ära joo, ära suitseta

eile õhtul kell kaheksa astusin koduuksest välja ja kõndisin henri teeotsa juurde. saime kokku. pidime minema türisallu(jõudsime ka sinna, jumala päriselt). autod meid peale ei võtnud, puhtjuhuslikult tuli buss, mille me lihtsal keset teed kinni peatasime ja keila joale sõitsime. seal ei sõitnud üldse autosi, rääkimata sellest, et mõni meid peale võtnud oleks. saime kahekesi marsaga 10 eegu eest vääna jõesuusse. sealt ostis henri(jah, henri ostis !) mulle joogi ja endale suitsu ning siis hakkasime liikuma andre maja poole, sest pidime temaga türisallu saama. jälle tuli buss, mille me tuimalt kinni peatasime(henri: "me oleme staarid!"). andre juures soenesime natuke, olime idiootsed, tegime pilte ja ma pugesin ta õele ja vennale, viies neile sokolaadi. vähemalt väikesed lapsed olid väga õnnelikud. siis viis elo meid türisallu, autos avastasime, et ska faktor - ära joo ära suitseta on niiiii meie lugu. meil on alati nii, et vahet pole mis toimub ja kus, peaasi, et elu oleks lill. jõudsime kohale, tehes metsa sees ringi, kuigi oleks saanud ka otse, no mis teha, maalapsed nagu me oleme. niii tore oli jälle kõiki näha, kuigi suurte pindadega on alati see, et seltskond kipub laiali vajuma ja täpselt nii oligi kogueg, kõik olid eraldi tubades v magasid kinniste uste taga. ma suutsin õhtu jooksul "ära lõhkuda" kaks kaamerat ja ühed püksid. noh, kaameratega pole nii hull - tühi aku ja üks kadunud kruvi mu cosinal. püksid ongi katki, aga mitte hullusti. suutsin kukkuda(kelle idee oli laudadel tantsida??? maailma kõige ohtlikum asi). kaks korda laualt alla tantsides ja ühe korra arvates, et istun voodile aga istusin tegelt põrandale. vähemalt sain naerda :D. ja ma sain veel teada, et mul on lugejaid, aitäh pille ja stefi, you made my night. hommikul rääkisin renega 2 tundi maailma rahvastikust, mis oli huvitav, kuigi mu vaated ai kattu eriti rene omadega. tundub , et meil oli siiski põnev vestlus(millele ma vastu ei vaidle), sest andre ütles, et ta kuulas meid koguaeg. tore kui me odavat populaarsust kogusime. 9 läbi hakkasime lõpuks kodupoole liikuma. tõnu ja siim läksid andre poole, mina läksin henri juurde. see on ebarealne, missugused tondid me pohmas peaga olla võime. ütleme nii, et keset teed mingist suvalisest aiast kostuva muusika järgi tantsida on okei ja iga jäätunud lombi juures peatuda, et jää katki teha, on ka meieealistele päris kohane. kui natuke enne 11 kohale jõudsime sõime ennast jumala paksuks, kuulasime veel muusikat, arutasime eilset õhtut ja naersime inimeste orkutipiltide üle. enne 12 jäime magama ja kui kell 1 mu telefon mind äratas oli mul tunne, nagu ma poleks maganudki. igaljuhul ma panin jope selga ja tulin koju. jumala normaalne on olla, aint magada tahaks.


ja sorri TÜG repsud, kelle peole ma täna ei jõua, ülemise rõdu aken on katki, ma ei julge kedagi konkreetselt süüdistada, sest isegi kui ma olin täitsa kõrval kui see katki läks ei saanud ma aru, kes seda tegi.

polegi tänagi midagi teinud. peale lehede riisumise, mis iseenesest on üsna kasulik. ma ikkagi vihkan riisumist.
õuest tulles olin üsna väsinud. otsustasin uinaku kasuks - lõppude lõpuks on mul ju ikkagi vaheaeg, võib võtta lõdvalt. nägin naljakaid unenägusi. kaider oli vallavanem ja mul oli mingi puukarp peas ja täispuhutav vest seljas :D .
nüüd ma siin istun. ma ei lähe reedel rebastepeole, sest ma lähen pärnusse, aga ma ei tunne, et ma millestki ilma jääks tegelt, ma pole nii ammu pärnus nt villemis käinud v aleksandris, tahaks parem mingit kifti pubi-proovika-õlleõhtut kui jõhkrat läbu. neljapäeval nagunii türisalus aasta pidu.

puhas vingumine

hommik algas ilmselgelt liiga vara. kell 6.05(eesti aja järgi siis kell 7.05) pani ema mi toas tule põlema + laualambi mulle silma särama. eiii, pane ruttu kinni. ma magan 5 minutit veel. 15 minutit hiljem. kas sa lähed järgmise rongiga? ei ma tulen sellega. oota ma käin pesemas. ootan. mitu võileiba sa tahad. mitte ühtegi. ei kaks. oota, ma tahan juua ka. nonii. läheme. oooota ! ma unustasin telefoni kapipeale laadima. no jookse ruttu siis. siin vagunis pole vabu kohti. järgmine on seljaga sõidusuunas. edasi on vaikne vagun. no mis siis ikka, kõnnime pool rongi edasi. see uks ei tule lahti. vahet pole istume siia. ole musi, tsau. ma olen alati musi. check-in. turvakontroll hakkas piiksuma. jälle mu kingad. ma ei õpi kunagi ja kannan alati lennates neid kingi. värav pole avatud. no ma siis tsillin tax frees. söön hot dogi. ilma peekonita. i'm sorry, we don't have sausages with bacon today. mis siis ikka. one imsdal too. 2 tundi hiljem pole ikka värav lahti. no midaaa? istun siis mingi tenerife lennu väravasse. need inimesed on täna õhtul sooja päikese all. õnnelikud. no lõpuks ometi tallinna värav ka lahti. istun siis sinna. oh, lahe, mul on edward munchi pildiga lennuk, te ju ikka teate tema töid? muidugi teate. ta oli geenius. ärkan lennukis kaneelisaiade lõhna peale. kurat, ma magasin teenindamise maha. tahaks kaneelisaia. juba maandume. mingi imelik ring, ei näinudki kodu. mingi võõras mees arvas et mu kohver on tema oma. heeei, its mine ! oh, sorry. 5 6-kroonist bussipiletit palun. oh, tsau pets, mis teed? last hoian. no ma näen. pole aasta aega näinud. millal pärnusse lähed? ei tea, ei tea. nojah. ma ka ei tea. minu peatus, tsau. bussini tund aega aega. vihma sajab. mis siis ikka. kui ma juba baltas olen, siis ma külmetan. kell kaks nagunii kedagi telliskivis pole. kedagi keda ma tean. eiei, sellega ei saa sõita, praegu on koolivaheaeg. üks pilet väänasse siis palun. aitäh näegmist. sa juba tagasi? no mis mul üle jääb. kodus peab olema.

tehke endale selgeks kõnede maksustamise süsteem. kui sina helistad mulle, EESTI NUMBRILE ja mina olen puhtjuhuslikult välismaal, siis maksad sina normaalhinna, mina maksan 3.56 eek minuti pealt, ehk siis ülejäänud summa. kui sa aga helistad VÄLISMAA NUMBRILE, siis maksa ennast isaseks, kui tahad. palju õnne.

idiootsus

norge

norra. alati ootan, millal siia saan. viimasel päeval enne ärasõitu tekib tunne, et ei viitsi üldse minna, tahaks parem sõpradega olla ja midagi kvaliteetset teha. lennukis mõtlen jälle, et oh, kui lahe, saan emaga kokku ning saan jälle normaalselt kõike eesti keeles kommenteerida, ilma , et keegi mind imelikult vaataks. ning siis ootan pikisilmi, mil jälle koju saan. imelik. ei teagi, millest see tuleneb. ju ma siis olen lihtsalt imelik.
sain uue kaamera. või, noh, kuivõrd uus see on. lihtne cosina 80ndatest. viimased kaks päeva olen seda katsetanud. eriti naudin 2 kaadri tegemist ühele pildile, ehk siis, teen pildi, kerin tagasi ja teen veel ühe pildi, siis juba millestki muust. ja can't wait millal tulemusi näen ja mis üldse välja tuleb. sest pooltel piltidel olen unustanud välgu sisse lülitada või fokusseerida, ja see on juba midagi, mis on must do mehhaanilise peegelkaameraga.
shopanud olen ka, ja käisin "vanavanematel" ehk siis kai vanematel külas, metsikult kooki söömas. avastasin veel enda jaoks kultuuriajakirjad nagu looming ja vikerkaar, mille ostsin lennujaamast kaasa lugemiseks. jumala lahe.
homme lähen hamarisse. üksi, sest ema on tööl. ootan juba, sest nii vajan üksi olemise aega, siin on see keeruline, sest alati on keegi kodus. ja teisipäeval lähen koju. tegelikult pidime veel lätti minema, aga kardan, et see jääb ära, esiteks pidime me juba teisipäeval minema. teiseks neljapäeval on türisalul aasta pidu lasnakatega. kolmandaks minul ja henril ei ole enam tuju minna. sorri lätakad, see you next time.

ma pole tegelt ammu midagi asjalikku kirjutanud. ja mida ma ikka kirjutan koolist, kus pelmeen muutub üha seniilsemaks ja ajuvabamaks, koikson loeb järjest tihedamini mu valed vastused õigeks, sest ta on lihtsalt nii vana ja ei saa midagi aru ja kaider käib koguaeg küsimas, kas kõik on ikka nii hästi, kui ma räägin.
lätakad käisid. kloogarannal olime nendega.
homme lähen norra. ja ma nii ootan seda, sest seal pole nii ammu käinud ja mul on väga vaja siit ära saada. vaheldust. palun vaheldust !
vaheajal plaanime minna villemi ja henriga lätti. üheks või kaheks ööks. lihtsalt on vaja midagi meeldejäävat teha.

ja pärnusse tahaks ka, niiväga.

mu uus pruun küünelakk on lihtsalt fenomenaalne !!!

ükskord on ikka esimene kord

taaskord kutsus henri mind enda proovikasse, seekord tähistama nende esimese demo valmimist. lugu pole ma veel valmiskujul, st. vokaaliga koos kuulnud, aga kitarr+kitarr+bass+trumm kõlab väga lahedalt, ootan juba, millal tervet lugu kuulen ;)
läksin kodust ära öeldes lihtsalt, et lähen välja, sest ma ei kujutanud ise ka ette, millal jälle koju jõuan, ja kas see juhtub öösel või hommikul, otsustasin "üks päev korraga - nii on nagu elu käib" meetodi kasuks, ehk siis ei mõtle ette, mida teen. linna jõudes soovisime erkiga henrile edu demoga ja läksime ise korra kadriorgu, sest erki pidi isalt raha saama. ülejäänud aeg möödus alkoholi ostes (mille käigus ma avastasin, et piisab vaid laiast naeratusest ja "ma olen kakskümmend üks, ei kanna enam dokumente kaasas" ütlemisest kui kõik vajalik juba olemas on) ja balti jaama taga kiviplokkidel istudes ning erki suhteid lahates. kui henri, markus, tarvi ja ringo salvestamisega valmis sai läksime proovikasse, kus oli tsämm, lõputu soolotrummi parandamine ja hea seltskond. öösel jõudsime käia ka lilleküla mäkis, mis seekord oli tehnilistel põhjustel(?) kinni ja ma olin suutnud oma pangakaardi proovikasse jätta, seega raha mul jälle polnud. õnneks polnud kõht ka tühi, seega ma lihtsalt istusin ja naersin, kui henri ja tarvi endale kõrvalt statoilist ostetud kabanosse ja krõpse sisse ajasid. eelmisel korral tundus see jalutuskäik läbi pelgulinna veidi hirmutavam, tõenäoliselt selle pärast, et tookord oli tee täiesti võõras ja ma olin kuulnud ka igasuguseid hirmujutte kopli liinide ja nende ümbruse kohta(täpselt sama lugu oli ju ka lasnamäega, nüüdseks julgen seal vabalt öösel üksi ringi liikuda), aga tuli välja , et pelgulinn on tegelikult päris armas koht. proovikasse jõudes otsustasime natuke magada, ma isegi panin endale äratuse, et jõuda esimese bussi peale, mis meid koju viiks. sellegipoolest ei saanud ma (jälle) endaga hakkama, sest kui ma ärkasin 10 minutit enne bussi väljumist üles ja mõeldes, et oi, nii hilja see buss nüüd ka ei läinud, siis ärgates, et buss läheb välja 7:20 ja me peaks jooksma , kui tahaks sellele jõuda. henri pole vist kunagi nii kiiresti tegutsenud, sest isegi, kui kingapaelade sidumine tundus mõtetu ajaraiskamisena, hirmus, et jääme bussist maha ja järgmine tuleb alles kell 10, jõudsime siiski balti jaama minut enne bussi väljumist(jumal tänatud, et ta proovikas on telliskivi linnakus, mis on otse balti jaama kõrval !). väänasse jõudes istusime veel bussipeatuses, kuulasime vaikust ja ma avastasin, et esimest korda elus on mul peale pidu ka peavalu. esimest korda elus ei läinud ma ka ööseks koju, ilma et oleksin midagi endast märku andnud/luba küsinud. tunne oli üsna sürr, natuke isegi hirmu tekitav, sest ma pidin ju siiski kuidagi koduuksest sisse astuma, samas oli mingi naljakas vaba tunne, et miski ei loe ja kõik ongi nii hästi.

ja kõik ongi hästi, sest midagi ei saagi ju agu halvasti olla, kui oled kuueteistaastane, elad oma vanemate kulul ja naudid.. tõenäoliselt parimat aega oma elus.