas :D. õhtul, kui juba end üksildasena tundma hakkasin, tulid inglikesed eesotsas josefinega ja viisid mu rannapaviljonidesse, kus oli nii tore olemine ja soe ja sääsed, et aprilli võis rahulikult ära unustada.
pühapäeval tulin tagasi reaalsusesse, koju jõudes olid kõik kohad külalisi täis ja mingi hetk otsustasime rometiga, et on vaja tingimata ratastega keila-joale minna õlle jooma. tänu sellele avastasin varahommikul, et olen vanainimene, sest külm oli rattaga sõites mu põlveliigestele palju liiga teinud ja oiiii kui vastik ja valus oli. ma joon end neljakümneselt surnuks, kui see on seesama valu, mida vanainimesed üle kere peavad taluma.
siiski sõin hommikusöögi asemel tablette ja vedasin end kooli, mille ma sama ruttu ikkagi lõpetasin, otsustades alissaga hirvepargi ja siidrite kasuks. olime seal palava käes istunud ja nautinud, liitus varsti kaspar ja nii nad alissaga mupodemaale läksidki, mina lugesin veel tõest ja õigusest ja jalutasin siis solarise apollosse, kus nägin vana armsat mari, kellest on nüüdseks kirjanik saanud ja ise unustasin end tunniks raamatute seltsi. ja siis tulin koju ja sõin šašlõkki ja nautisin kasutut lebotamist.
ilus elu, elus õlu.

MA ARVASINGI, ET SA MAGAD JA SELLEPÄRAST MA TULINGI, MA TAHTSIN MUNN OLLA.

arutasime alissaga täna, et jaa, päeval magamine on surnud ring, midagi ei parane, kõik läheb ainult halvemaks.
arvake ära mida ma pärast kojutulekut 2 ja pool tundi tegin.

aga ma ostsin vabaduse väljakult märtsikellukesed oma ilusa kuldse vaasi sisse. nüüd on kevad mu aknalaual ka.

vihkan neid pidude järgseid päevi. hommikul oli tunne, et suren sellesse pohmelli ja kunagi ei hakkagi parem. nüüd-12 tundi hiljem tunnen end viimaks hästi.
elu on ilusaks muutunud jälle. kevad muudab rõõmsaks ja selles rõõmus on nii tore olla.
kolmapäeval käisime mirjamiga kommipoes. veetsime tunni kangadžungli pudiosakonnas ja ei saanud arugi, et aeg läks. oh kui palju põnevaid asju seal oli. kallil henril oli sünnipäev ka, aga väsimus ja peavalu said minust võitu ja sööma temajuurde ei läinudki :(
neljapäeval jalutasime peale kooli kristjani, alissa, kaspari ja klausiga, nii rõõmus. pärast seda sõitsime linna, alissa ja kaspar läksid oma teed, meie kristjaniga suundusime vapianosse pitsale, mida pärast veel kajakatele ka pakkusime. siis istusime natukene sandriga ja jutustasime ja ma tulin koju ära ka.
reeede oli paras ulme. meie lõpukella näidend tuli esimest ja viimast korda otsast lõpuni sujuvalt välja. aktus oli emotsiooniderikas ja pärast seda lasti meid koju ka. läksin hankisin õekesele sünnipäevaks imeilusa kaelakee ja tulin korraks koju. leppisime kokku, et kell kuus saame alissa ja marisega balti jaamas kokku ja nõnda me henriga bussile istusimegi. tüdrukutega suundusime bastionimäele istuma ja siis liitus käts ka meiega. edasi suundusime moonshinei õlledele ja lõpuks hella parki, kus oli nii palju inimesi. selleks ajaks olime juba ülemõistuse purjus ja tahtsime alissaga rikaste ja ilusate keskealiste peole sisse murda, aga lipsudega mehed hirmutasid ära, seega läksime hoopis meeste wcsse meikima ja võtsime trepilt küünla, mis meid selles õhtus valgustas. järsku jooksin minema- kärtsu ja pätu sünnale. teepeal jooksin aga hoopis laurale otsa ja saatsin ta mündi ette, ise suundusin ikkagi trammile. nii hea oli jälle tabasalu inimesi näha, aga kaua see ei kestnud, sest millegipärast avastasin end tee äärest, kus korjas üles suvaline auto ja viis mu kesklinna. avastades, et alissakene on koju läinud ja marisest ei teadnud üldse midagi, liikusin loomelinnaku poole, et ka henriga koju minna.
hommik oli liiga õudne, et sellest rääkida. ainult küpsise-hapukoore-maasikatort on mind lohutanud ja nüüd ma hakkan omale kleiti õmblema. nagu ma viimasel ajal neid omale vähe teinud oleks.

pole siia ka jube ammu midagi kirjutanud

kõht oli jube tühi kui koju jõudsin. tegin kolmekäigulise lõuna ja läksin seda õue päikese kätte õgima. nämma.
muidu on kevad, õues ja südames ja silmades ja igal pool. nädalavahetuse veetsin pärnus. seal on ka juba see kevad-suvine päikeseline kuldne valgus, mida talvel pole. nii nunnu.
ja eile sorteerisin kapist palju vanu riideid välja, mida hakkan nüüd suure õhinaga uueks tegema. tahaks näha, kaua see õhin kestab aint.