täna koju jalutades mõtlesin, kui tore on, et ma saan palju maal olla, sest linnas ei märka tärkavat kevadet pooltki nii hästi, kui siin. puudel on lehed, aga kas ma linnas nägin seda? ei. siiani ei saa aru, mis koolis neljapäeval juhtus. ei teagi, kas ja millal see kohale jõuab. eile oli väga väga imelik tunne, kui täiesti mõtlemata vastasin kellegi küsimusele "ma ei käi enam koolis", see kõlas nii valesti mu suust. viisin läbi viimase koristuspäeva selles toas. järgmisel nädalal saabuvad kastid, siis pakin oma elukese siin kokku ja adios.