mulle siiiralt meeldib koolis käia, aga täna tulin sealt ära nii halva tundega. sellist pole mingi paar aastat ikka olnud. tunne, et iga väiksemgi idee või mõte, mille välja ütlen võetakse kohe minu kivikindla plaanina ja see kõik on muidugi nii vale. ükskõik mida ütlen. andke andeks, et ma viitsin natuke klassi asjade peale mõelda, kuidas oleks lihtsam ja parem, samal ajal, kui suurem osa ei tee sittagi.
ma pole nii perfektne inimene, et võiksin kedagi halvustada/maha teha, aga täna oli küll selline tunne, et trambiks maa-alla mõne.

see on kurb, et NII PALJU on teemasi, mis mind huvitavad, aga isegi kui ma kuulan läbi kõik teemakohased podcastid ja loen raamatuid jääb õhku veel nii palju küsimusi. ja tulevad uued ja päevakohased ja vanadele ei jää enam aega. võiks pensionile jääda, siis oleks kõigeks piisavalt aega.
muidu on ilus. kool on nii tore, et tahes-tahtmata muutun ma aeg-ajalt kurvaks, teades, et see hakkab läbi saama. ning aina raskemaks muutub, et end kohtade ja inimeste vahel jagada. nüüd, kui ema ja kai eestisse tagasi tulevad, tunnen aina tihemini endal kohustust minna pärnusse, et nendega aega veeta, mis röövib aga paraku reeded-laupäevad mille veedaksin meelsaimini sõpradega.
šokk oli ka täna. seisnes selles, et ema helistas ja teatas, et niidul, meie majas on vargad käinud. aida uks oli maha lõhutud, otseses mõttes ja sealt oli minema viidud KÕIK! alustades nt külmkapist ja muruniidukist(suht obvious), lõpetades maailma ilusaimate kardinate ja minu tehtud imeliste klaaslaternatega. isegi taara! siiani ei mahu mulle pähe, kuidas mõni inimene saab olla nii madal, et murrab sisse teise inimese ruumi.

no ja lõpetuseks peaks ka midagi toredat ütlema, aga mul ei tule lihtsalt midagi head pähe.

ma olen selle koha suvel täiesti täiesti unarusse jätnud... ma üritan edaspidi jälle usinam olla.

ma ei ole siiani aru saanud, mida tähendab värviõnnetus juukseid värvides. no kuidas kuidas ei oska inimesed endale õiget värvi valida. suvega pleekisin ma täitsa ära ja mõtlesin vahelduseks jälle tumedamaks punaseks. valisin siis ühe veidi tumedama vaskpunase kui olin ja üllatus üllatus- mu juuksed on pruunid ja nendes pole kohe üldse mitte punast. nojah, muutusi tuleb luua, aga see oli natuke ootamatu.

muidu on suht kooline. meil on rebastenädal aga ma pole oma rebast kordagi näinudki. ma olen siiralt pettunud, et ma pole saanud mõnelt armastavalt rebaselt statoili kohvi või baguette'e. lisaks on mul tegemata keemia ettekanne- ka seda ei tee keegi minu eest.

üldiselt on juba paar päeva soolakrõpsu isu. need krõpsud millel ei ole mingit sibula ega hapukoore maitset vaid puhas sool. mmmmm....

ja lõpetuseks- nädalalõpp tõotab tulla tegus, sest reedel on valitud(vabatahtlikele) gümnaasiumiõpilastele laager kloogarannal, ma ei tea veel mida see endast kujutab aga küll ma teada saan. ja laupäeval on rebastepidu, mille toimumine siiski endiselt küsimärgi all on, sest meil on veel kõvasti üle saja euro rahast puudu, et rent ära maksta.

võin ju minna mere äärde soolast mere lõhna hingama ja õhtuks oma korterisse varjuda kogu linna sagina eest, aga ma igatsen hommikuti päikese ja linnulaulu peale ärkamist ja niidetud muru lõhna, rääkimata paljajalu ringi jalutamisest. linnas on ka tore olla kommunikatsiooni ja melu sees, aga vahel tahaks maale ka. varsti saab :)

ma olen jälle oma pärnu rütmis, omamoodi tore töö-puhkus-magamine rutiin, aga miski siiski kripeldab. ma tean kes see on, aga midagi on veel...

hommikul oli jälle tunne, et elu pole, sest kella 1 paiku avastasin end vabal päeval si-sist, algul üllal eesmärgil, annikale kapivõtit viies, siis juba grisiine süües ning prosecco, rosé ja annikaga aega veetmas. lõpuks üks koogilõik ja limoncello ning neljaks sain tulema. jalutasin siis lillelise vihmavarju all rüütlisse, kaisale susse ei saanud, endale ka midagi ei leidnud, pediküüri jaoks salongis hetkel aega polnud nii, et läksin tühja kõhuga poodi hoopis. avastasin, et värsket parmesani polegi saada ja otsustasid pelmeenide kasuks. seejärel jalutasin mõtiskledes tagasi koju ja olin natuke nukker.

nii hea oli maal olla, ja unustada ära kõik kohustused, interneti ja muu. tagasi võiks küll, aga ainult sõpradega, üksi hakkaks igav.

pakin asju kokku. kõiki oma asju, et suveks pärnusse minna. valus on ja nii palju asju jääb pooleli, kogu teadmine, et olen eemal. nutma ajab. loomulikult tahan minna, aga ei taha ka. kahe linna vahel on nii raske end jagada, ja inimeste vahel. tahaks siin aja seisma keerata seniks kui eemal olen.

sõitsin pärnusse soome mehega, kes on reisinud ümber maailma ja omab kilingi-nõmmel aiamaad. läks oma lilli kastma. temaga jutuajamine oli nii inspireeriv, tahaks hommepäev seljakotiga minema sõita. kohale jõudnud, märkasin, et reede on ja kell on piisavalt vara, et kuningas pole veel tunnid lõppenud. jooksin lillepoest läbi ja läksin oma algklasside õpetajat kallistama. ta peaks juba 40 kandis olema omadega, aga näeb endiselt välja 25! ja kõik oli samamoodi, nagu vanasti, nagu polekski aega vahepeal olnud, ainult autahvlil olid võõrad näod. kallis õpetaja saatis mu "oma klassi" tundi, aga et tegemist on põhikooliga ütlesid kiired rehkendused mu peas, et nad kõik oleks pidanud vähemalt 2 aastat istuma jääma, et see võimalik oleks. seega tegin lihtsalt viisaka hüvastijätu, tegin ringi kooli peal ja läksin sama vaikselt minema, nagu alati, sest hüvastijätte ma ei salli. teepeal varastasin sirelipõõsast paar oksa oma vaasi ja avastasin, et ma unustasin hambapastat osta, seega jalutan uuesti poodi.

olen teist päeva kodus ja PEAKS tegema ära 5 tegemata tööd kunstis.... aga ma lähen ikka parem siidrit jooma...
üldse sai otsustatud, et ei lähe enam kunagi kooli. win

lubage mul abielluda

veel viimased esmaspäevad kooli trotsides siidrite taga(täna äppl martini), näppides armanis asju, milles tahaks surra aga mille nööpigi ei suuda endale osta(tähendab kui ma poleks viimased kaks kuud pidudel käinud ja järgmised 3 aastat raha ei kulutaks, siis ehk isegi..), suundudes lindexisse odavate koopiate järele. kirudes, vandudes, väga kurje masterplane mõeldes. KURAT kuhu suvi kadus ja miks mul 328950789 järeltööd on.

elu kulgeb ilusasti. kevad on super, samamoodi harjumägi, ükspäev alissa, järgmisel anettekesega. ning vapiano hõrgutised veiniga. kirjandust, kunsti, kultuuri on mahtunud viimastesse päevadesse ohtralt. ja nii hea tunne on seda kõike endas omada.
pärnusse jõudes avastasin, et pärnu on "valmis". ei, mitte teetööd mis kestavad novembrini ning mitte ka liistud minu toas, mida juba teist suve pole. pärnu fenomen on tagasi. puudel on lehed, valgus enam kööki ei paista. inimesed tulevad nädalavahetuseks puhkama ja mina kõnnin si-si 8-st trepiastmest alla näpus 2 kiss dryd õhtuks. küll veel mitte surfikas sooja rannaliiva peal, aga ikkagi. beach clubis on täna avapidu, kuursaalis esineb metsatöll, port arturis öömüük ja homme muuseumiöö. millal siin viimati nii palju korraga toimus? ja mina olen õnnelik, sest mul on pizza al tonno hommikusöögiks ja ütlemata hea elu.

ma tahan su häält, su mõtteid
ja kõige enam su sõrmejälgi
igale poole

esmaspäeviti alissaga peale 4. tundi lahkumine hakkab rutiiniks saama.

ma tahtsin KUMUsse minna, aga täna on esmaspäev.

selleasemel ostsin endale diori sukkpüksid.

ja kui Joannakene veetis aega Tambet Tuisu kõrvallauas, siis meie Karitiga einestasime eile vapianos "unistuste printsessi" saatest Robertoga samas lauas. fafa

ma olen kassiga kahekesi kodus ja temaga tülis. vähe sellest, et ta on üks väike paharet, kes asjadest aru ei saa ja peab hammustamist-küünistamist heaks naljaks on mul tema vastu allergia. ma nutan ja turtsun ja ei saa üldse hakkama endaga.
poleks kunagi uskunud, et ma suudan KASSIGA tülli minna :D

käisin jälle üle pika aja orkestriproovis ja kui tavaliselt olen sealt lahkudes positiivses meeleolus, siis täna olin ma nukker. kurb oli mõista, et see, mida ma olen õppinud ja nüüd juba 10 aastat arvanud end oskavat on hakanud kaduma, sest elul on teised plaanid olnud ja nii olen ma sellest võõrdunud. kahjuks pole flöödimäng nagu jalgrattasõit, mille õpid ära ja oskadki, seda on vaja soojas hoida, aga ma pole seda nii mõistnud ja nõnda olen ma väga roostes.
ma arvan, et nüüd on väga viimane aeg end uuesti kätte võtta ja enda lõbuks harjutama-mängima hakata.

nädalavahetus möödus kiirelt kakumäel ja pärnus. liigne enesestmõistetavus viskas üle ja nautisin üksiolemist lahtisel aknal, sest milleks minna supelsakstesse, kui ma olen pm samas kohas :D. õhtul, kui juba end üksildasena tundma hakkasin, tulid inglikesed eesotsas josefinega ja viisid mu rannapaviljonidesse, kus oli nii tore olemine ja soe ja sääsed, et aprilli võis rahulikult ära unustada.
pühapäeval tulin tagasi reaalsusesse, koju jõudes olid kõik kohad külalisi täis ja mingi hetk otsustasime rometiga, et on vaja tingimata ratastega keila-joale minna õlle jooma. tänu sellele avastasin varahommikul, et olen vanainimene, sest külm oli rattaga sõites mu põlveliigestele palju liiga teinud ja oiiii kui vastik ja valus oli. ma joon end neljakümneselt surnuks, kui see on seesama valu, mida vanainimesed üle kere peavad taluma.
siiski sõin hommikusöögi asemel tablette ja vedasin end kooli, mille ma sama ruttu ikkagi lõpetasin, otsustades alissaga hirvepargi ja siidrite kasuks. olime seal palava käes istunud ja nautinud, liitus varsti kaspar ja nii nad alissaga mupodemaale läksidki, mina lugesin veel tõest ja õigusest ja jalutasin siis solarise apollosse, kus nägin vana armsat mari, kellest on nüüdseks kirjanik saanud ja ise unustasin end tunniks raamatute seltsi. ja siis tulin koju ja sõin šašlõkki ja nautisin kasutut lebotamist.
ilus elu, elus õlu.

MA ARVASINGI, ET SA MAGAD JA SELLEPÄRAST MA TULINGI, MA TAHTSIN MUNN OLLA.

arutasime alissaga täna, et jaa, päeval magamine on surnud ring, midagi ei parane, kõik läheb ainult halvemaks.
arvake ära mida ma pärast kojutulekut 2 ja pool tundi tegin.

aga ma ostsin vabaduse väljakult märtsikellukesed oma ilusa kuldse vaasi sisse. nüüd on kevad mu aknalaual ka.

vihkan neid pidude järgseid päevi. hommikul oli tunne, et suren sellesse pohmelli ja kunagi ei hakkagi parem. nüüd-12 tundi hiljem tunnen end viimaks hästi.
elu on ilusaks muutunud jälle. kevad muudab rõõmsaks ja selles rõõmus on nii tore olla.
kolmapäeval käisime mirjamiga kommipoes. veetsime tunni kangadžungli pudiosakonnas ja ei saanud arugi, et aeg läks. oh kui palju põnevaid asju seal oli. kallil henril oli sünnipäev ka, aga väsimus ja peavalu said minust võitu ja sööma temajuurde ei läinudki :(
neljapäeval jalutasime peale kooli kristjani, alissa, kaspari ja klausiga, nii rõõmus. pärast seda sõitsime linna, alissa ja kaspar läksid oma teed, meie kristjaniga suundusime vapianosse pitsale, mida pärast veel kajakatele ka pakkusime. siis istusime natukene sandriga ja jutustasime ja ma tulin koju ära ka.
reeede oli paras ulme. meie lõpukella näidend tuli esimest ja viimast korda otsast lõpuni sujuvalt välja. aktus oli emotsiooniderikas ja pärast seda lasti meid koju ka. läksin hankisin õekesele sünnipäevaks imeilusa kaelakee ja tulin korraks koju. leppisime kokku, et kell kuus saame alissa ja marisega balti jaamas kokku ja nõnda me henriga bussile istusimegi. tüdrukutega suundusime bastionimäele istuma ja siis liitus käts ka meiega. edasi suundusime moonshinei õlledele ja lõpuks hella parki, kus oli nii palju inimesi. selleks ajaks olime juba ülemõistuse purjus ja tahtsime alissaga rikaste ja ilusate keskealiste peole sisse murda, aga lipsudega mehed hirmutasid ära, seega läksime hoopis meeste wcsse meikima ja võtsime trepilt küünla, mis meid selles õhtus valgustas. järsku jooksin minema- kärtsu ja pätu sünnale. teepeal jooksin aga hoopis laurale otsa ja saatsin ta mündi ette, ise suundusin ikkagi trammile. nii hea oli jälle tabasalu inimesi näha, aga kaua see ei kestnud, sest millegipärast avastasin end tee äärest, kus korjas üles suvaline auto ja viis mu kesklinna. avastades, et alissakene on koju läinud ja marisest ei teadnud üldse midagi, liikusin loomelinnaku poole, et ka henriga koju minna.
hommik oli liiga õudne, et sellest rääkida. ainult küpsise-hapukoore-maasikatort on mind lohutanud ja nüüd ma hakkan omale kleiti õmblema. nagu ma viimasel ajal neid omale vähe teinud oleks.

pole siia ka jube ammu midagi kirjutanud

kõht oli jube tühi kui koju jõudsin. tegin kolmekäigulise lõuna ja läksin seda õue päikese kätte õgima. nämma.
muidu on kevad, õues ja südames ja silmades ja igal pool. nädalavahetuse veetsin pärnus. seal on ka juba see kevad-suvine päikeseline kuldne valgus, mida talvel pole. nii nunnu.
ja eile sorteerisin kapist palju vanu riideid välja, mida hakkan nüüd suure õhinaga uueks tegema. tahaks näha, kaua see õhin kestab aint.

vaheaeg on tore olnud. reedel sõitsin pärnusse ja chillisin seal üksi. laupäeval tuli kristjan ka ja õhtul liitusid meiega getter, laura ja elise. tore oli jälle koos olla. pühapäeval olime terve päeva lebos, aga kuna ilus ilm tekitas süümepiinu kutsusime getteri ka ja jalutasime poodi ja väikese ringi ning jõime siis dry applet ja koostasime edetabelit. esmaspäeval lõuna ajal sõitis kristjan tagasi tallinnasse, mina otsustasin veel natukeseks jääda. aga kuna üksi oli nii üksildane tunne, siis mõtlesin varsti ümber ja sõitsin ka tallinnasse. teisipäeval lamasin päev läbi voodis ja nautisin seks ja linna ja meeleheitel koduperenaiste vanu osasi. kolmapäeval pakkisin asju ja enne lennukile minekut nautisin kristjani seltsi vapianos ja bestselleris, kus mul õnnestus süüa maailmaparimat šokolaadi-trühvlikooki. aeg oli minna lennukile, kus sain muuseas oma küünelaki(kristjani arvates vanaema lauavakstu värvi) kohta stjuardessilt komplimendi. sõin jälle superhead norra hot dogi ja läskime emme ja kaiga meie ås-i koju, mis on otseses mõttes üks väike tuba. isegi keskmine hotellituba on suurem. eile shoppasime outletides, kus teiste asjade hulgas soetasin 29 krooniga imepehmed wrangleri teksad ja 39 krooniga dolcegabbana pesu. uskumatu! pärastlõunal saime halva uudise osaliseks, mille järel sõitsime moelvi koju. kai läks oma vanemate juurde ja meie emmega vaatasime filmi Holiday, mis oli niiii ilus ja tore, et kõik oligi nagu filmis. aga nüüd ma panen riided selga ja lähen jalutan emme ja kaiga alla jõe äärde. tsiu

ma lähen iga päev super tujuga kooli, sest soojemad ilmad ja päike lihtsalt teevad mu hommikud, aga miski/keegi suudab selle peaaegu iga päev niii ära rikkuda. aitäh õpetaja rea.
pärast kooli õgisime kristjaniga eatis ruttu punud täis ja läksime siis tuvisi toitma ja lõpuks kohvicumi sooja pooleks tunniks. teraapia missugune.
nüüd on jälle tohutu tuhin õmmelda aga lõigete võtmine ja lõikamine on niii vastikud tööd, et ma kardan, et hetkel jääb asi selle taha kinni, sest kui lõpuks kõik tükikesed väljas on tahan ma juba oma kleidid minema visata. ja mul on niiiii äge kangas mida on pika kleidi jagu aga mul on tunne, et pikad kleidid teevad mind veel lühemaks ja väiksemaks niiet mu süda nüüd tilgub verd, mõeldes, et pool sellest jääb kasutult seisma.

300

niii hea tunne on sees (miinus pohmeluserõõmud) ! this was fucking it, kui seisime "perega" nukuteatri blackboxi uksetaga ja ootasime oma pealeminekut. ja kordaminekut! 6 tegelast leidsid autori ja esikaga sai lõpuks ühelepoole :). uskumatu.
kui olime oma esmasest rõõmujoovastusest üle saanud, läksime moonshinei õlledele ja ma proovisin ka selle stuxi imeasja ära. ja oiii kui rõõmsalt siis juba kadri juurde teele. KAS SINA TEAD, KES OLI SLOBODAN MILOSEVITŠ RIVER??? ja sauna ja viinarõõmud ja niiiii head sõbrad. hea kui on palju nalja. hommik oli tore ja mis üle jääb selle joome ära oli moto. ikkagi jäi üle. ja kui kukerpalliga mäkki jõudsime ja pohmakaõgimise tegime oli elu ka ilus. ja sander-väärt poiss- nõustus mu koju tooma oli kõik kõige paremas korras kui saab igasuguseid veidraid blogisi ka kirjutada veel.

jõudsin koju, olin rampväsinud ja sellepeale läksin loomulikult magama. kui laura mulle poole kümnest helistas ja soovis, et ma pärnusse end seaks olin mina just tule kustu pannud ja pikali heitnud. paar tundi hiljem kristjan ei uskunud et ma magan ja rääkis, kuni ma otse telefoni ääres uuesti magama jäin. unes nägin, et eelmise aasta võitjana taheti minu kollektsiooni näidata kusagil moeshowl ja ma olin rõõmus, kuni see kõik lavale jõudis. need ei olnud minu tehtud riided! ma olin vahkvihas, mismõttes esitatakse mingit paska minu nime all, öeldes veel, et vahet pole. siis ma seal natuke olin vihane ja hiljem nägin kuidas läbi terrorirünnaku terve linn pm hävis, a ma ise olin kõrvalmajas ja vaatasin aknast. päris kole.
a täna paistab päike ja debussyga ärgata oli nii tore. varsti lähen linna, sest lõpuks on kätte jõudnud esietenduse päev. ilus päev nukus ootab ees. ja kell 19.45 loodan kõiki sõpru ja sugulasi Nukuteatri blackboxis näha. etendus on tasuta ka veel pealekauba!

iii elu on nii ilus kui kõik on hästi ja kohustusi ei tunne. nädalavahetus oli random ja tore. reedel oli peo tuju aga läksin hoopis magama. laupäeval oli sama olukord, kuni pätu mulle südaööl teatas, et korjab mu autoga üles, viib kariti peole ja toob tagasi ka veel. ja siis ma olin seal mirjamiga twilighti stseene etendamas ja muusika saatel 43696803 korda keerlemas. kaks tundi und ja 4 tunnine raske laulupeo proov. seejärel läksin kristjaniga kompressorisse, kus pressisin peaaegu üksi sisse terve pannkoogi, pärast oli jube haiglane ja paha olla. pärast 2 liitrit õpilasteed ja kohvicumi jutte läksin ära koju magama ka.
täna oli ka tore. "kui päike välja tuleb lähme minema" süsteem töötab ka suurepäraselt ja prismas potte-panne avastada oli niiiii tore.

pole siia ammu midagi kirjutanud.

hästi palju on juhtunud, samas, mitte midagi sellist, mida ma praegu kajastada tahaks. mu elus on mõni muudatus toimunud, hea muudatus minu jaoks.

täna on aga hoolimata -60 kraadisest külmast suurepärane ilm. mul on koolist üllatavalt pohhui. mu kohusetunne on talvepuhkusel ja nõnda otsustasin täna, et praktilist psühholoogiat ja bioloogia järeltööd(viimane võimalus täna) mul vaja ei ole. jalutasin marisega koolimajast välja ja otsustasin minna rocca al maresse, et bussini aega parajaks jalutada ja toita oma nõrkust ilusate ja kallite asjade vastu. korjasin paar ideed, mille kallal nokitsema hakkan ja unistasin niisama oma tulevikust rikkana koos roosa köögikombaini ja kullakarva kastrulitega. siis leidsin ivo nikkolost ühe imelise kevadvihmamantli, mille ma no matter what ka saan ja imetlesin üht viietonnist armani kella.
metsikult palju on ideid õmmelda, aga ma ei viitsi! panen oma peas kokku outfite asjadest mida mul (veel) pole. paraku puudub ressurss ja motivatsioon end kätte võtta ja natuke liigutada end nende suunas.

järeldus on see, et mul on vaja seda 12 tonnist lõunamaa reisi kahele millest perova täna rääkis. et saaks aja maha võtta, puhata, elu üle järele mõelda ja natuke energiat koguda. ja elu oleks hästi ilus.

moeõhtu oli real success, nii palju ilu ja emotsioone ning siblimist ühe õhtuga on alati nii positiivne. hiljem läksime seda kõike veel tähistama ka ja seda toredamaks läks. aga nüüd tahaks olla oma kõige mõnusamas voodis ja magada 3 päeva järjest!

moeshow tekstid ja masterplanid keerlevad peas ja silmades ja kõrvades ning varsti lähen lolliks selle peale. oleme see aasta kaspariga õhtujuhid ning see ei sisalda sugugi vähem stressi, kui ise osalemine. aga mingi ärevus on sees ning mõtteid on ohh, kui palju. lisaks on vaja valmis õmmelda oma kostüüm ja kehrwiederi taaskasutusvõistlusest võtan ka osa. ohh, kaks päeva võiks linnutiivul lennata, reede on niii põneev!
aga nii tore oli pärast kooli josefinega aeg maha võtta ning jalutada läbi sopase vanalinna ning lihtsalt lobiseda.
ja koolis on kõik nii keeruline ja nii palju palju on vaja teha, et ma ei teagi, mis saab.
nii informatiivne kõik.

..mõnele lihtsalt ei sobi see nädalavahetusel kodus istumine.
kell oli 12, kui otsustasime getteriga, et pärnu on nõrkadele ja sõitsime politsei eskordil sindisse, kalli pärdi juurde, keda polnud 23958043 aastat näinud. seal olid meid juba rõõmsalt ootamas veel miljon sõpra ja mõned tundmatud ossid. pidu möödus suurepäraselt. tantsu, tralli nagu peab ja meie traditsiooniline "lõke" siimu ümber sai ka tehtud, iseasi kui õnnelik ta ise selle üle oli. varahommikul leidsime trepi alt kotitäie maizi, mis oli selleks hetkeks juba kulla väärtusega ja muidugi sai see ka kõik ära lahendatud kõik. 3 tundi lükkasime edasi bussi peale minemist ja rääkisime voodis kümnekesi juudinalju, kuni uni peale tuli. bussisõit oli ikka veel purjus ja "ma tahaks tal pea otsast ära lõigata" käis ilmselgelt mu lolli jutu peale. vabandust, kallid sõbrad. karli ja getteriga saabusime minu residentsi, et veel pohmakat edasi lükata, kohvi juua ja end paksuks süüa, aga nüüd on nad lahkunud ja ma istun oma printsessi seelikuga ja mõtlen, et peaks nõud ära pesema. pohmakat saab veel edasi lükata- mul on 80 vol viina. vaatab, mis homme koolist saab..

home sweet home.
eile olin eesti keele tunnis õpetaja. tegime kokku-lahku kirjutamist ja hiljem lugesin karlsson katuselt ette. pärast kooli käisin annaga eatis söömas, sest pärnusse on pikk maa ja pelmeenid on head. see tundus piisav vabandus. seekord rääkisime päriselt kunstist ja kultuurist ning filosofeerisime niisama. hääletades sain ühe targa ja toreda mehe peale, kes on a&a kinnisvara ning reiu puhkekeskuse omanik, aga ta polnud üldse äri ja raha peal väljas vaid armastas tegelikult hoopis suusatamist ja oma perekoda. rääkis mulle, kuidas ta reiu rocki korraldab ja peagi hurtsiga kokku saab, et läbirääkimisi pidada nendega esinema tulemise osas. väga äge. muide ta mõtles ööklubi sugari nime ja kontseptsiooni ka välja. ta väike 6-aastane tütar oli ka autos, kes rääkis mulle oma sõpradest, luges aabitsat ette ning uuris, kas ma ikka meeleheitel koduperenaisi vaatan ning kandis siis ette oma arvamuse kõigist tegelastest. niiii nunnu, üks korralik printsess. koju jõudes valdas mind kergendus ja see tavaline "nagu polekski aega vahepeal" tunne. tegin süüa, jõin õlut ja kuulasin muusikat. siis vaatasin veel troojat, aga poole peal sai uni minust võitu ja uinusin oma romantikalambi oranžis valguses selles kõige mõnusamas voodis.

kui koputad, oled ment ehk siis piiril piiritult priiust ja piiritust. kaks imekaunist päeva lõuna-eestis. käisime alissaga suusatamas ja kõigiga söömas ja kui teised lumega möllasid lamasin mina mirruga voodis ja rääkisime poistest ja elust ja.. poistest. käisime naistega saunas ka ja siis sai rahulikult.. pudelid avada. palju möllu ja kakerdamist ja jutte, jutte, luulet.järgmine päev sai lamada magamiskotiga põrandal mis on ka ütlemata mõnus tegevus ja oh seda rõõmu sellest kõigest. järgmine aasta eksiks veel sinna ära..

mitu mängu korraga ja varsti saan põletada nii.

mulle meeldib, et ma olen jälle rutiini ja möllu sees, sest vahepeal oli tunne, et minust ei saagi enam asja ja jäängi eluks ajaks koju istuma. vene keelt olime juba üle laskmas, kui otsustasime ikka double checkida, et meie nimed kohalolijate nimekirja saavad ja sattusime.. vene keele tundi. mis oli aga lõbus ja noh.. polnudki hullu. pärast kooli läksime mirjami ja erkoga lidosse praekartuleid sööma ja kohvi jooma ja näitustele, kus ma juba käinud olin. aga oligi tore järele mõelda ja uusi asju avastada. erko jättis meid maha ja meie suundusime lindexisse mirru pesu kollektsiooni rikastama ja siis rotermanni, kus on endiselt nii kodune kunne, kuigi dÖÖ oli mingi eelmises elus. aga kõigist maailma asjadest sai räägitud ja lõpuks läksime bussi peale ka ning mirjam läks trenni, oo tubli inimene ja mina tulin ära koju.
homne tõotab ka päris äge tulla, sest ma olen tundmatu kuti sünnipäevakingitus.. ma ei tea päris täpselt veel mida sellest arvata, aga ma olen vapper ja pean vastu. ja kui ma ellu jään siis võib-olla jõuan veel pärnu poistega vabandama ka, oh seda ilu.

ma võiks ikkagi terve oma ülejäänud elu üle lasta sest mulle nii meeldib ülelaskmine. hommikul kui söödud-sätitud sain, otsustasin, et kes õigeks ajaks kooli jõuab, on lohh ja läksin uuesti magama. kui end lõpuks bussi peale vedasin ja kella 9ks lillesse jõudsin, otsustasin oma väärtuslikku tunni aega veel kulutada ja võtsin statoilist veel kohvi enne kui tundi jõudsin. poole tunni pärast selgus, et vene keele õpetajat pole, nii, et läksime mirjamiga veel kristiinesse coffe-ini, sest seal on kõik joogid praegu 1 euro eest! nii toreee. siis pidasin ühe toreda väitluse inkas ja kunstis, kus ka õpetajat polnud otsustasin, et pohhui style is da style ja tegin oma kosmose töö 30 minutiga valmis. siis staaritsesin veel natuke 10 klassi geograafia tunnis, kus aide tubli mind mõnitas ja käisin füüsika järelvastamises, kus selgus, et me mariega peame vist strippariteks hakkama, sest elektrikuid meist ei saa, kui füüsika periood 2 on...
üldse oli terve tänane päev nii rõõmus ja toreeeee et ma võiks iga päev nii hea tujuga koolis olla.. küll maailm oleks üks ilus paik siis.

ma olen seda hetke kolm aastat ootanud. täna, kui issi koju tuli, tuli ta kohe minu tuppa ja tõi mulle.... TOOLI! mul ei ole kirjutuslaua tooli siin toas mitte kunagi olnudki ja koguaeg olen varastanud õe toast või saunast ja NÜÜD LÕPUKS on mul päris enda oma. ilus pruun ja seljatoega :) ma olen niiiiii iii iiiiii röömus!

ee ma olen nüüd kaks päeva koolis ilusaid unenägusi näinud ja kas me nüüd palun palun võiks kevadega pihta hakata?
carrie bradshaw, sokolaad ja mu voodi on mu parimad sõbrad ning ma tahaks väga üht pizza prosciuttot si-sist. tänan.

hometown glory

vaheaeg on praktiliselt läbi ja ma ei tea nüüd mida tahta. ma tahan väänasse minna ja kooli oma sõprade ja rutiini ning stressi sisse, sest omamoodi tekitab see mingi õige tunde ning raske on eksida, kui enamus on minu eest juba otsustatud. ja ma tahan siin olla, puhata ja mängida, vahel ka märatseda. mõnikord lihtsalt istuda köögiaknal, vaadata alla ja mõelda, sees kindlustunne ja rahulolu. oodata õhtuid ja kõnesi, juua palju cuba libret ning melonisiidrit ja nii vabalt end tunda. siin on talvel hoopis teistmoodi hea. selline hubasus mida suvel pole. valgus on natuke külmem ja õue eriti ei kipu. ja kuidagi palju ruumi on, kui aknad kinni on, sest suvel on nad mul ju 24/7 pärani. ja ma igatsen neid väikeseid, vahel tähtsusetuid asju. näiteks kütmisel tulev vinguhais, soojad sussid külmade põrandate peal ning see varahommikune kuldne päikesevalgus! seee valgus mis mu kõige lemmikum on ja mida talvel haruharva näeb. ja ma tean, et juba nädala või kahe pärast olen tagasi, nagu polekski vahepeal aega olnud, sest siin olles ma ei mõtle ja ei mäleta tallinna elu, tallinnas olles ei mäleta pärnu elu. aga ikka on alati nii nukker ära minna, sest nii palju asju jääks justkui pooleli ja veel on vaja nii palju teha. igakord on see nii ja igakord ma halan.

narva mnt. ja maneeži tänava nurgal. oh kui tore on sealt alati mööda sõita.

Pangem tänavatel' tüdrukute nimed, kuhu lihtne oleks eksida,
lennujaamadele tütarlaste nimed, mille ooteruumis seksida.
Pangem linnadele tüdrukute nimed, o kui ilus oleks ilm ja maa
ja planeetidele tütarlaste nimed, et koju saaksin lennata.

Pangem tänavatel' tüdrukute nimed, sest nii võin teed Sul't küsida
ja raketibaasidele tütarlaste nimed, et avakosmoses seksida.
Kontinentidele tüdrukute nimed, o kui ilus oleks elada
ja ka galaktikatel' tütarlaste nimed, sest koju viin Su ma.

Pangem kõigel tüdrukute nimed, küll siis silm saaks puhata.

nii hea on korteris elada, kui väljas sajad päevas mingi 30 cm lund päriselt! peaks kojamehele paar euri jotsi viskama.
a mul on, vabandage väljendust, PÄRIS PASK olla, kui ma midagi ei näe, ei kuule, ei suuda liigutada, blablalbla. oh saatke mulle mõni supermees v spiderman või hoopis actionman kes puud kuurist tuppa toob ja poes käib..

aa ma ostsin omale kraadiklaasi ka lõpuks. rikka, piiksuga ja puha. ja mu kehatemperatuur on normaalsest nii 2 kraadi madalam..

god, koolini on veel nädal! tervelt pool vaheaega! mida te paanitsete??? jdhgjshnkshbkjdhdhdshudsfyhadag'afhgjfadkhpgiuwryt8urhgfdja,ksdanjg

ma ise ka ei viitsi, aga noh, ma lähen tähistan ajaloolist sündmust, et mul on külmkapis süüa ja söön!

ja mul on reaalne surmatõbi kallal. ma köhin oma kopsud kehast välja varsti. või siis läbmun ära sest ma ei saa hingata. (alissa ema ütleks, et see on suitsetamisest, aga mina antud hetkel nii ei arva)

3 liitrit teed, purk astelpajumoosi, vietnami salv ja "the breakfast club". haigeks jäin da.

ma tean, et ei tohi kaotada "pidu sinus eneses" ja meie noormeestele meeldivad rebelid peod ja olgem ausad- see tuleb neil väga hästi välja. aga miks kuradi pärast terve mu korter punast veini täis on? :D seda on päriselt nagu igaaal pool! seintel, kappidel, põrandal, diivanil, patjadel. õnneks on kõik pinnad mul suht lihtsalt puhastatavad, aga ma ei viitsi ka ju iga kord :D

nukker on olla ilma kroonita. nagu oleks puudu midagi. nii harjumatu ja tobe.

a ma alustan sealt, kust pooleli jäin. kui pärnusse saabusin ootasid kallid laura ja kaarel mind bussijaamas, et siis koos minu poole suunduda. peagi jõudis getter ka ja nii me istusime natuke neljakesi. siis lahkus kaarel ja asemele tulid kauaigatsetud oliver isiklikult, kristian ja rabbi. nii tore oli jälle üle pika aja nendega koos olla, lihtsalt lollitada, rääkida ja lihtsalt, talumatu kergusega olla. õhtu lõppes.. ootamatult. positiivses mõttes. hommikul tegime getteri ja lauraga oma pohmaka linnatiiru portaali sööma ja detaile arutama. hiljem käisin getteriga soomekelgutamas ja siis si-sis oma suurepärase crewga kauaigatsetud pitsasid ja uues kuues strozzaprettit söömas. bravo-õhtu otsustasin seekord vahele jätta ja tulin ära koju.
aastavahetuseks sõitsime mingi 20 aastat vana opeliga tallinnasse. kohtusime arabelli, marise ja kristeniga, kuid siis viisid teed lahku, nemad arabelli juurde soojendama ja mina joanna poole teele. no pärast pooletunnist nr 6 trolli ootamist sain kurjaks, sest ma ju ei teadnud, et kesklinnas liiklus kinni on ja mina tõnismäele kõndima pean. aga joantsi juurde jõudsin, kus oli tema maani purjus isa, annu, marie, minna ja mari. hiljem lisandus ka priit(priin) ja taas mängisime seda kohustuslikku "ma pole kunagi" mängu ning kell polnud veel uusaastagi, kui meie juba purjus nagu templielevandid(ma ei kujuta ettegi missugused on templielevandid ja miks selline väljend olemas on) olime. bussi oodates tegin oma igaaastase kohustusliku lumeingli ja mängisin trollis reisisaatjat, teavitades kõiki, et tõnismägi on seekord lõpp-peatus ja kõik peaksid sõidukist väljuma. uue aasta võtsime vastu vabaduse väljakul, kohates palju mususi ja siis kõik ära kadudes. juhtusin veel kokku oma kullakallite klassiõdedega, liikusime loomelinnaku poole aga vahepeal kaotasin nemad ka ära ja läksin siis üksi loomekasse, kus ütlesin, et olen kene vernik ja pean esinema, järelikult sain tasuta sisse. aga neid seal polnud ja siis ma neid oodates konfiskeerisin inimestelt uksel alkoholi(sest oma jookidega ju sisse ei saa, välja tulles saate tagasi... my ass...), aga no neid ma ei näinudki ja sõitsin keklinna tagasi kus tühja kõhuga mari üles leidsin et siis tacosse sööma minna ja siis veel patrickus istuda, juhtusime kokku veel mõnna ja mingi tundmatu noormehega, saatsime teised bussile ja siis läksin mina ka bussijaama oma esimest bussi ootama, nukralt, sest taskus polnud enam ühtki eesti krooni vaid majadega paberid ja eesti kaardiga kopikad. lõpuks jõudsin magama ka, kolme teki alla, sest toas oli jälle 14 kraadi küüüülma.