sõitsin pärnusse soome mehega, kes on reisinud ümber maailma ja omab kilingi-nõmmel aiamaad. läks oma lilli kastma. temaga jutuajamine oli nii inspireeriv, tahaks hommepäev seljakotiga minema sõita. kohale jõudnud, märkasin, et reede on ja kell on piisavalt vara, et kuningas pole veel tunnid lõppenud. jooksin lillepoest läbi ja läksin oma algklasside õpetajat kallistama. ta peaks juba 40 kandis olema omadega, aga näeb endiselt välja 25! ja kõik oli samamoodi, nagu vanasti, nagu polekski aega vahepeal olnud, ainult autahvlil olid võõrad näod. kallis õpetaja saatis mu "oma klassi" tundi, aga et tegemist on põhikooliga ütlesid kiired rehkendused mu peas, et nad kõik oleks pidanud vähemalt 2 aastat istuma jääma, et see võimalik oleks. seega tegin lihtsalt viisaka hüvastijätu, tegin ringi kooli peal ja läksin sama vaikselt minema, nagu alati, sest hüvastijätte ma ei salli. teepeal varastasin sirelipõõsast paar oksa oma vaasi ja avastasin, et ma unustasin hambapastat osta, seega jalutan uuesti poodi.

olen teist päeva kodus ja PEAKS tegema ära 5 tegemata tööd kunstis.... aga ma lähen ikka parem siidrit jooma...
üldse sai otsustatud, et ei lähe enam kunagi kooli. win

lubage mul abielluda

veel viimased esmaspäevad kooli trotsides siidrite taga(täna äppl martini), näppides armanis asju, milles tahaks surra aga mille nööpigi ei suuda endale osta(tähendab kui ma poleks viimased kaks kuud pidudel käinud ja järgmised 3 aastat raha ei kulutaks, siis ehk isegi..), suundudes lindexisse odavate koopiate järele. kirudes, vandudes, väga kurje masterplane mõeldes. KURAT kuhu suvi kadus ja miks mul 328950789 järeltööd on.

elu kulgeb ilusasti. kevad on super, samamoodi harjumägi, ükspäev alissa, järgmisel anettekesega. ning vapiano hõrgutised veiniga. kirjandust, kunsti, kultuuri on mahtunud viimastesse päevadesse ohtralt. ja nii hea tunne on seda kõike endas omada.
pärnusse jõudes avastasin, et pärnu on "valmis". ei, mitte teetööd mis kestavad novembrini ning mitte ka liistud minu toas, mida juba teist suve pole. pärnu fenomen on tagasi. puudel on lehed, valgus enam kööki ei paista. inimesed tulevad nädalavahetuseks puhkama ja mina kõnnin si-si 8-st trepiastmest alla näpus 2 kiss dryd õhtuks. küll veel mitte surfikas sooja rannaliiva peal, aga ikkagi. beach clubis on täna avapidu, kuursaalis esineb metsatöll, port arturis öömüük ja homme muuseumiöö. millal siin viimati nii palju korraga toimus? ja mina olen õnnelik, sest mul on pizza al tonno hommikusöögiks ja ütlemata hea elu.

ma tahan su häält, su mõtteid
ja kõige enam su sõrmejälgi
igale poole

esmaspäeviti alissaga peale 4. tundi lahkumine hakkab rutiiniks saama.

ma tahtsin KUMUsse minna, aga täna on esmaspäev.

selleasemel ostsin endale diori sukkpüksid.