there goes the two thousand and nine

ma lihtsalt pean vooluga kaasa minema ja kokkuvõtte tegema.

aasta algas väga hästi, tutvusin paljude uute inimestega ja pidutsesin, millele järgnes pikk tüli vanematega ja koduarest, noh, see oli negatiivne. aga edasi läks kõik ainult ülesmäge. õppisin õmblema. suutsin üsna edukalt lõpetada üheksanda klassi ja veetsin väga meeldejääva suve, mis sisaldas norra külastusi, laulupidu, pikka-pikka pärnu aega, naeru, pidusi ja ühesõnaga kõike seda, mida ühele siis-veel-viieteistaastasele-aga-põhimõtteliselt-juba-kuueteistkümnesele teha meeldis. pidasin toreda sünnipäeva oma lähedasemate sõpradega. alusatsin kümnendat klassi. ja veel palju-palju uusi tutvusi, avastasime chicago, hakkasin tihti käima bändikas, millega kaasnes veel uusi ja lahedaid tuttavaid. aasta lõpus otsustasin teha väikese muudatuse oma elus ning vahetada kooli. kas see kujuneb heaks või halvaks - we'll see.
kindlasti olen palju muutunud ja muutun veel. tunnen, et olen vanemaks saanud, kuigi, tuleb tunnistada, et endiselt meeldib mulle teatud seltskonnaga naerda liiga lapsikute asjade üle.
mis mulle kümnendist meelde jääb? kooli minek, 9/11 katastroof, pärnu elu, väänasse kolimine, majanduskriis ning ei saa vist märkimata jätta ka michael jacksoni surma.
uuelt aastalt ei oskagi midagi erilist oodata. tõenäoliselt seisab ees palju muutusi ja loodame, et it will be a great time. unistame praha-viini road tripist ka, see lihtsalt peab hea tulema.

what more can i say.

Kaunist aastavahetust!

rahvusvaheline õhtusöök. eestlaste ülekaaluga. lisaks veel norra ja pärsia keelt. ja kõik meenutasid kedagi.
ja noh, kui kai süüa teeb, siis tuleb arvestada, et ees ootab vähemalt 7 käiku, hullud eelroad, supp, kalkun, eesti jõulutoidud ja siis kolm erinevat kooki + jäätis. 3 tundi lauataga ja siis diivanil pikali "ma hakkan kohe oksele". aga see kõik oli ilus, kodune ja armas. ja veel jõulukinke ja püssirohuga komme.
terve pühade aja pole mitttemidagiii teinud, või noh, kui nsm lebotamist ja olemist saab tegevuseks nimetada siis olen. homme veel kohustuslik poodidering ja teisipäeval koju. oh kuidas ma seda juba ootan. igatsen oma sõpru, chicagot, lolle nalju ja oma voodit.

24

jõuluõhtu. mitte just üleliia põnev minujaoks, aga eriline. kohe päris kindlasti eriline. lõime end üles, sõitsime snertingdali, minu norra vanaema-vanaisa juurde ja sõime riisiputru suhkru, kaneeli ja võiga, mis oli üleootuste hea. seejärel elu esimene jõululaupäevane käik kirikusse. norrakeelne püha öö ja 45 minutiline elu üle järelemõtlemise aeg. tagasi bestefari juurde, kesise valikuga norra jõululaud, tantsimine-laulmine ümber kuusepuu. emotsioonid, palju-palju emotsioone! kingitused, mida oli rohkem kui lootsin, sest tegelikult paljud ju ei teadnud, et ma jõuludeks norra sõidan. ilmselgelt liiga palju suhkrut, kofeiini ja glükoosi, tagasiteel koju oli väga väga paha olla.

eile oli lille jule aften, mille veetsime emaga kuuske ehtides, viimaseid kingitusi pakkides, veini juues ja küüsi lakkides. omamoodi idüll, pole emaga nii kaua koos midagi kahekesi teinud.

täna ootab mind ees tavalisest väga erinev jõuluõhtu. parem oleks, kui see ei muutuks igavaks.

i norge, igjen

ärkasin hommikul telefoniäratuse peale, saamata aru, mis toimub, panin selle kinni, vaatasin ringi, mõistsin, et olen norras ja olin unustanud äratuse maha võtta ning magasin edasi. 5 tunni pärast äratas mind kai ja ütles, et läheb poole tunni pärast jõulusisseoste tegema ning kas ma tahan ka minna. otsustasin ennast üles ajada, pesin, sõin. see oli mu elu esimene christmas shopping, nii kummaline, kui see ka ei tundu. pärnus oli ema alati sellisel ajal tööl ja jõulutoit sai tavaliselt ostetud 24. õhtul. aga täna oli tore. sõitsime linnast välja, suurde poodi, ostsime palju süüa, aitasin kail välja valida osa mu ema jõulukingitusest, istusime kohvikus, sõime kooki ja jõime cappucinot, mõtlesime jõulukuuse peale, aga need ei näinud just liiga ahvatlevad välja, seega sõitsime tagasi koju. naljakas on see, et norras ei viitsi noored vanemaid absoluutselt aidata. ma olen inglike, kui aitan toidukotid autost tuppa tassida või panen oma nõud ise masinasse.

eilne päev ei olnud just üleliia hea. peale matet sain aru, et nüüd ongi tabasaluga lõpp, poetasin mõned pisarad, tegin tühjaks oma kapi, andsin ära võtme ning üritasin siis võimalikult salaja ära minna, varjates oma nägu, sest ma teadsin, et muidu tuldaks mind kallistama-musitama ja see teeks asja ainult hullemaks. jõudsin lennujaama ilmselgelt liiga vara. oleks piisanud tunnist enne lendu, ma jõudsin kaks ja pool tundi varem. ja noh, ilmastikuolude tõttu lükati lend kaks tundi edasi. pole midagi mõnusamat, kui 4 tundi lennukit oodata. lennukis olin pressitud kahe eriti paksu inimese vahele, kes mõlemad sõid terve tee. magamisest ei tulnud midagi välja. ja kui koju sõitsin, oli rong täis, nii, et ma lihtsalt seisin püsti see tunnike enne kui kohale jõudsin. aga noh, aitab vingumisest. kodus ootas mind norra "rahvustoit"(?) - pizza grandiosa, mis ei ole just mu lemmik, aga kui natuke lisajuustu ja maitseaineid peale panna ajab asja ära. ja purk veidra maitsega õlle.

esmaspäeval jõime daisikesega shampust, mis reedest alles jäi ning suundusime siis chicagosse, kus on alati hea.

paari nädala tagune pilt. kaks kaunist paradiisitrepil.

how many "i hate sundays" posts do i need?

eile. hmm. naljakas õhtu oli. tavalisest veidi erinev. alustasin jõulupeost, mis oli tegelikult päris armas. kõik tuletavad meelde koguaeg mu äraminekut, PALUN JÄTKE JÄRELE, MA EI KAO JU MITTE KUHUGI! edasi chicago, ringo, marjut, markus, henri. rimi, ühines daisike, vanalinn, väike ebameeldiv vahejuhtum, hes, polymer armsa marise ja paljude teiste uute ja vanade sõpradega, levikas, alissa nunnu korter, pikk-pikk jalutuskäik vanalinnas, et aega parajaks teha kojuminemiseni. ja noh, hommikul sain aru, et ka hea sõber(?) võib mõnikord lihtsalt uskumatult käituda. bussiga koju, kiire joint henriga ja siis tuppa ära ka.

ja ühes suhtlusportaalis ootas mind eriti armas iseloomustus, mis suutis mu otseses mõttes lihtsalt südamest nutma panna.

koolis on pisut nukker. üritan kõigest viimast võtta, samas tuletab see kõik meelde, et paar päeva veel ja siis pean maha jätma oma superhüper klassi, kes olid alguses minusilmis kõik niiii läbi kukkunud, kuid on mulle kõigest kahe ja poole aastaga nii kalliks saanud. tunne on natuke nagu pärnust ära minnes. oootusärevus, tahtmine ruttu teada saada, mis mind ees ootab, samas veidike kurb. mõtlesin sellele bussis koju sõites. mäletan kui pärnust ära tulles lubasin endale, et teen oma elus suuremaid ja väiksemaid muudatusi edaspidi tihemini, et ise oma elu huvitavamaks muuta. no see on siis üks nendest.

positiivsus !

olen täna terve päev närviliselt telefonikõnet oodanud. tundide lõpus käisin juba edasi tagasi, telefon käes ja karjusin: "miks nad siis mulle kohe ei helista ja ei ütle, et nad ei taha mind!" . natuke peale kolme siis lõpuks mängiski mu telefon lemmikut layla meloodiat, ekraanil vilkumas tallinna linna lauatelefoni number. this was it. MA SAIN SISSE! jah, 11. jaanuarist olen pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassi õpilane! see tegi mu päeva. sain kokku daisiga, kellele sain kohe postitiivseid sõnumeid jagada. olime roccas, naersime inimeste üle ja sõime. kohtusime henriga, läksime solarisse, kus olid ees juba tarvi, markus ja lizeth, trippisime edasi, nähes teepeal eriti armsaid joannat, annut ja priitu :). hetkeks chicagosse ja koju, rääkides bussis veel mõnnnnaga. ja luban, et terve ülejäänud aasta(2009 on tõesti palju jäänud veel, eks :D) pakatan positiivsusest!

teadmatus lööb nuiaga pähe. tahaks, et oleks midagi kindlat, oleks lihtsam olla.
pelgus läks, noo ma ei tea kuidas läks. homme tean. oleks läinud vägaväga halvasti, kui poleks üht inglit taevast alla sadanud. üritasin üsna korralikku ja klassikalist tööd, sest ei teadnud ju õpetaja maitset. mingi hetk avastasin, et keegi jälgib mind läbi ukseklaasi. ükshetk astus sisse üks kena ja sõbralik noormees ja soovitas mul rohkem värve kasutada ja julgemini teha kõike, õpetajale ei meeldivat korralikud igavad tööd. tõi mulle veel valget värvi ja soovis edu. tegin töö pm täielikult ümber :D. thank god, et akrüülid nii ruttu kuivavad. homme saan vastuse. kui neil häid uudiseid pole võivad rahulikult perse minna kõik ! elämä on ikkagi laiffi.
peale seda sain daisiga kokku. treffasime chicagos paari sõpra, rääkisime rasekest elust ja külmast talvest. siis soetasime rimist paar head piparkooki ning tegime kiired teed kohvicumis. ja siis rutturuttu trammile ja koju.

mulle ei meeldi pühapäevad, eiiiii meeldi lihtsalt. alati see kõige mõtetum kodusistumise päev, midagi teha ka pole ja kui arvad, et kell võiks vabalt juba üheksa olla avastad, et tegelt on hoopis alles viis.
eile sain martini ja kristjaniga kokku. nagu ma neid viimasel ajal eriti harva näeks. me oleme rohkem suhtlema hakanud jälle, mis on positiivne. sõime mäkis kõhud täis, sõitsin prisma ees ostukäruga, läksime tabasallu. jõudsime kallaste poodi täpselt kell kümme. aegluubis joostes saime täpselt kõik vajaliku ostetud. jaanise juurde, jälle. seal olid juba otto, mirjam, dagmar ja jaanis. istusime, rääkisime, jõime. hingasime sisse hallutsinogeenseid gaase, vaatasime south parki. enne kolme läksin koju.
täna olen terve päev koristanud ja tühja pannud. põnev, kas pole?

kohvicum, daisikene ja nunnu maris. araxes, hell hunt, õlu, 285 masterplani, eesmärk käia läbi kõik vanalinna wc-d, proovikas, vein. vingugaas, tõrv ja nikotiin meie ümber ja sees, naer, naer, naer. meil on haiged naljad. tegelikult me olime john lennoni groupied, lihtsalt me oleme nii palju muutunud, et keegi ei mäleta meid. läheb käiku plaan k. mitmes ring meil juba tähestikul on? ei tea, seitsmes. teatraalsus, palju nalju, alkohol, veel vingugaasi. telliskivis aeg peatub. kui ei usu vaata seda suurt kella. pidu pidu, disko. 800 inimese pidu? wtf? siin on 80 ju. ja suupisted ja vein! epic fail. tagasi proovikasse. wasted, viimane layla markuselt. hääletama. haige tripp. pool kuus kodus. ooooh, mul on maailma parim voodi.

viimaselajal ongi kõik nii hästi läinud, et nüüd pidingi natuke feilima. lihtsalt KURAT KÜLL.

tosi natti !

picasso. pablo PICASSO. emotsioonid on laes. lihtsalt raske kõike sõnadesse panna, seega alusran algusest.
5.45 helises mu äratuskell. tund aega varem, kui tavaliselt. tõusin, panin riidesse, pesin hambad ning seejärel viis isa mu kooli ette, kus ootas buss, mid pidi viima TÜG 10. klassi sadamasse. läksime soome, et näha sensatsiooni. laevasõit oli pikk, rootsi laud ja umbes 5 masterplani enne kui kohale jõudsime. vaatasime helsinki põhilisi vaatamisvärsusi ning läksime siis ateneumi - kunstimuuseumisse, kus näidatakse praegu picassot. algul oli tõesti kõik väga segane ja oli keeruline aru saada, kuidas peaksin nägema paaris geomeetrilises kujundis paberil kitarri, aga peale seda kui meie reisisaatja valter seda mulle natuke selgitas oli see kõik lihtsalt niiiii huvitav. valter oli üldse huvitav. ütleme nii, et picasso oli nii huvitav, et samas majas olnud traditsioonilise kunsti näitus tundus selle kõrval lihtsalt igav. peale picassot otsustasime karitiga midagi süüa. otsustasime pizza kasuks - tundus kindla peale minek. hui oligi. sinihallitusjuust pitsa peal ei ole hea mõte. ei! iagljuhul, peale seda käisime poodides ning suundusime siis kiasmasse, moodsa kunsti muuseumi, mis oli samuti lihtsalt fantastiline. sinna läheme kindla peale suvel tagasi, luban! tagasisõidul olime jumala laibad, istusime rootsi lauas, rääkisime kaideri ja valteriga kunstist, kirjanudsest ja filmikunstist, mis oli samuti huvitav ning siis olime nii üleväsinud, et otsustasime kristiiniga karaoket laulda, sest noh, mis soome reis see on, kui pole karaoket teinud. esitasime abba - honey honey. lihtsalt mida kuradit?? rutturuttu tulime laevalt maha ja siis bussiga koju. väsinud olen, aga emotsioone on liiga palju. ei saa magada.

muide, see on mu blogi sajas postitus. jah, ma pole pooli postitusi avaldanud, vaid salvestanud need draftsidesse, lihtsalt enda jaoks.

pühapäeval mõtlesime henriga, et läheme paariks tunniks linna, et seltskondlikud olla. see lõppes sellega, et hääletasime 40 minutit, kui lõpuks linna jõudsime jalutasime natuke vanalinnas, istusime pariisis, liitusid meiega daisikene ja ringo ning suundusime chicagosse. chillisime seal tublid 3 tundi, siis korra hessist läbi ja kella poole üheks olin ma kodus. hommikul oli surm. magasin pool tundi sisse, jooksin dussi alt läbi, tegin võikud kaasa ja ruttu kooli. täiesti mõtetu päev. pm lihtsalt istusime tühja ja muusika ajal pakkisime mariga väikeste laste jõulukingitusi(idee järgi olime kontsertil). kodus joonistasin/maalisin veel ja nüüd olen lihtsalt väsinud. vara magama täna.

ladies night out

eile õhtul võtsin suuna linna, sest pidime henri ja daisiga proovikasse minema. aga kuna henri oli siiski end ära külmetanud jõudis tema proovika asemel hoopis haiglasse. igaljuhul sain mina siis haaberstis daisi ja karinaga kokku. käisime läbi daisi poolt, astusime läbi araxesest ning suundusime siis bastionimäele, kus juuuube "peidus" olles avasime õlled. sealt edasi trippisime korra hella hundi ette, kus leidis aset esmakohtumine marisega, kes tundus väga tore :). siiski siiski, tahtsime jõuda veel tabasallu ja väänasse, seega nelja peale kiirustades ütlesime ära väga ahvatlevast võimalusest veeta tunnike-kaks vanalinnas katusekorteris. neljast jäime siiski maha, kuid meid võttis peale takso kes oli meid nõus ka tasuta ära viima. veidi aja pärast olimegi jaanise korteris jaanise, martini ja kristjaniga. jõime, hingasime ja rääkisime. täitsa tore oli, nalja sai. paari tunni pärast liikusime ka sealt edasi, siis juba väänasse. autosi sõitis vähe, seega tegime teepeal oma disko, tantsisime mingeid idiootseid hääletamisetantse, kuni lõpuks keegi meid peale võttis (ma ütlesin, et tantsimisest on kasu !)ja majaette ära viis. sõime natuke, tegime tervitusshotid ning suundusime siis diskole, millest ootasime veidi enamat, aga vähemalt oli meil naljakas magavate inimeste tossusi paelupidi kokku sidudes ja vanu tuttavaid nähes. laulsime, tantsisime ja avastasime karina sala-andeid. kuskil nelja ajal arvas daisi, et võiks koju minna ja seda me tegimegi. tundsime ennast lastena lastes alla liumäest, sõime ja siis lihtsalt magasime. enne üheksat helistas andre, kes soovis ka minu öömaja. istusime köögis, naersime täiesti mõtetute asjade üle(kaasaarvatud andre naer, mis on veeeel idiootsemaks muutunud), rääkisime ja nüüd ta lihtsalt norskab kõrvaldiivanil. minul vist enam und ei tule, tundub küll nii.

lummus

koolinädal pole jälle mitte midagi erilist olnud. eile oli üsna unine päev. joannaga geograafiasse ei läinud vaid istusime spordikompleksis, sõime lastepraadi(mis oli nii suur, et me lihtsalt ei jaksanud neid ära süüa !) ja rääkisime. peale kooli läksin linna, et orkestrini aega parajaks teha, kuid sain siis teada, et see jääb ära ja läksin koju. täna läksin kooli, sain teada, et esimene tund jäi ära(miks ma kunagi selliseid asju meelde ei jäta??), istusime kristiiniga garderoobis, rääkisime koolist ja elust üldiselt. kehalisse ei läinud, vaid sõime pelmeene ja täitsime rõõmsalt(??) oma töölehti. ja siis lihtsalt koju. põnev?? ma usun et mitte :D

ja pelgulinnas võeti lõpuks telefon vastu ! kolmapäeval saan vestlusele minna, peas on nii palju mõtteid ning ootused on loomulikult kõrged, loodan parimat.

olge musid.

Viimane, kuues tund, oli muusika. Naersime end lihtsalt surnuks. Nimelt oleme Daisy, Kersti, Geiri, Käroli ja Eveliniga altid, kes peavad laulma aisakella laulu nii madalat, et isegi Georg Ots ei saaks sellega hakkama. Vahelduva eduga tuli jõulutunde asemele masendav must matus, kus meeskoor saadab viimsele teele kellegi vanaisa. Ebareaalne! Lisaks määras meie kallis Varje juhtlamba (mida iganes see ka ei tähenda...) Selle au osaliseks sai Daisy. Arutasime nii muuseas ka päeva hindeid ja avastasime, et Daisy sai esmaspäevase päeva jooksul ühe ühe matemaatikas ning kahe geograafias. Üritasin üle trumbata - sain kaks kahte! Oma arust oskasin matemaatika kontrolltööd super hästi aga siiskisiiski, tuletagem endile meelde, et Koikson ei ole Sullakatko, kes otsib töödest peidetud punkte. Koikson kirjutab lihtsalt vihikusse fraase - häbi! ; Kuidas nii? ; HÄBI! ...

- Joannakene

ütleks veel niipalju, et matemaatika töös sain tervelt 0 punkti. ma pole vist mitte kunagi suutnud ühtki tööd niiiii halvasti teha :(

täna koolis pm istusin lihtsalt terve päeva. mis teha kui motivatsioon on kadunud. lisaks ei ole mul tehtud kolme füüsikalehte mille tähtaeg kukkus täna. esimene negatiivne perioodihinne?? palun ei !

positiivne on tänase päeva jooksul olnud vaid see, et koolis oli mul piisavalt süüa(tegin võileivad kaasa + sööklas oli hea toit) ja kodus oli toiduks hakklihakaste - mu lemmik. mõni sööb, et elada, mõni elab, et süüa.

1. advent ja paljupalju mandariine !

kui eile henriga arutasime, mis õhtul ette võtame, otsustasime kohe, et koju me kindlasti ei jää, vaid lähme vaatame, mis linnas põnevat toimub. sõime hessis kõhud juustukatest täis ja saime siis kokku eriti armsate Daisi ja Piretiga. otsustasime chicagosse suunduda. mõne aja pärast läksime läbi rimist, ostsime mandariine, shampust ja õlle ning jalutasime bastionimäele, kus istusime ja nautisime vaadet tuledes tallinnale. mõtlesime, et sinna me tegelt jääda ei taha, oli võimalus minna viimsisse ja lagedile, aga kuna need tundusid mõlemad vastikult kaugel läksime hoopis lasnamäele, kus kõik ei sujunud just nii, nagu lootsime, aga oli siiski päris okei. mõnus oli lihtsalt niisama rääkida ja olla, süüa pitsat, apelsine ja piparkooke ning vaadata purjus inimesi enda ümer. umbes kolme ajal tellisime takso ja sõitsime koju, rääkisime veel pisut juttu henriga ja läksime ära magama üldse. tsau.

meil pole homme kooli - gripiepideemia tõttu puudus täna seitsmesajastst õpilasest üle kolmesaja. terve koolinädal pole olnud mitte midagi erilist. üks suur tujude kõikumine, naermine ja vingumine vaheldumisi. ma tahan kooli vahetada. mitte sellepärast, et mulle tabasalus ei meeldiks, ma lihtsalt tunnen, et see on ennast ammendanud ja mul oleks aeg soetada uusi tutvusi, arendada oma kohanemisvõimet ning laiendada silmaringi.
homne õhtu tuleb kodune, sest isa ja annely lähevad peole ja ma pean lapsi hoidma. ei teagi, kas naerda või nutta, kuigi ma arvan, et see on hea vaheldus elu üle järele mõtlemiseks, niisama tuimalt ma tavaliselt vis reede õhtul koju ei jääks. nüüd mind pandi lihtsalt fakti ette. aitäh issi.

*kuldne nõelake lükkub edasi
*palusin inka õpetajalt vabandust(taustaks frets:"it's too late to apologize")ja käitusin tunnis peaaegu korralikult
*sain (kergendusega) teada, et ma pole ainuke inimene, kes facebooki mängudest
addicted on - peaaegu kõik tüdrukud mu klassist mängivad neid :D
*sain teada kaideri kohta saladuse
*otsustasin, et lähen reedel klassipeole lehmakostüümis

ma olen ikka veel pessimistlik. tuju on nullilähedane, puudub motivatsioon õmmelda (kuldne nõelake on juba neljapäeval, joannal ja kristiinil valmis, minul lõpp ei paistagi veel ).
koolis ei läinud hästi. ma ei viitsi sellest pikalt kirjutada, kes teab, see teab.

PALUN TOOGE MULLE šOKOLAADI !

emo

ma ei taha kirjutada negatiivset postitust, aga millestki positiivsest mul väga rääkida pole.
ütleme lihtsalt nii, et mu vanemad ei mõista mind(vist olen mõtetu pubekas ja kõik ainult tundub nii).

good is better than perfect.

ja tegelt ongi nii. perfektsus oleks igav, kõik oleks liiga lihtne, poleks enam millegi poole püüelda.

eile: kool-linn-muusikapoed-kohvicum-chicago-kodu
täna: kool-rocca al mare-mäkk-orkester(kuhu ma ei jõudnud)-kodu

ma vihkan väljendeid ma peaks ja tegelt oleks vaja, aga mul on nii palju asju vaja teha, et süda läheb lihtsalt pahaks. parem ei mõtle sellele. ja lähen ära magama, sest kui ma veel 2 päeva samas tempos jätkan, siis lähen hulluks.

ikka veel peaks don juani lugema. ikka veel ei viitsi.

fookus, taimer, nupp

reedel läksin pärnusse. olin lihtsalt niisama. jalutamas käisin ka. vaatasin jahisadamat millest pole aastaaja tõttu suurt midagi alles enam ja jalutasin rannapargis. lugesin ja läksin magama.
teisipäeval olin terve päev lihtsalt. lugesin, magasin. panin tühja noh. õhtul tuli meelde, et lubasin aivarile helistada kui pärnus olen. seda ma tegin ka. saime kokku ja ta viis mind kuhugi ojasse. ma polnudki seal varem eriti käinud vist. igatahes, sattusin kellegi kala korterisse, kus oli hästi tore seltskond ja vesipiip ja õlu. ma olin juba peaaegu loobunud mõttest, et võiksin veel pärnus uusi sõpru leida, aga tuli välja, et kõik ei olegi veel kadunud. väga kiftid sõbrad sain endale :) . läksin sealt viimase bussiga koju, sorteerisin veel raamatuid ja läksin ära magama. kell kolm öösel helistas henri ja ütles, et ta ei taha koju magama minna ja et ta tuleks kasvõi pärnusse, aga ta ei viitsi koju minna. rääkisime pikalt õhutust, lõpuks käskisin tal ikka koju magama minna ja mõtlesin siis veel pool tundi elu üle järele, enne kui uni tuli.

ma peaksin tegelt don juani lugema, aga ma lihtsalt ei taha, ei jaksa, ei viitsi. nagunii ju ütlen kaiderile, et sain raamatu alles täna ning pole valmis vastama. igaks juhuks võin andre kokkuvõtte läbi lugeda, kui väga emergency on, siis midagi ikka tean. ohhh...

käisime päeval joannaga komeedis. see on niiii nunnu koht, imeline vaade, hubane, parim tee ja hea kook. tõesti mõnus.

... ja lastele jääb tulevik ...

eile hommikul näitas terevisioonis rein rannapit, kes rääkis kontserdist ilus maa, mis pidi toimuma õhtul nokia kontserdimajas. kunsti tunnis avastasin, et ma ikkagi nii tahaks sinna minna, geir uuris piletite kohta, mina helistasin henrile, et teda kutsuda ning siis isale, et raha küsida. kõik laabus suurepäraselt. pärast kooli läksin läbi kakumäe selverist, et osta kaks piletit ning suundusin siis chicagosse, kus istusid henri, markus ja tarvi. lobisesime seal kuni kella kuueni ning läksime siis solarisse. käisime tähtsate nägudega ringi, kommenteerisime kõike, ostsime viinamarju ja olime niisama toredad. natuke enne seitset läksime nokia kontserdimajja, mis on eesti suurim. see on tõesti ilus ja suur. kontsert oli VÄGA võimas. esimene pool oli veidi haigutama ajav, aga peale vaheaega tulid väga-väga head vanad lood ning muidugi kantaat ilus maa, mis on lihtsalt fantastiline. isamaaarmatus tuli peale, nagu alati selliseid üritusi külastades. kontserti lõppedes läksime haaberstisse, käisime rimis kust ostsime süüa ning hakkasime koju hääletama. saime tabasallu ning sealt võttis meid peale andre isa. juba autosse istudes olime krampides, kari teeb niiiii häid nalju :D . saime majaette ning kojuminnes isegi ei söönud, vaid lihtsalt läksin magama.

tutvusin ühe kuuma poisiga. maybe i found somebody i'd like to love.

" You may not be her first, her last, or her only. she loved before she may love again. But if she loves you now, what else matters? She's not perfect - you aren't either, and the two of you may never be perfect together but if she can make you laugh, cause you to think twice, and admit to being human and making mistakes, hold onto her and give her the most you can. She may not be thinking about you every second of the day, but she will give you a part of her that she knows you can break - her heart. So don't hurt her, don't change her, don't analyze and don't expect more than she can give. Smile when she makes you happy, let her know when she makes you mad, and miss her when she's not there. " - Bob Marley

hey jack, hey jim, hey captain morgan

eile oli sürr. alustasime õhtut tarvi, markuse, aroni, lizethi ja henriga kellegi eriku korteris. sinna ma kolin elama. jumala päriselt ka. täpselt see korter millest ma olen unistanud. kalamajas, tuba-köök. hubane, soe, mõnus. ehtne loomeinimese tuba. seal oli rahulikum jämm ja filmivaatamine. tahtsime veel markusega seal lõpuks mu veini avada, see oleks nii super hästi sinna sobinud, aga henri hakkas jonnima ja tahtis ruttu proovikasse minna.
läksime proovikasse. saime kokku andrega. lasnamäe andrega, kes mängib kitarri. meid jäi alles vaid neli - mina, henri, markus, andre. varsti tuli andre juurde keegi austraallane, kellega ma rääkisin päris pikalt austraaliast ja sealsetest võimalustest. ta oli tore. kõik oli hästi, hea muusika, head inimesed, mina oma veiniga seal toa keskel - kõige parem heli.
siis läks kõik juba minujaoks segaseks ära. kell oli palju ja ma pidin koju minema. vaidlesin henriga, kes arvas, et võime natuke veel olla. lõpuks lihtsalt tellisin takso, siis pidi liikuma. kojusõitu ma ei mäleta. kohe kui ma taksosse istusin jäin magama. järgmine hetk olin juba majaees ja läksin lihtsalt koju magama.

uuuuus motivatsioon !

lahe koolipäev. oli tõesti lahe.
ma olen tulvil positiivseid emotsioone, motivatsiooni ja adrenaliini. nii palju innustavaid ja positiivsied sõnu ühe päeva jooksul pole just tavaline. tõesti hea.

mul oli peaaegu juba kadunud tahtmine EKAsse minna. hommikul nii 10-10.30 vahel võtsime joanna ja kristiiniga vastu otsuse, et võtame osa kuldsest nõelakesest. siis olin veel pessimistlik. nüüd aga ei suuda kõiki mõtteid paberile pannagi. päeval pakkus veel karolina välja, et võiks minna NEONile või supernoovale. supernoova oleks tõenäolisem, sest NEON eeldab eelnevat kogemust(supernoova). see oleks igaljuhul üks võimas start. ei tea, kui palju selle aastaga jõuan, järgmine aasta proovime kindlasti supernoovale pääseda. täna hommikul poleks ma sellise mõtte peale tulnudki, aga päev süstis meisse nii palju innustust, et tuli tahtmine lihtsalt midagi korralikku teha.

5 aasta plaanid?
lõpetada TÜG, võtta EKAs ettevalmistuskursusi, käia Anu Samarüütli moekursusel, saada sisse EKAsse? lavakasse rekvisiitoriks? meediakooli? ma ei tea! aega on. ei! tegelt ei ole!

koolinädal pole olnud mitte midagi erilist. esmaspäeval jäin bussist maha ning sain kooli koos andiga. kodus ei teinud üldse mitte midagi.
teisipäeval jõudsin ilusti bussi peale. peale kuuendat tundi läksime estoniasse ekskursioonile, kus meile räägiti balletist ning teatrilelust üldiselt. peale seda läksime käroliga virru. kõigepealt tuli ta juurde mingi mees, kes tahtis lihtsalt öelda, et ta näeb täna imeline välja. nägui küll. ja see on kõige armsam asi, mida annab teha, tükk aega käisime heldinud nägudega ringi. siis toidumaailmas maksma hakates lükkasin kaardi sinna aparaati nii suure hooga, et see lendas üle leti lindi peale. mul pole ammu nii piinlik olnud, naljakas ka. :D siis rääkis käroli veel natuke omaette, sest ma olin temast 20 meetrit taga pool ning peale seda läks ta bussi peale ning trenni. sain apollo ees henriga kokku ja paar minutit jiljem jooksime tarvile otsa. istusime kehrwiederisse, jõime teed ning cappucinot, mängisime kabet ja henri leidis oma tõlgendused kõigile limpa ja meresöövlite piltidele. edasi läksime kalev spa kõrvale parki ning siis kohvicumi, et sooja saada. tarvi avastas, et proovikas peaks vaba olema, ning otsustasime siis sinna suunduda. teepeal nägime markust, kellel oli aga kiire ning kes meiega ei ühinenud. laksime üles, rääkisime paar sõna noisebleedinga ning siis tegid henri ja tarvi pooletunnise jami. kauem ei saanud, sest meil läks viimane buss. aga me suutsime sellest ka maha jääda. istusime seitsme peale, arutasime tuleviku karjäärivõimalusi, ning haaberstis hääletama asudes võttis meid üsna pea peale onu mati, kellel on kõige mõnusamad bussid üldse vist. igaljuhul olime varsti metsatuka peatuses, rääkisime veel veidi juttu ning läksime siis koju. mina igaljuhul käisin ainult pesemas ja läksin kohe magama - nii väsinud olin.
täna hommikul magasin odavalt sisse - 15 minutit enne bussi. otsustasin järgmisega minna, seega jõudsin endale isegi võileivad kooli kaasa teha. koolis ei juhutnud midagi, aga keemia asendusõpetaja on niii munn. me peame temaga kuu aega olema -.- . peale kooli läksin linna, sain jälle henriga kokku. istusime kristiines mingis söögikohas ja õgisime ennast täis. siis läksime is music teami, kust henri ostis oma trummitaldrikute jaoks koti, et saaks oma taldrikud proovi kaasa võtta. eputis. siis avastasime, et meil on bussini vaid pool tundi, ning otsustasime sellega minna. järgmist poleks viitsinud oodata. mängisime bussis lolle veel ja läksime ära koju. sõin. ja siin ma nüüd olen. mitte midagi ei viitsi teha.
homme on lahe koolipäev. noortekonverents noh, teate küll. õpilasesindusel on privileegid, jesss ! :)

vaheaeg on läbi ja ma pole ikka midagi asjalikku teinud.

eile, kui ma pärnus olin ja omale tegevust otsisin õhtuks, avastasin ma msni listist kareli - vana klassivenna. kuna tal oli sama igav kui mul, otsustasime kokku saada. kohe liitus meiega ka siim-andres ja minu sammud läksid poodi, nende omad randa. oma õlled kätte saanud, läksin ka nende juurde randa. kujutasime ette, et on jumala suvi ja meenutasime vanu häid aegu. oijumal, kui lollid me oleme olnud :D.
täna mõtlesin, et kutsuks henri kaasa ja läheks linna, istuks vanalinnas kuskil pubis ja teeks paar õlle, aga see jäi ära , sest henri pidi õppima. siis ma läksin üksi linna, leidsin omale talvemantli ja saapad, ostsin kommi ja tulin tagasi koju. külmetasin. siis tuli mulle meelde andre rastavärvidega käepael, mille ma lubasin talle mingi pool aastat tagasi teha, kui tal eelmine katki läks. alustasin sellega, rääkisin tsämmsiga juttu ja sõin ananassikomme.

ikka veel pole midagi tarka teinud. help !

ära joo, ära suitseta

eile õhtul kell kaheksa astusin koduuksest välja ja kõndisin henri teeotsa juurde. saime kokku. pidime minema türisallu(jõudsime ka sinna, jumala päriselt). autod meid peale ei võtnud, puhtjuhuslikult tuli buss, mille me lihtsal keset teed kinni peatasime ja keila joale sõitsime. seal ei sõitnud üldse autosi, rääkimata sellest, et mõni meid peale võtnud oleks. saime kahekesi marsaga 10 eegu eest vääna jõesuusse. sealt ostis henri(jah, henri ostis !) mulle joogi ja endale suitsu ning siis hakkasime liikuma andre maja poole, sest pidime temaga türisallu saama. jälle tuli buss, mille me tuimalt kinni peatasime(henri: "me oleme staarid!"). andre juures soenesime natuke, olime idiootsed, tegime pilte ja ma pugesin ta õele ja vennale, viies neile sokolaadi. vähemalt väikesed lapsed olid väga õnnelikud. siis viis elo meid türisallu, autos avastasime, et ska faktor - ära joo ära suitseta on niiiii meie lugu. meil on alati nii, et vahet pole mis toimub ja kus, peaasi, et elu oleks lill. jõudsime kohale, tehes metsa sees ringi, kuigi oleks saanud ka otse, no mis teha, maalapsed nagu me oleme. niii tore oli jälle kõiki näha, kuigi suurte pindadega on alati see, et seltskond kipub laiali vajuma ja täpselt nii oligi kogueg, kõik olid eraldi tubades v magasid kinniste uste taga. ma suutsin õhtu jooksul "ära lõhkuda" kaks kaamerat ja ühed püksid. noh, kaameratega pole nii hull - tühi aku ja üks kadunud kruvi mu cosinal. püksid ongi katki, aga mitte hullusti. suutsin kukkuda(kelle idee oli laudadel tantsida??? maailma kõige ohtlikum asi). kaks korda laualt alla tantsides ja ühe korra arvates, et istun voodile aga istusin tegelt põrandale. vähemalt sain naerda :D. ja ma sain veel teada, et mul on lugejaid, aitäh pille ja stefi, you made my night. hommikul rääkisin renega 2 tundi maailma rahvastikust, mis oli huvitav, kuigi mu vaated ai kattu eriti rene omadega. tundub , et meil oli siiski põnev vestlus(millele ma vastu ei vaidle), sest andre ütles, et ta kuulas meid koguaeg. tore kui me odavat populaarsust kogusime. 9 läbi hakkasime lõpuks kodupoole liikuma. tõnu ja siim läksid andre poole, mina läksin henri juurde. see on ebarealne, missugused tondid me pohmas peaga olla võime. ütleme nii, et keset teed mingist suvalisest aiast kostuva muusika järgi tantsida on okei ja iga jäätunud lombi juures peatuda, et jää katki teha, on ka meieealistele päris kohane. kui natuke enne 11 kohale jõudsime sõime ennast jumala paksuks, kuulasime veel muusikat, arutasime eilset õhtut ja naersime inimeste orkutipiltide üle. enne 12 jäime magama ja kui kell 1 mu telefon mind äratas oli mul tunne, nagu ma poleks maganudki. igaljuhul ma panin jope selga ja tulin koju. jumala normaalne on olla, aint magada tahaks.


ja sorri TÜG repsud, kelle peole ma täna ei jõua, ülemise rõdu aken on katki, ma ei julge kedagi konkreetselt süüdistada, sest isegi kui ma olin täitsa kõrval kui see katki läks ei saanud ma aru, kes seda tegi.

polegi tänagi midagi teinud. peale lehede riisumise, mis iseenesest on üsna kasulik. ma ikkagi vihkan riisumist.
õuest tulles olin üsna väsinud. otsustasin uinaku kasuks - lõppude lõpuks on mul ju ikkagi vaheaeg, võib võtta lõdvalt. nägin naljakaid unenägusi. kaider oli vallavanem ja mul oli mingi puukarp peas ja täispuhutav vest seljas :D .
nüüd ma siin istun. ma ei lähe reedel rebastepeole, sest ma lähen pärnusse, aga ma ei tunne, et ma millestki ilma jääks tegelt, ma pole nii ammu pärnus nt villemis käinud v aleksandris, tahaks parem mingit kifti pubi-proovika-õlleõhtut kui jõhkrat läbu. neljapäeval nagunii türisalus aasta pidu.

puhas vingumine

hommik algas ilmselgelt liiga vara. kell 6.05(eesti aja järgi siis kell 7.05) pani ema mi toas tule põlema + laualambi mulle silma särama. eiii, pane ruttu kinni. ma magan 5 minutit veel. 15 minutit hiljem. kas sa lähed järgmise rongiga? ei ma tulen sellega. oota ma käin pesemas. ootan. mitu võileiba sa tahad. mitte ühtegi. ei kaks. oota, ma tahan juua ka. nonii. läheme. oooota ! ma unustasin telefoni kapipeale laadima. no jookse ruttu siis. siin vagunis pole vabu kohti. järgmine on seljaga sõidusuunas. edasi on vaikne vagun. no mis siis ikka, kõnnime pool rongi edasi. see uks ei tule lahti. vahet pole istume siia. ole musi, tsau. ma olen alati musi. check-in. turvakontroll hakkas piiksuma. jälle mu kingad. ma ei õpi kunagi ja kannan alati lennates neid kingi. värav pole avatud. no ma siis tsillin tax frees. söön hot dogi. ilma peekonita. i'm sorry, we don't have sausages with bacon today. mis siis ikka. one imsdal too. 2 tundi hiljem pole ikka värav lahti. no midaaa? istun siis mingi tenerife lennu väravasse. need inimesed on täna õhtul sooja päikese all. õnnelikud. no lõpuks ometi tallinna värav ka lahti. istun siis sinna. oh, lahe, mul on edward munchi pildiga lennuk, te ju ikka teate tema töid? muidugi teate. ta oli geenius. ärkan lennukis kaneelisaiade lõhna peale. kurat, ma magasin teenindamise maha. tahaks kaneelisaia. juba maandume. mingi imelik ring, ei näinudki kodu. mingi võõras mees arvas et mu kohver on tema oma. heeei, its mine ! oh, sorry. 5 6-kroonist bussipiletit palun. oh, tsau pets, mis teed? last hoian. no ma näen. pole aasta aega näinud. millal pärnusse lähed? ei tea, ei tea. nojah. ma ka ei tea. minu peatus, tsau. bussini tund aega aega. vihma sajab. mis siis ikka. kui ma juba baltas olen, siis ma külmetan. kell kaks nagunii kedagi telliskivis pole. kedagi keda ma tean. eiei, sellega ei saa sõita, praegu on koolivaheaeg. üks pilet väänasse siis palun. aitäh näegmist. sa juba tagasi? no mis mul üle jääb. kodus peab olema.

tehke endale selgeks kõnede maksustamise süsteem. kui sina helistad mulle, EESTI NUMBRILE ja mina olen puhtjuhuslikult välismaal, siis maksad sina normaalhinna, mina maksan 3.56 eek minuti pealt, ehk siis ülejäänud summa. kui sa aga helistad VÄLISMAA NUMBRILE, siis maksa ennast isaseks, kui tahad. palju õnne.

idiootsus

norge

norra. alati ootan, millal siia saan. viimasel päeval enne ärasõitu tekib tunne, et ei viitsi üldse minna, tahaks parem sõpradega olla ja midagi kvaliteetset teha. lennukis mõtlen jälle, et oh, kui lahe, saan emaga kokku ning saan jälle normaalselt kõike eesti keeles kommenteerida, ilma , et keegi mind imelikult vaataks. ning siis ootan pikisilmi, mil jälle koju saan. imelik. ei teagi, millest see tuleneb. ju ma siis olen lihtsalt imelik.
sain uue kaamera. või, noh, kuivõrd uus see on. lihtne cosina 80ndatest. viimased kaks päeva olen seda katsetanud. eriti naudin 2 kaadri tegemist ühele pildile, ehk siis, teen pildi, kerin tagasi ja teen veel ühe pildi, siis juba millestki muust. ja can't wait millal tulemusi näen ja mis üldse välja tuleb. sest pooltel piltidel olen unustanud välgu sisse lülitada või fokusseerida, ja see on juba midagi, mis on must do mehhaanilise peegelkaameraga.
shopanud olen ka, ja käisin "vanavanematel" ehk siis kai vanematel külas, metsikult kooki söömas. avastasin veel enda jaoks kultuuriajakirjad nagu looming ja vikerkaar, mille ostsin lennujaamast kaasa lugemiseks. jumala lahe.
homme lähen hamarisse. üksi, sest ema on tööl. ootan juba, sest nii vajan üksi olemise aega, siin on see keeruline, sest alati on keegi kodus. ja teisipäeval lähen koju. tegelikult pidime veel lätti minema, aga kardan, et see jääb ära, esiteks pidime me juba teisipäeval minema. teiseks neljapäeval on türisalul aasta pidu lasnakatega. kolmandaks minul ja henril ei ole enam tuju minna. sorri lätakad, see you next time.

ma pole tegelt ammu midagi asjalikku kirjutanud. ja mida ma ikka kirjutan koolist, kus pelmeen muutub üha seniilsemaks ja ajuvabamaks, koikson loeb järjest tihedamini mu valed vastused õigeks, sest ta on lihtsalt nii vana ja ei saa midagi aru ja kaider käib koguaeg küsimas, kas kõik on ikka nii hästi, kui ma räägin.
lätakad käisid. kloogarannal olime nendega.
homme lähen norra. ja ma nii ootan seda, sest seal pole nii ammu käinud ja mul on väga vaja siit ära saada. vaheldust. palun vaheldust !
vaheajal plaanime minna villemi ja henriga lätti. üheks või kaheks ööks. lihtsalt on vaja midagi meeldejäävat teha.

ja pärnusse tahaks ka, niiväga.

mu uus pruun küünelakk on lihtsalt fenomenaalne !!!

ükskord on ikka esimene kord

taaskord kutsus henri mind enda proovikasse, seekord tähistama nende esimese demo valmimist. lugu pole ma veel valmiskujul, st. vokaaliga koos kuulnud, aga kitarr+kitarr+bass+trumm kõlab väga lahedalt, ootan juba, millal tervet lugu kuulen ;)
läksin kodust ära öeldes lihtsalt, et lähen välja, sest ma ei kujutanud ise ka ette, millal jälle koju jõuan, ja kas see juhtub öösel või hommikul, otsustasin "üks päev korraga - nii on nagu elu käib" meetodi kasuks, ehk siis ei mõtle ette, mida teen. linna jõudes soovisime erkiga henrile edu demoga ja läksime ise korra kadriorgu, sest erki pidi isalt raha saama. ülejäänud aeg möödus alkoholi ostes (mille käigus ma avastasin, et piisab vaid laiast naeratusest ja "ma olen kakskümmend üks, ei kanna enam dokumente kaasas" ütlemisest kui kõik vajalik juba olemas on) ja balti jaama taga kiviplokkidel istudes ning erki suhteid lahates. kui henri, markus, tarvi ja ringo salvestamisega valmis sai läksime proovikasse, kus oli tsämm, lõputu soolotrummi parandamine ja hea seltskond. öösel jõudsime käia ka lilleküla mäkis, mis seekord oli tehnilistel põhjustel(?) kinni ja ma olin suutnud oma pangakaardi proovikasse jätta, seega raha mul jälle polnud. õnneks polnud kõht ka tühi, seega ma lihtsalt istusin ja naersin, kui henri ja tarvi endale kõrvalt statoilist ostetud kabanosse ja krõpse sisse ajasid. eelmisel korral tundus see jalutuskäik läbi pelgulinna veidi hirmutavam, tõenäoliselt selle pärast, et tookord oli tee täiesti võõras ja ma olin kuulnud ka igasuguseid hirmujutte kopli liinide ja nende ümbruse kohta(täpselt sama lugu oli ju ka lasnamäega, nüüdseks julgen seal vabalt öösel üksi ringi liikuda), aga tuli välja , et pelgulinn on tegelikult päris armas koht. proovikasse jõudes otsustasime natuke magada, ma isegi panin endale äratuse, et jõuda esimese bussi peale, mis meid koju viiks. sellegipoolest ei saanud ma (jälle) endaga hakkama, sest kui ma ärkasin 10 minutit enne bussi väljumist üles ja mõeldes, et oi, nii hilja see buss nüüd ka ei läinud, siis ärgates, et buss läheb välja 7:20 ja me peaks jooksma , kui tahaks sellele jõuda. henri pole vist kunagi nii kiiresti tegutsenud, sest isegi, kui kingapaelade sidumine tundus mõtetu ajaraiskamisena, hirmus, et jääme bussist maha ja järgmine tuleb alles kell 10, jõudsime siiski balti jaama minut enne bussi väljumist(jumal tänatud, et ta proovikas on telliskivi linnakus, mis on otse balti jaama kõrval !). väänasse jõudes istusime veel bussipeatuses, kuulasime vaikust ja ma avastasin, et esimest korda elus on mul peale pidu ka peavalu. esimest korda elus ei läinud ma ka ööseks koju, ilma et oleksin midagi endast märku andnud/luba küsinud. tunne oli üsna sürr, natuke isegi hirmu tekitav, sest ma pidin ju siiski kuidagi koduuksest sisse astuma, samas oli mingi naljakas vaba tunne, et miski ei loe ja kõik ongi nii hästi.

ja kõik ongi hästi, sest midagi ei saagi ju agu halvasti olla, kui oled kuueteistaastane, elad oma vanemate kulul ja naudid.. tõenäoliselt parimat aega oma elus.

miks neil jalatallad valged on?

rebellion

koolinädal möödus aeglaselt, reede kiiresti. peale viiendat tundi läksime kersti ja joannaga viru keskusesse keeltepäeva raames poola keelt õppima, millest jäi mul meelde vaid "jak sie mash?" ehk siis, "kuidas läheb?". hiljem käisime joannaga veel paavlis, kust ma sain järjekordse peotäie kuldseid nööpe ja perfektset virsikuroosat värvi plisseeritud seeliku, mida mina kannaks pigem kleidina. igaljuhul oli käik õnnestunud.
peale seda sain rocca al mare keskuses kokku henriga, et koos koju minna. ta kutsus mind õhtuks enda bändiproovi kuulama. olin algul väga skeptiline, arvasin, et mul hakkab igav üksi kuulates ja ausaltöeldes ei tundnud erilist tõmmet minna. õnneks oli ka andre nõus tulema, nii, et ma otsustasin siiski minna.
õhtul taas linna jõudnud, läksime poest läbi ja ostsime kaasa mõned joogid(esimest korda proovisin osta eestist ja täiesti ilma probleemideta sain kätte (: ). koht kus nad jämmisid asus telliskivi tänaval ja ausaltöeldes oli see kant üsna hirmuäratav, rääkimata sellest, et mul oleks varem sellisest kohast üldse aimu olnud.



aga proov oli igaljuhul võimas. ilmselgelt oli andre esimesi kordi nii valju muusikaga ruumis, sest temal hakkas pea valutama. varsti otsustas ta edasi kuhugi peole minna. ta on muutunud.
oma lugusid neil veel pole, peale ühe, mis on see-eest võrratult kena meloodiaga. veel mängisid nad kõikvõimalike lugude covereid. henri areneb trummidel kogu aeg edasi ja markus on lihtsalt nii andekas. muusika oli hea. seltskond oli hea. joogid olid head. ja koht ise oli jube sürr, aga sellegipoolest meeldis see mulle meeletult, tekkis mingi omamoodi idüll.
mingi aja pärast toodi välja grip - meil oli pool g-d manti, kuigi mina oleksin öelnud, et see on üks korralik g, niii suur poolik oli lihtsalt. ja väga hea poolik. varsti ma lihtsalt keerlesin keset seda ruumi oma tooliga, mängis marley - no women no cry ja kõik oli nii surround. mind valdas mingi kirjeldamatu õnnetunne, pisarad tahtsid silma tulla, nii ilus ja võimas oli see kõik. basstrumm peksis minust läbi, kitarrivõim oli põhja keeratudja ma lihtsalt olin seal, vaatasin neid kõiki ja naersin. ja nemad vaatasid mind, ja naersid. ma arvasin, et see kõik kestis mingi pool tundi, tegelikult ainult viis mintutit. ja siis me lihtsalt olime seal, nemad jämmisid, mina käisin neile korda mööda õlle suhu kallamas, sest joogipause nad ilmselgelt teha ei suutnud, fiiling oli sees.
kuskil kolme ajal tekkis munches, otsustasime minna mäkki. noh, raha mul ilmselgelt enam polnud ja ma pole ka kunagi mcdonaldsi pooldaja olnud, eelistan hesburgerit, seega ma lihtsalt olin ja vaatasin, kuidas teised sõid. kui tagasi jõudsime, tuli henrile ema järgi ja ta läks ära. oleks nii väga tahtnud koos temaga minna, kuid ütlesin isale, et jään ööseks ära, seega ei saanud ma koju minna. henri kutsus enda poole, aga et tal vanemad kodus olid ja kuna ma tavaliselt ennast külas olles mugavalt ei tunne, kui kellegi vanemad kodus on, otsustasin ma linna jääda. nii me siis seal olime, markus jäi kohe magama, kui tagasi jõudsime, henry ja tarvi mängisid kaarte ja rääkisid juttu, mina kuulasin neid natuke aega, aga jäin ka varsti magama. mõne aja pärast hakkas mul külm ja ma kolisin lava peale, lootes, et kõrgemal on soojem, aga mitte eriti. hommikuks oli meid veel vaid 2 järgi - mina ja markus, sest tarvi ja henry olid öösel piritale trippinud. ja hommikul oli aknast välja vaadates lihtsalt imeline vaade - rongi ja trammirööpad, kopli majad, üks üksik kass, udu, hommikune ere päike ja linnasuve laul minu kõrvaklappides. isegi pea ei valutanud.

reede ?

just praegu jõudis mulle kohale, et neid reedeid ootan ma veel tervelt 34 nädalat, enne seda, kui saab jälle rääkida ühest lõputust reedest.

tahaks veel pärnus käia enne kui ilmad lootusetult külmaks lähevad. pärnus on sügis nii ilus ja kuldne, hommikuti on nii mõnus karge udu, päike minu köögiaknas ning soojad võileivad ja piim ja tee. peaaegu, et idülliline, või mis?
aga suvel on mul melu akna all 24/7, ilusad poisid rulade, rulluiskude ja bmxidega. metsikud pitsasöömised steffanis, vastikult magusad kokteilid, superluks merevesi ja augulised tänavad, millel ma tihtipeale koperdan öösiti koju minnes...

1. september

noo, alustaks sellest, et ma ei tunne ennast üldse mitte hästi, rääkimata sellest, et ma terve oleks. kusagilt olen suutnud endale nohu hankida ja esimesel septembril see just tore ei ole.

hommikul ärkasin 7:15 selle peale, et isa läks ära. tukkusin siis veel veits ja läksin alla. jõin teed ja sõin öökimiseni. panin riidesse, helistasin henrile ja leppisime kokku, et kuna kummagi vanemad meid ära viia ei saa, läheme koos häälega. algul oli meil aega küll ja veel, aga siis umbes 15 minutit enne aktuse algust avasatsime, et autod enam ei sõida ja vot siis oli küll pahasti. mina jõudsin pooletunnise hilinemisega kooli, mistõttu ma hilinesin ka klassijuhataja tundi, kuigi ma millestki olulisest vist ilma ei jäänud. kaider on mõistev. peale seda läksime mariga babybacki ja jõime ühed tujuparandavad maasika-banaani jäätisekokteilid. koju jõudes olin niiiii zombie, et läksin lihtsalt magama ja siin ma nüüd istun, villaste sokkide ja salliga, liitritekaupa igasuguseid raviteesi omale sisse kallates, pipraplaaster pöidla ümber ja lootes, et homme on mul parem.

!

söömine polnud siiski hea idee

34 minutit sünnipäevani.

mu pea on kõigest nii paks. eile õhtul nimekirja tehes asjadest, mis on vaja osta oli mul tunne, et täna jooksen küll peaga vastu seina. veel praegugi on tunne, et kui ma nüüd selle postituse lõpetan lähen alla ja hakkan siis hoolega salatit tegema, sest homme on niiii palju teha ! ja ma ei viitsi absoluutselt oma sünnipäeva mingi kokkamise peale kulutada.

hommikul ärkasin selle peale, kell pool kaksteist, et keegi lasi uksekella. kolm korda ! ja istus siis autosse ja sõitis minema. ilmselt üks naaber/peretuttav, aga ma ei viitsinud ennast liigutada. kui end püsti ajasin lõpuks, käisin pesemas, panin riidesse ja läksin siis õue, sest ma teadsin, et kohe päris kindlasti on vaja korda teha aiamajake, kus homne sünnipäev toimub. igaljuhul sain sellega hakkama kiiremini, kui ette kujutasin, kulus kõigest pool tundi :). peale seda korrastasin veel oma tuba ning istusin ratta selga, et sõita naagele, andre juurde, kes pidi mulle joogid ostma. sõitsime jõesuusse, mis möödus jutustades, sest me pole üksteist ikka päris pikalt näinud. andre on muutunud. mina vist ka.

kui olin oma kaks veini kätte saanud istusime veel poe lähedal pingi peal ning vaatasime ta telefonist videoid ning rääkisime maast ja ilmast. lõpuks otsustasin, et pean minema tagasi koju, sest on vaja jõuda veel linna, isaga poodi, et osta toitu. kui ma linna jõudsin, polnud isa veel tööd lõpetanud, seega tegin aega parajaks käies rahva raamatus, kust ma leidsin esimesed ilusad kaustikud selleks õppeaastaks. ilusad, just nimelt, sest minu jaoks on äärmiselt oluline kaustiku pilt. ostsin eduard wiiralti ja navitrolla maalidega kaustikud. siis helistas isa ja ütles, et mingu ma juba rimisse ja valigu välja, mis mul vaja on, ta tuleb ja maksab ära. poes olin nagu peata kana. ma ei leidnud midagi üles ja isa tuletas veel niiii palju asju meelde, mida vaja. koju jõudes hakkasin kohe tegema kooki(kirju koer, loodan, et keegi tulijatest enne seda mu blogi ei loe), ja nüüd ma istungi siin ja kirjutan. ma loodan, et kõik laabub, nii nagu alati mul juhtunud on :).

nolifer?

ja ma pole juba teist päeva voodist välja saanud põhimõtteliselt. aga see ei tekita isegi mingeid emotsioone minus, ma tahan lihtsalt olla, omaette natuke aega, sest varsti hakkab kool ja siis ei tule sellist võimalust nagunii.

Vann vett täis

Kõik teed viivad jooma. Andre ütles seda mulle umbes kuu aega tagasi ja ma ei uskunud teda üldse, kuni tänaseni. Eile ma käisin Lasnamäel. Oma Lasnamäe sõpradega. Ei. Ärge nüüd arvake, et ma suhtlen inimestega, kes teistele nurgapeal nuga annavad ja suvalisi läbi peksavad. Nad on ühed intelligentsematest inimestest, keda ma tean. Esialgu istusime tund aega Jassi pool ja siis läksime edasi Kribu juurde, kus pidu oli juba täies hoos. Ma jõin enda kohta palju. Ütleme nii, et ma üllatasin isegi ennast. Aga pidu oli hea, ilma kahtlusteta.
Täna, kui ma koju jõudsin magasin ma esmalt tunni, millest sai siiski sujuvalt kaks, niitsin muru maja eest, mis on minu kohustus ning läksin siis Kariti juurde. Ma teadsin, et seal toimub pidu, aga arvasin, et täna küll juua ei taha, lihtsalt seltskonna mõttes lähen. Sellegipoolest, nagu Andre ütles, kõik teed viivad jooma. Kõik algas ühest cuba librest, millest sai kaks, ja siis kolm ja siis... Noh, me Joannaga käisime vannis sooja vee sees kainenemas, isegi aru saamata, mida täpselt me teeme, peale seda kuivatas Kristjan mu juukseid, väga oskuslikult kusjuures ning siis said vist peaaegu, et kõik saladused räägitud. Kella kahe ajal otsustasin, et on siiski aeg koju minna ja siin ma nüüd olen. Ei, palun ärge jätke endale minust muljet, et ma olen lootusetu joodik, sest seda ma pole, ehkki ma praegu endalegi sellise mulje jätan seda teksti kirjutades.


Kuulake seda parem.

Minust ei saa kunagi eeskujulikku blogijat, aga vahelduseks üritada ju võib.

Naerge kõik välja mind, aga ma tõesti ootan sügist. Ma olen niiiii tüdinenud sellest ebamäärasest ilmast mis siin juba nädalakene olnud on. Pole soe ja külm ka pole. Ja tõesti, ma ootan kooli, natukene. Ja ma ei viitsi sellest saladust teha.
Midagi ebareaalselt head tahaks kogeda. Peaks veel korra Pärnus käima enne kui suvi päris otsa lõpeb.

tere, kas pärnu poole saab?

kolmapäeva pärastlõunal pakkus henri välja, et võiks minna nädalavahetuseks tema juurde haapsallu ja veel inimesi kaasa kutsuda. muidugi olin kohe kahe käega selle poolt et minna ja nii ma reede hommikul asjad pakkisingi. kui ta aga pärastlõunal mulle helistas ja ütles, et kardab, et läheme kahekesi, sest kõik tulijad hüppasid ükshaaval alt ära, pakkusin ma välja, et lähme siis hoopis pärnusse minu poole. mõeldud-tehtud. henri pakkis asjad ning me saime tema teeotsas kokku. otsustasime minna häälega, et raha kokku hoida ja et ühtlasi ka huvitavam oleks. 45 minutiga olime linnas, sealt sõitsime number 18ga laagrisse ja hakkasime hääletama. poole tunni pärast, kui kell oli juba 10 läbi ja me hakkasime mõtlema, mis saab siis, kui me ei saagi täna hääle peale, pidas kinni üks kaubik, mis ei olnud küll kõige mugavam, kuid see-eest oli autojuht üli positiivne.

igaljuhul olime kell pool kaksteist pärnus, minu maja ees, küll surnud jalgade ja kangete selgadega, aga siiski elus ja terved. asjad tuppa viinud, otsustasime minna veel burgerit sööma, sest burger tundus igal juhul asjalikum kui mingi kuiv võileib. kui tunni pärast koju jõudsime rääkisime veel enne magamajäämist voodis tunde, mille käigus ma suutsin henri voodist alla lükata ja enda jaoks taasavastada kaheksakümnendate rokkmuusika, millest ma enda arvates olin täiesti üle saanud.

järgmisel päeval ärkasin ma kella üheteistkümne paiku selle peale, et henri lõi mulle läbi une küünarnukiga näkku, peale mida mul und enam ei tulnud ja ma otsustasin vanaemaga juttu rääkida. kella kahe paiku läks ta võsule ning me henriga sõime, vaatasime telekat ning saime igati sõbralikult läbi, mis meie jaoks tähendab siiski üksteise kiusamist, igal võimalikul moel. kahjuks on henri minust tugevam :( . kell pool viis avastasime, et oleme pool päeva lihtsalt maha maganud, ning kiirustasime siis ruttu skeitparki, kus toimus suve üks suurimaid joomisüritusi - kuldrula 2009. saime kokku sõpradega lasnamäelt, mille järel kiirustasime comarketisse, kus maksis dry ice kõigest kuus krooni! pärast kiireid arvutusi ja arutusi, mis õhtul plaanis on otsustasime korvi laduda 27 dry ice'i ja ühe suure pirnisiidri, mille järele mul isu oli, aga mis osutus pettumuseks, sest odava raha eest ei pruugi head asja saada. dry ice oli siiski hea, ning lisaks paljudele uutele sõpradele sai ka palju nalja kuursaali ees baaris, kus kõik oli jama, senikaua kuni me kerliga meelelahutaja töö üle võtsime, ehk siis hõivasime ülbelt mikrofoni ning lauslime kõva häälega kõiki võimalikke lugusi, mis meelde tulid. mingilt maalt tuli ka idee minna beach clubi kuldrula afterpartyle, kuhu me lihtsalt tähtsate nägudega turvade seljatagant sisse jalutasime, ilma midagi ette näitamata-maksmata ja lihtsalt hommikuni tantsides head muusikat nautisime.

järgmisel päeval jõudsime skeitparki eelmise päevaga võrreldes eriti vara, juba kell pool kolm. sellest hoolimata nägime siiski vaid in-line finaali, mis oli siiski vaatamist väärt, sest sõitjad olid tegijad. kella kuue paiku otsustasime siiski, et läheme õhtul viimase bussiga koju. seega me läksime mu korterist läbi, sõime, pakkisime asjad ning asusime siis teele.

hoolimata sellest, et buss jõudis tallinnasse kell 22:15 jõudsime siiski koju alles kell üks öösel, sest hääletamisest ei tulnud midagi välja ning järgi tuli kutsuda henri kasuisa, kes oli üsna solvunud, et ta keset ööd üles aeti.

Elu nöögib inimest, aga inimene puhub pasunat

- Anu Lamp

3.-5. juulil leidis aset seni kõige suurem laulpidu. Ja mis siin salata, võimas oli see tõesti. Publik koosnes kolme päeva jooksul 153 900 kuulajast, lauljaid-pillimängijaid oli 26 430 ning tantsijaid 7460. Mu mälu ei ole just kõige pikaajalisem, seega kohapeal olles tundus mulle, et kõik on normaalne ja rahvast on alati nii palju olnud, kuid kui nägin telekast katkendeid eelmisest laulupeost (Ilmapuu Lävel) sain aru, et Ühes Hingamine oli tunduvalt suurem. Kahju oli ainult sellest, et aasta aega sai sellejaoks proovides käidud, harjutatud, vaeva nähtud ning mis siin salata - ka meie dirigenti ja teisi kirutud ja siis sai see kõik suur, ilus ja võimas järsku kümne minutiga läbi. Orkestriga olin laulupeol esimest korda ja tegelikult meeldis see mulle mõnesmõttes isegi rohkem. VIP WCd ja lavaaluse lühikeste järjekordadega söögi-joogilett tundusid algul see kõige parem asi pillimängu juures üldse, kuid natukese aja pärast, kui olin kohanud päris mitut sõpra Pärnu Muusikakoolist, keda polnud juba aastaid näinud, sain aru, et teised plussid kaaluvad selle ikka kõvasti üle. Isegi rongkäik oli orkestriga huvitavam - pidevalt nelja peaaegu ühesugust marssi järjest mängides möödus aeg palju rutem ja lõbusamalt kui lihtsalt kooriga kolonnis lonkimine. Kirsiks tordi peal oli minu käepael kollast värvi, erinevalt lauljatest kes omasid siniseid. Muidugi olid kõik mu peale kadedad, sest kollased olid palju ilusamad ning nendega kaasnesid ka mõned privileegid.

Täna hommikul tulin emaga Pärnusse puhkama. Kõigepealt helistasin Karitile, kes on siin juba mõned päevad olnud ning üllatuseks kuulsin, et tal on külas ka meie klassikaaslased Merili, Evelin, Ruuben ja Aet. Otsustasime minna Steffanisse sööma ning tellisime kaks paksu America pitsat. Peale seda kohtusime ka kahe Kariti endise klassiõega Märjamaalt, istusime jõe ääres ning rääkisime elust üldiselt. Õige pea sain emaga kokku. Avastasime Rahva Raamatust nii palju huvitavaid raamatuid odava hinnaga - väljusime poest kuue raamatuga mille eest maksime kokku vaid 243 krooni! Allahindlused on alati meie lemmikud olnud.