sattusin lugema oma vanu blogipostitusi, mis nüüd on juba draftideks saanud. parem vist ongi. aga ma olin juba täiesti unustanud, mis emotsioonidega siia elama tulin, kooli vahetasin, vaheaegu veetsin. ma olen palju palju arenenud ja muutunud, mis on väga positiivne. loodan, et see kõik jätkub samas vaimus. :)

täna koju jalutades mõtlesin, kui tore on, et ma saan palju maal olla, sest linnas ei märka tärkavat kevadet pooltki nii hästi, kui siin. puudel on lehed, aga kas ma linnas nägin seda? ei. siiani ei saa aru, mis koolis neljapäeval juhtus. ei teagi, kas ja millal see kohale jõuab. eile oli väga väga imelik tunne, kui täiesti mõtlemata vastasin kellegi küsimusele "ma ei käi enam koolis", see kõlas nii valesti mu suust. viisin läbi viimase koristuspäeva selles toas. järgmisel nädalal saabuvad kastid, siis pakin oma elukese siin kokku ja adios.

kogun juba terve nädalavahetus, et teha ära veel 3 viimast koolitööd. muidu olen aeda riisunud tublisti ja kevadet nautinud. aknaid pole veel pesnud, seega kevad veel päris ametlikult tulla ei saa. ma kolin nüüd umbes plussmiinus kuu pärast siit kodust välja, aga kohale see mulle veel ei jõua. sellega lõpeb minu elus etapp, mis on mind siiani kõige enam mõjutanud, väga imelik on sellele järele mõelda. tahtmine on juba asju korrastada, sorteerida ja mälestused kokku pakkida, aga ma pole veel kaste toonud, seega peab see veel veidi ootama. nägin täna esimest liblikat- helekollast. juba umbes kümnendat aastat järjest :D. lisaks märkasin, et sirelipõõsa lehepungad on juba peaaegu lahti. nii vähe on veel jäänud. pusaga oli õues juba palav.

kui lõputöö ei edene, erilist arengut töös näha pole ja selg on juba küürutamisest pooleks, siis tekib tõesti tahtmine jätta teistele lauale kiri, et sõitsin lõunamaale ja ärge mind kuu aja jooksul tagasi oodake.

isegi paari tunni pikkune puhkus päikese ja siidriga aitaks, aga mida pole on päike ja siider.