olen pärnus ja kogun energiat ning inspiratsiooni. teel siia peatusin hetkeks saugas, kus kunagi ka elasin, et näha, kuidas see üldse muutunud ei ole. minu aknas olid nüüd küll juba hoopis sinised kardinad, ent kiik oli õuel endiselt sama ja pesunööregi poldud vahetatud. nukker ja trööstitu oli see koht, samas aga armas ja kuidagi kodune, ikka veel.

läksin juba varakult magama ja veidi pärast keskööd sain toreda, ülevoolava kõne sõpradelt, kes otsustasid külla tulla. kohale nad paraku ei jõudnudki, ent mõte ise oli minu jaoks juba piisavalt väärt.

palju olen ringi jalutanud, ammutanud, näinud. puhkus missugune, aga varsti tahaks ikkagi tagasi tavapärasesse rutiini, mida nüüd veel ainult 5 nädalat jäänud ongi. kurb, aga tohutult pakub huvi see, mis hakkab juhtuma.

kohe-kohe hakkab kiire lõputööga. püüan sellele mitte mõelda, aga raske on ja pingeid tekitab see tohutult. loodan, et läheb ikkagi hästi. peab minema

olen viimase paari päevaga metsikult värskemat eesti kirjandust neelanud. selle käigus sain palju mõtlemisainet ja positiivset energiat.

nüüd avastasin juba mõnda aega tagasi ostetud näitekirjanduse kogumiku, milles muuseas ka pirandello "kuus tegelast autorit otsimas" milles eelmisel kevadel ka lava peal leinasin. raamatut lugedes meenub iga viimne kui pilt näitemängust, ent kurb on see, et näitlejad, kes meie trupis olid, on automaatselt minu jaoks omandanud enda karakteri iseloomu- kõik need üdini karismaatilised ja toredad inimesed on minu mälestustes endiselt kuidagi rusuvad ning kohati isegi morbiidsed. pean sellest üle olema, sest häid mälestusi on vaja rohkem hoida.

viimasel ajal olen väga väga üritanud oma hirmudest ka üle olla. ämblikud, trammiteed, minust suuremad ning äkiliselt käituvad valjuhäälsed inimesed. ämblikud on mu peas istunud juba terve elu, aga viimased kaks... ma isegi ei tea kust need tulid! ja seda debiilsemad need mulle endale tunduvad. nagu lollakad klounid kusagil kuklas irvitamas.