vihkan neid pidude järgseid päevi. hommikul oli tunne, et suren sellesse pohmelli ja kunagi ei hakkagi parem. nüüd-12 tundi hiljem tunnen end viimaks hästi.
elu on ilusaks muutunud jälle. kevad muudab rõõmsaks ja selles rõõmus on nii tore olla.
kolmapäeval käisime mirjamiga kommipoes. veetsime tunni kangadžungli pudiosakonnas ja ei saanud arugi, et aeg läks. oh kui palju põnevaid asju seal oli. kallil henril oli sünnipäev ka, aga väsimus ja peavalu said minust võitu ja sööma temajuurde ei läinudki :(
neljapäeval jalutasime peale kooli kristjani, alissa, kaspari ja klausiga, nii rõõmus. pärast seda sõitsime linna, alissa ja kaspar läksid oma teed, meie kristjaniga suundusime vapianosse pitsale, mida pärast veel kajakatele ka pakkusime. siis istusime natukene sandriga ja jutustasime ja ma tulin koju ära ka.
reeede oli paras ulme. meie lõpukella näidend tuli esimest ja viimast korda otsast lõpuni sujuvalt välja. aktus oli emotsiooniderikas ja pärast seda lasti meid koju ka. läksin hankisin õekesele sünnipäevaks imeilusa kaelakee ja tulin korraks koju. leppisime kokku, et kell kuus saame alissa ja marisega balti jaamas kokku ja nõnda me henriga bussile istusimegi. tüdrukutega suundusime bastionimäele istuma ja siis liitus käts ka meiega. edasi suundusime moonshinei õlledele ja lõpuks hella parki, kus oli nii palju inimesi. selleks ajaks olime juba ülemõistuse purjus ja tahtsime alissaga rikaste ja ilusate keskealiste peole sisse murda, aga lipsudega mehed hirmutasid ära, seega läksime hoopis meeste wcsse meikima ja võtsime trepilt küünla, mis meid selles õhtus valgustas. järsku jooksin minema- kärtsu ja pätu sünnale. teepeal jooksin aga hoopis laurale otsa ja saatsin ta mündi ette, ise suundusin ikkagi trammile. nii hea oli jälle tabasalu inimesi näha, aga kaua see ei kestnud, sest millegipärast avastasin end tee äärest, kus korjas üles suvaline auto ja viis mu kesklinna. avastades, et alissakene on koju läinud ja marisest ei teadnud üldse midagi, liikusin loomelinnaku poole, et ka henriga koju minna.
hommik oli liiga õudne, et sellest rääkida. ainult küpsise-hapukoore-maasikatort on mind lohutanud ja nüüd ma hakkan omale kleiti õmblema. nagu ma viimasel ajal neid omale vähe teinud oleks.