Tunnen jälle, et võiks midagi siia kirjutada, kuigi midagi erilist mu elus ei toimu.

Suvi oli vastikuvõitu. Algas imeliselt, siis hakkas järjest vastikumaks minema ja lõpuks ei suutnud enam ära oodata millal sügis tuleb, kõik jälle tegemist täis on ja vanad sõbrad jälle linna tulevad. Nüüd on parem.

Natuke lost olen. Püüan endale kogu aeg meelde tuletada neid Adeele sõnu, et kolmandal kursusel on jumala okei mitte teada mis must saab ja mida ma tahan. Kus ma elada tahan on täiesti random ülemõtlemine. Okei, see kust järgmiseks kuuks raha saan natuke ei ole, sest süüa tahaks. Ja veini juua. Ja vahel võiks endale midagi ilusat ka saada lubada. Aga see, mis projektidega ma kevadel või suvel või järgmisel sügisel tegelen on küll. On näidanud, et see kõik kukub õigel hetkel otse sülle. (võib-olla natukene naiivne lootus, aga kui üks päev enam ei kuku, küll ma siis tegutsema hakkan)

Uus kodu.. Jälle. Kaks korda suurem ja ilusam kui eelmine. Kaks korda kaugemal selverist ja koolist. Aga pole hullu. Jumala ilus kant on ja kargel sügisel jalutada on tegelikult imemõnus. Hea soe on siin ka. Posti tänaval oli külm.

Teen jumala põnevaid asju. Korraldan ühe Eesti parima kindakuduja näitusi, juhin ühte eriti tuusa ja põnevat torupilliprojekti. Eks omal ajal kuuleb kõigest. Kevadel hoolitsen Kultuuridessandil tantsuetteastete eest. Fellinis ja Romaanis töötan minimaalselt, täpselt nii vähe et peaaegu üldse palka ei saa.

See üksindust ei salli ja inimesi ka näha ei taha aeg on peal. Väga keeruline. Ainult valitud inimesi tahan näha, aga nii ei saa ju maailmas elada.

Tahtsin teile kirjuatda oma elust.

Ma olen niiiii siiralt õnnelik. Kõik loksub ja nii palju on justkui teha, aga iga päev jooksevad suured asjad paika ning see suur täiskasvanute maailm tundub aina vähem hirmutavam. See sama, kus ma paari kuu eest elada ei tahtnud.
Minu praktikumid - infojuht rahvusvahelisel teatrifestivalil ning pop-up kohviku eestvedaja Viljandi hansapäevadel ei tundu enam üldse nii kaelamurdvana, kui need alguses tundusid. Projektid on suured, aga hoomates seda kõike ning ülesandeid delegeerides tundub see tõepoolest nii lihtne, kui Mirjamiga oma esimesel Disainiööl korraldaja heaks tegime - sõidad rattaga kohale ja naudid mängu. Just selle saavutamine on olnud minu unistus kultuurikorraldajana. Juhhei!
Praktika sain ka ägeda - Kristi tradistioonilise Eesti kinda näitused üle Eesti ja järgmisel aastal üle Euroopa(maailma?). Ilmselgelt on see suur tükk hammustada, aga mentorite abiga tundub see kukepeana. Loodan mitte kõrgelt kukkuda.

Julgesin sõnastada oma armsale kursusele selleteemalises vestlusringis oma unistuse - olla viiekümneselt see inimene, kes reisib mööda maailma, sööb toitu ja joob veini, ütleb oma arvamuse, ning selle eest makstakse. Sinna on väga VÄGA pikk tee minna, aga see ongi see suurem unistus.

Igal lõunal lossimägedes jalutades taban end mõttelt, et ma soovin, et inimesed oleksidki nii õnnelikud kui ma olen. Loodan mitte liialt vara hõisata, aga olen aus - olen juba palju tööd ka teinud.

Kolmanda koolipäeva puhul lasin esimese loengu üle ja naudin pikka hommikut tee, rahu ja vaikusega, selle asemel, et Volkonskiga 4 h intensiivselt muusikat kuulata.
See nädal on siiski väga erutav. Kahe koolipäeva jooksul on juba tulnud umbes 100 sütitavat pakkumist, ideed, tegemist ja mu kalender on kuni maikuuni täiesti täis aga see on nii tore ja elevust tekitav. Tulemas on nii suured festivalid ja mu lemmikviisiks neid nautida on saanud täpselt festivali südames olemine. Küll hästi palju tööd ja rampväsimus pärast seda, aga see on alati totally worth it.
Romaani uksed avanevad ka reedel taas ja ilmselt tuleb kõige suurem pidu, mida me seni hostinud oleme, sest lisaks sellele, et terve janune linn taas meile tuleb, on oodata ka tervet Tudengite teatripäevade seltskonda. Taaskord on see veidi hirmutav, aga ajab nii elevile!
Suveks lähen ilmselt tagasi Pärnusse ja viimasel ajal on suur kihk üldse oma 70 asja kokku pakkida ja sinna elama minna. Mu lõputud korteriotsingud viljandis ei paista kunagi lõppevat ja mu ilus kodu on seal täiesti üksi ja.. varsti pole enam vaja nii palju siin kohal olla.. Kui selle mõtte ühel õhtul tegelaste toas sõbrannadele õhku viskasin sain muidugi sõimu ja 100 mida-sa-seal-tegema-hakkad küsimust, sest tõsi, mu terve elu on ju siin. Tunne oli nagu Seks ja linnas kui Carrie oma Pariisi plaanidest rääkis. No ilmselt suudan suve jooksul juba 100 uut mõtet koguda mida oma eluga edasi teen. Aega nagu on ka veel.. :)

Ilusad poole aastased vahed on mu blogikeses siin. Ausalt mõtlen, et peaks siia rohkem kirjutama. Piltidega ja puha. Aga las see jääda praegu.

Kõik on ilus, elu on ilus. Valmistun filosoofia eksamiks, mis on Viljandis üks kahest(teine on Teadus-ja loometöö metodoloogia) ainest, mille vältel päriselt ka tunned, et käid ülikoolis, sest töö maht on.. tegelikult normaalne, aga me oleme ära hellitatud. Igastahes, pildid stiilis Ryan Gosling võtab paljaks kui sa hästi õpid ja lubadused stiilis võin minna õhtul Gerdaga veini jooma kui hästi õpin ei tööta enam, niisiis ma lihtsalt ei õpi praegu, ehkki peaksin.

Tegime Romaaniga kuuajalise pausi, see algas viis päeva tagasi, reedel. Tunne on mõnna. Magan kaheteistkümneni, nagu for real, mitte kuuest kaheteistkümneni. Premeerisin end hulga ilukirjandusega, mida saan peale filo lugema hakata. Aga natuke igatsen ka seda baarielu. Ehkki see on üks poiste värk ja me päris hästi ei saa aru, miks kaks väikest naiivset tüdrukut seda üldse teevad, aga well.. see tuleb meil more or less hästi välja nii, et las ta jääb. Kogu see sotsiaalia mis on tänu sellele mu ellu tulnud, inimesed, tunnustus, tohutu andmisrõõm ja suur väsimus(mis on totally worth it). Ma loodan, et see jääb nüüd mõneks ajaks nii, sest ilma nagu ei oskaks enam väga elada.

Kolisin ka, jälle? Mul on nüüd täiesti südalinnas väike kahetoaline korter, mis ei pea eriti sooja ja on veidi imeliku sisekujundusega, aga armas kogu oma veidruses. Paremat asukohta oleks ka veider soovida. Elan siin Tikriga kahekesi ja võtan enam vähem üle päeva külalisi vastu, nii, et mõnna mõnna on. Kõrval on illustreeriv pilt, mis annab kogu selle veidruse edasi ja see on nõnda kehv pilt, sest on arvuti veebikaga tehtud. Pildil tundub isegi eriti tilluke ja tegelikult on valgus vähe soojem. Selja taha jääb kitsas köök-esik ja vasakule käele ärklituba kus ma magan ja kus on ainult üks väga(!) tilluke aken.

Ma ei tea, kuiväga ma peaksin oma eraelust rääkima, aga kuna siin on niigi väga suletud ring lugemas, siis võin öelda, et peikat mul pole, ehkki Viljandis on väga palju toredaid poisse, aga ükski pole nagu nii tõmbav, et peaks surema. See-eest naudin väga kogu tähelepanu mida mulle osutatakse ja seda on väga piisavalt.

Natuke enesekriisi tunne on ka peal, sest üldse ei saa aru, mida oma eluga edaspidi võiks peale hakata ja see muserdab natuke, aga natuke on nagu suva ka, sest tean ennast ja saan niikuinii alati hästi hakkama.

Hüva. Ma püüan mitte lubadusi anda, aga ma tahaks siia natuke tihemini oma tegemistest kirjutada, sest mul on täiesti tore elu mida teistega jagada.