eile peale viiendat tundi tundus, et lihtsalt olemine oleks parem, kui kehaline. niisiis ajasime mirjamiga oma anorakid selga ja võtsime suuna 40 peale. sellega paar minutit sõitnud, tuli mõte minna rahvusraamatukokku, sest kumbki meist pole seal veel käinud, aga näe, jõudsime välja hoopis vanalinna kunstigaleriidesse, sest veerandilõpp on kohe-kohe käes ja vaja arvustused ära kirjutada. peale seda kaunist jalutuskäiku jätsin mirjami üksi ja jooksin kohvikusse väike pariis, kus ootasid henri, markus ja kaarel. oli vaja minna õismäele, henri ja markus otsustasid joosta, sest 16 tuli. mina võtsin rahulikult, läksin nr 6 peale ja jõudsin ikka neist varem kohale! ahhahhhhaaaa. kui olime lõpuks jõudnud õismäe humanitaargümnaasiumisse, siis sagisid seal kõik juba ringi, sest õhtul ootas ees aasta sündmus - kooli HOTi valimine. lahe oli vahelduseks seda saginat ja pinget kõrvalt näha, ise sellest oluliselt mitte osa võttes. õhtu kujunes võrratuks, henri oli laval uskumatult naljakas ja ka teiste fantaasia ei jäänud talle alla. ning kui keegi ei plaksutanud siis no.... mina ja lizeth ikka plaksutasime. pisut kurb oli ka. olin ju kõrvalt näinud, kuidas need 7 noort kuid harjutasid selle jaoks ja siis sai see kõik, suur ja ilus, lihtsalt pooleteise tunniga läbi. žürii otsust ootasin pingega, panused olid ju ikkagi tehtud, ning loomulikult hoidsin ma omadele pöialt. ja sealt see tuli. henri valitigi aasta HOTimaks, palju palju emotsioone ja teatav pingelangus pärast seda. otsustasime, et on vaja minna aftekale, jõudsime kuhugi mustamäele, hullu süsteemiga majja, veetsime seal mõned kaunid tunnikesed ja asusime koduteele. ja kui see võit lõpuks kohale jõudis olime rõõmsad :)

muide, kord kahe kuu tagant oma postkasti vaadates(196 kirja. 99% rämpspost) avastasin kellegi so-damn-slow blogikutse, mis oli küll nii aegunud, et enam ei toiminud, aga tahaks teada ikkagi, kes see salapärasus on?

kas olümpia vaatamine on märk igavusest või olen ma lihtsalt oma alateadvuses kultuurne?

eilne pidu kariti jures oli tõepoolest fantastiline. palju vanu tuttavaid nägusi, liiga häid lugusi, salajutte ja ilusaid hetki. täna hommikul käisime henriga kohvicumis telefone kohvi sisse loopimas ja sealt suundusime edasi ramueli toredasse koju, kus ühines meiega veel karit ning nii me seal istusime, kuulasime neid noori talente ja rääkisime. teekond koju oli külm ja tuuline - ma ei roni enam kunagi sellise ilmaga kodust välja.

tänane õhtu tõotab tulla ilus - kõige kallim karit peab oma sünnipäeva, kuhu me henriga ennast kohale veame.



eile koju tulles oli trepi peal väike punane õhupall, millel oli kirjas "ei saa olla õnnetu, kui sul on üks õhupall", nii armas oli see.

täna on tore olnud. peale kolmandat tundi läksime TTÜsse kuulama loengut säästvast arengust. hiljem toimunud grupitööde hindamisel kuulutati meie rühm parimaks. ja need onud nillisid mind oma "tule TTÜsse" pilguga. peale seda trippisin kolme bussiga tabasallu, orkestriproovi minnes mõtlesin selle üle, kas mind võiks kunagi vallata nostalgiatunne sinna koolimajja minnes, nii nagu oli pärnuga, kus 9. klassi lõpuaktusel nutsin, sest liiga palju ilusaid mälestusi ja armsaid sõnu oli koos(ja muidugi, neil oli minu pilt stendil :') ). igaljuhul pole seda nostalgiat veel tabasalus tekkinud ja millegipärast, kuigi seda on kole öelda, sest veetsin seal ju siiski kaunid kaks ja pool aastat, arvan ma, et sellist nostalgiat ei tekigi.
päeva lõpu suutis siiski ära rikkuda see, et mu isa ei ole rahul seisuga koolis, mis tõenäoliselt saab tähendama seda, et minu plaanid nädalavahetuseks jäävad osaliselt katki. vähemalt see liiga ahvatlev tartu osa. kariti sünnipäevaks ajan end kohale, no matter what!

sõbrapäevaks plaane ei teinud. mõtlesin isegi enda jaoks aega võtta ja kodus olla. siiski, sõbrad tahtsid sõbrapäeva puhul sõbrad olla, seega tegin ühe jalutuskäigu ja siis kobisin henri juurde kus vaatasime vanu koduvideoid ning meiega ühines andre. kuldne kolmik jälle koos, oli meil hea meel ja selle puhul tegime süüa, vaatasime youtubest videoid(niiiii meielik :D), aelesime niisama, mõtlesime masterplane edasiseks eluks ja noh... olime sõbrad, sõbrapäeva puhul.
esmaspäeval ja täna käisin koolis. big wow või mis. õppisin autotööstuse kohta, sõin vastlakuklit(väää?), avastasin, et mirjamil on foobia katkiste pirnide vastu ja vihastasin, sest tegin joonestamises oma töö kogemata peegelpildis ja see ei sobinud õpetajale. õiget pidi ei tulnudki välja peaaegu :( .

tulin koju ja isegi pelmeenid olid minu tujule vastavad - külmad. kole ja hall oli see kõik.

aga läheb paremaks. led zeppelin paitab mu kõrvu, aega on olla lihtsalt iseendaga ja teha mida tahan. ammu pole seda jõudnud. plaanis veel reekviem unistusele ja minu eesti.

ja goddamn kuidas ma peaks hoopis polymeris olema.

täna on alles esmaspäev ja ma ootan reedet nagu... nagu ootaks reedet. lebo on peal ja tunne on nagu tahaks endale kõik maailma asjad õmmelda aga pole veel kätte jõudnud seda hetke, et tõusen püsti ja hakkan tegelema sellega.
veebruar tõotab tulla tegus - kahel moeshowl modell, reedene kohustuslik polymer, pärnuplaanid ja üks ulmeline mõte käia korra karitiga tartus, et tõmmata maha oma bucket listist muusikavideos osalemine. loodan, et see kõik tulebki nii ilus nagu see mu mõtetes juba valmis on.

olen täna terve päev maalinud seda lõputut tätoveeringu tööd mis ikka veel ei kavatse valmis saada ja ma ei mõtle enne magama minna, ku tuba korras on. mingi vastik tüütu kärbes lendab ka ringi :(

reedel käisin kariti ja henriga tapperis. kohapeal nägime veel paljupalju sõpru ja pidu oli ilma kahtlusteta ilus. rummikoola, palju moshi ja liiga palju random tegutsemist tegid selle õhtu nii vabaks. ja me pidutsesimegi kariti õpetuse järgi: "mõtle, et see on su elu viimane pidu!"

ja natuke pilte

Roosad Käärid @ RAM. Ma oranžis. Annika Ader - III koht! (:
Ausalt, see on ainuke pilt mis ma olen leidnud, kus kõik viis kleiti korraga peal on.


Ja muidugi Kuldne Nõelake, millel võitsime grand prix. :)
Sellest üritusest on mul õnneks pisut rohkem pilte.

piiril piiritult priiust ja .... piiritust?

ma arvan, et see kujunes üheks mu selle talve kõrghetkedest - 1. ja 2. jaanuar piiril. pikk bussisõit, rutturuttu suusad alla, mäest üles ja alla, ei jõua enam. ja nii me lihtsalt imetlesimegi seda seal, kahekesi, ma ja mirjam. imeline oli. tagasi sellest samast mäest, siis juba kelgutama, lõputust mäest ülesrühkumine ja tõeliselt võimsad sõidud, olles otseses mõttes üleni lumine. tünnisaun, romantika anna-mari ja mirjamiga, lõpuks ühines kaspar. ülemõistuse väsitav koosolemine, väike puhkus ja siis lihtsalt üks suur teenage wasteland, palju palju reivi, backstreet boys ja lihtsalt hea olemine. lühike ja mitte just üleliia hea uni ja siis päev täis ootamist, tühja panemist, bussisõitu ja tühja ning mitte niiväga tühja juttu üleväsinud inimestelt. aga hea oli see kõik, kahtlemata.