istun supeluses ja nutt tahab peale tulla mõeldes kõigele sellele ilule, soojusele ja armastusele mis siin eelmisel aastal samal ajal oli..

ainult viljandis võin anda oma viimase hapukoore kellelegi teisele. isegi kui mul enam raha pole. aga keegi ei söö pelmeene ilma hapukooreta. küll ma homme kusagilt leian.

kuna vaatluspraksi essee 10 000 tähemärgist sai 242 kirja, siis premeerin end pausiga :). nii.. käisin üle pika-pika aja tallinnas ja sain aru, et ma elan ikka väga värske õhu käes- kaubamaja juures trollist välja astudes pidin ära lämbuma. aga ikkagi ma armastan seda linna. no jaurasin siis mis ma jaurasin, nägin peaaegu kõiki sõpru ja kohti, väga armas õhtu oli. laupäeval vaatasin oma uued pereliikmed väänas üle ja oi kui kurb oli ära tulla- sellest andis mõista see, et issiga mõlemad pisaraid valasime. karolinaga mähel oli aga ütlemata hea. muidu on kõik usual. see teistmoodi rutiin siin on nii hea. mähkisin end ühte programmi ka, algul end maapõhja kirudes, aga nüüd on täitsa hea meel, sest juhe huvitav on :). kuna seda siin loeb vist üsna suletud ring inimesi, siis julgen siia meie kursuse blogi aadressi ka panna: http://ihanheamahis.wordpress.com/ . aga mul on tunne, et see on huvitav ainult meie endi jaoks :)

siin linnas on juba tervelt kuu aega udu olnud, paari üksiku erandliku päevaga. ma isegi ei mõista, kust see tuleb. ja päris täpselt ei mäleta selget hommikut, peale ühe, siis kandsid kõik tüdrukud seelikuid ja elu oli üleliia rõõmus, sest haruldus oli saabunud linna. püüdsin kursusevennale selgitada, miks on mere ääres hea elada, aga pärast mõnda aega sain aru, et põlisele tartlasele seda selgitada on peaaegu, nagu seletada, kuidas vesi maitseb. nüüd ma siis elan siin kuivas õhus, kus isegi -2 tundub, nagu -30, sest see külm faking kõrvetab, mitte ei ole pehme, nagu olema peaks eks. ma ei tea, mida ma talvel teen.

pühapäevad pärnus on alati päikeselised, udused ja ilased- sellised et ei taha lahkuda. mu hea valge voodipesu ja kõige pehmemad tekid, padjad ei lase voodist lahkuda, parim piparmündi-apelsini-mee tee ei lase köögiaknalt lahkuda, pehmeim pleed ei lase telekaeest lahkuda, ükskõik, kui halvad sarjad ka ei tuleks. aga viljandis on ka mõnku- parimad, ilusaimad kursusekaaslased, keda oskad soovida ja kõige haigemad naljad. ja kõige tippu tallinn, mille tulevasele ilusale elule iga päev mõtlen. paneb elama. ja see kõik paneb kõike igatsema, kogu aeg. ja seepärast ongi keeruline elada.

mu to-do list koosneb kõige ihtsamatest asjadest: elada, armastada, kohaneda ja siiski ma leian, et parim tegevus on magada, et aeg mööda saata. need real help. elamine ja armastamine on essentials, ehkki ma leidsin mitmekultuurilise eesti loengus satanistlikust piiblist mõtte enda jaoks- jagan armastust liiga paljudele, ja nendele, kes seda väärivad ei jätku piisavalt, seega olen edaspidi hoolikam. lubamatult pika kohanemisaja olen juba ka endale võtnud ja see pole üldse minulik- ma olen ju daisy ja leian kohe sõbrad ja see step on tehtud, aga mul on see täidetud üksinduse tunne- üksi teiste seas. see pole see, mis mu vanade armsamatega, ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks. midagi pean ette võtma. ma tean, mis see on- kohanemine. ja kuu pole tegelikult pikk aeg- tallinnaga läks kaks aastat...

tänane päev ka ei õnnestunud. loengupausi ajal lahkusin koolist, tulin koju harry potterit vaatama ja magama. ettenägelikult ostsin võikumaterjale, et saaks close enough sooja toitu teha võileivagrillis, ilma et peaks kööki minema. varsti tuleb armas jutakene, et saaks istuda mu haigevoodil, teed juua ja detailidesse laskuda. muidu ei saa millestki enam aru, mis minus toimub...

kui muidu loetakse inimese elus kolme verstaposti- sünd, seksuaalsus, surm, siis mina ostsin esimest korda elus ketšupit, mis on nii suur samm(ma pole kunagi ketšupit eriti armastanud), et võiks vabalt nende hulka kuuluda.

tundsin esimest korda, et mõte päästa mõni raamatukogu sulgemisest või teha meedias kultuuriuudistele pühendatav aeg kohustuslikuks võib tõesti mu südame kiiremini põksuma panna. koolis käimisest on saanud missioon päästa maailm mitte lihtsalt oh lahe, õpin midagi.

day 7 ja kohale on jõudnud "pohmakas". mitte see, mis kõigist neist pidudest on, vaid see, et miks ma siin olen ja mida ma teen. still figuring out.

nagu alati, ei oska ma asju pakkida. midagi on ju valesti, kui vannitoast asju võttes tekib küsimus stiilis huvitav kas hambaharja võiks ka vaja minna. väga palju küsimusi kripeldab sees, aga tean, et nagu alati- saan hakkama.

lugesin viimaseid postitusi ja praeguste emotsioonide kõrvale tunduvad need, nagu mu elus mingit stabiilsust polekski. terve suve pendeldasin tallinn-pärnu vahet nii, kuidas tuju tuli. vahel ei maganud nädal järjest kodus, ehkki olin pärnus ja käisin tööl. nüüd pole juba kaks nädalat tööl käinud, aga see aeg tundub selles tegevusetuses nii pikk. käisin küll maal lagesi värvimas ja olen palju õmmelnud, sünnipäevasi tähistanud ja suve lõppu nautinud, aga just rutiin on puudu. nüüd hakkab sügis kätte jõudma, aga esimest korda tunnen hirmu selle tohutu teadmatuse ees, mis mind ees ootab. ma ju niii tahan minna, aga mõned asjad jäävad pooleli ja kripeldama. taaskord tahaks aja mujal kinni keerata, et saaks endale sobival ajal oma "teisi elusi" edasi elada. väga keeruline...

üks ja sama ilus mees sõidab täna juba kolmandat korda oma šampanjakarva vespaga mu majast mööda. oh neid pärnu köögiakna võlusi :)

ma ei oska endaga enam midagi peale hakata. terve elutuba on minu asju täis ja ma ei tea mida ma nendega teen, kuhu ma need panen. ma ei tahagi neid tegelikult. ma tahan lihtsalt oma rutiini tagasi. teadmist, mida ma oma nädalaga peale hakkan, kellele helistan, mida õhtul teen.

oleks ma sügisel teadnud, kui tore aasta mind ees ootab, poleks ma kurvastanudki pärnust ära tulles. praegu on kõik liiga pooleli jälle ära minemiseks, aga pole hullu - küll ma hakkama saan.

sattusin lugema oma vanu blogipostitusi, mis nüüd on juba draftideks saanud. parem vist ongi. aga ma olin juba täiesti unustanud, mis emotsioonidega siia elama tulin, kooli vahetasin, vaheaegu veetsin. ma olen palju palju arenenud ja muutunud, mis on väga positiivne. loodan, et see kõik jätkub samas vaimus. :)

täna koju jalutades mõtlesin, kui tore on, et ma saan palju maal olla, sest linnas ei märka tärkavat kevadet pooltki nii hästi, kui siin. puudel on lehed, aga kas ma linnas nägin seda? ei. siiani ei saa aru, mis koolis neljapäeval juhtus. ei teagi, kas ja millal see kohale jõuab. eile oli väga väga imelik tunne, kui täiesti mõtlemata vastasin kellegi küsimusele "ma ei käi enam koolis", see kõlas nii valesti mu suust. viisin läbi viimase koristuspäeva selles toas. järgmisel nädalal saabuvad kastid, siis pakin oma elukese siin kokku ja adios.

kogun juba terve nädalavahetus, et teha ära veel 3 viimast koolitööd. muidu olen aeda riisunud tublisti ja kevadet nautinud. aknaid pole veel pesnud, seega kevad veel päris ametlikult tulla ei saa. ma kolin nüüd umbes plussmiinus kuu pärast siit kodust välja, aga kohale see mulle veel ei jõua. sellega lõpeb minu elus etapp, mis on mind siiani kõige enam mõjutanud, väga imelik on sellele järele mõelda. tahtmine on juba asju korrastada, sorteerida ja mälestused kokku pakkida, aga ma pole veel kaste toonud, seega peab see veel veidi ootama. nägin täna esimest liblikat- helekollast. juba umbes kümnendat aastat järjest :D. lisaks märkasin, et sirelipõõsa lehepungad on juba peaaegu lahti. nii vähe on veel jäänud. pusaga oli õues juba palav.

kui lõputöö ei edene, erilist arengut töös näha pole ja selg on juba küürutamisest pooleks, siis tekib tõesti tahtmine jätta teistele lauale kiri, et sõitsin lõunamaale ja ärge mind kuu aja jooksul tagasi oodake.

isegi paari tunni pikkune puhkus päikese ja siidriga aitaks, aga mida pole on päike ja siider.

olen pärnus ja kogun energiat ning inspiratsiooni. teel siia peatusin hetkeks saugas, kus kunagi ka elasin, et näha, kuidas see üldse muutunud ei ole. minu aknas olid nüüd küll juba hoopis sinised kardinad, ent kiik oli õuel endiselt sama ja pesunööregi poldud vahetatud. nukker ja trööstitu oli see koht, samas aga armas ja kuidagi kodune, ikka veel.

läksin juba varakult magama ja veidi pärast keskööd sain toreda, ülevoolava kõne sõpradelt, kes otsustasid külla tulla. kohale nad paraku ei jõudnudki, ent mõte ise oli minu jaoks juba piisavalt väärt.

palju olen ringi jalutanud, ammutanud, näinud. puhkus missugune, aga varsti tahaks ikkagi tagasi tavapärasesse rutiini, mida nüüd veel ainult 5 nädalat jäänud ongi. kurb, aga tohutult pakub huvi see, mis hakkab juhtuma.

kohe-kohe hakkab kiire lõputööga. püüan sellele mitte mõelda, aga raske on ja pingeid tekitab see tohutult. loodan, et läheb ikkagi hästi. peab minema

olen viimase paari päevaga metsikult värskemat eesti kirjandust neelanud. selle käigus sain palju mõtlemisainet ja positiivset energiat.

nüüd avastasin juba mõnda aega tagasi ostetud näitekirjanduse kogumiku, milles muuseas ka pirandello "kuus tegelast autorit otsimas" milles eelmisel kevadel ka lava peal leinasin. raamatut lugedes meenub iga viimne kui pilt näitemängust, ent kurb on see, et näitlejad, kes meie trupis olid, on automaatselt minu jaoks omandanud enda karakteri iseloomu- kõik need üdini karismaatilised ja toredad inimesed on minu mälestustes endiselt kuidagi rusuvad ning kohati isegi morbiidsed. pean sellest üle olema, sest häid mälestusi on vaja rohkem hoida.

viimasel ajal olen väga väga üritanud oma hirmudest ka üle olla. ämblikud, trammiteed, minust suuremad ning äkiliselt käituvad valjuhäälsed inimesed. ämblikud on mu peas istunud juba terve elu, aga viimased kaks... ma isegi ei tea kust need tulid! ja seda debiilsemad need mulle endale tunduvad. nagu lollakad klounid kusagil kuklas irvitamas.

viimasel ajal on elu imeilus olnud, aga täna kasvas miski üle pea ja koolis olin haigevõitu. ja kummaline, kui lihtsalt see üle läks.
kaldaru ütles, et kui on südameasjad, siis tuleb kohe suu lahti teha. ja siis mul hakkas jälle paha, et ma selline pussy olen.

teel on hea olla. teadmine, et ma pole päriselt mitte kusagil. ja mingisugune teadmatus ka edasise suhtes, sest eriti liikudes ei tea kunagi päris täpselt, mis järgmiseks saama hakkab. lisaks on lennujaamades alati turvaline, sest kõik kohad on musklis mehi täis, ja kui keegi just pommi ei pane, siis on kõik alati hästi.
ja kallid sõbrad, kes peavad meeles ning need ka, kes on olemas. aitäh, armsad. mõned üllatavad, mis on päris kurb. pole hullu- edaspidi valin inimesi hoolikamalt.
ja nüüd on hea kodus olla. mingi stabiilsuse tunne tekib, kui saan kohvri jälle pikemaks lahti pakkida, oma parimas voodis lebotada ja lihtsalt kommi süüa. kaua ma nii olla ei suuda, seda ma tean, sest varsti hakkan jälle sügelema ja siis on vaja taas liikuda.