Tahtsin teile kirjuatda oma elust.

Ma olen niiiii siiralt õnnelik. Kõik loksub ja nii palju on justkui teha, aga iga päev jooksevad suured asjad paika ning see suur täiskasvanute maailm tundub aina vähem hirmutavam. See sama, kus ma paari kuu eest elada ei tahtnud.
Minu praktikumid - infojuht rahvusvahelisel teatrifestivalil ning pop-up kohviku eestvedaja Viljandi hansapäevadel ei tundu enam üldse nii kaelamurdvana, kui need alguses tundusid. Projektid on suured, aga hoomates seda kõike ning ülesandeid delegeerides tundub see tõepoolest nii lihtne, kui Mirjamiga oma esimesel Disainiööl korraldaja heaks tegime - sõidad rattaga kohale ja naudid mängu. Just selle saavutamine on olnud minu unistus kultuurikorraldajana. Juhhei!
Praktika sain ka ägeda - Kristi tradistioonilise Eesti kinda näitused üle Eesti ja järgmisel aastal üle Euroopa(maailma?). Ilmselgelt on see suur tükk hammustada, aga mentorite abiga tundub see kukepeana. Loodan mitte kõrgelt kukkuda.

Julgesin sõnastada oma armsale kursusele selleteemalises vestlusringis oma unistuse - olla viiekümneselt see inimene, kes reisib mööda maailma, sööb toitu ja joob veini, ütleb oma arvamuse, ning selle eest makstakse. Sinna on väga VÄGA pikk tee minna, aga see ongi see suurem unistus.

Igal lõunal lossimägedes jalutades taban end mõttelt, et ma soovin, et inimesed oleksidki nii õnnelikud kui ma olen. Loodan mitte liialt vara hõisata, aga olen aus - olen juba palju tööd ka teinud.