võin ju minna mere äärde soolast mere lõhna hingama ja õhtuks oma korterisse varjuda kogu linna sagina eest, aga ma igatsen hommikuti päikese ja linnulaulu peale ärkamist ja niidetud muru lõhna, rääkimata paljajalu ringi jalutamisest. linnas on ka tore olla kommunikatsiooni ja melu sees, aga vahel tahaks maale ka. varsti saab :)

ma olen jälle oma pärnu rütmis, omamoodi tore töö-puhkus-magamine rutiin, aga miski siiski kripeldab. ma tean kes see on, aga midagi on veel...

hommikul oli jälle tunne, et elu pole, sest kella 1 paiku avastasin end vabal päeval si-sist, algul üllal eesmärgil, annikale kapivõtit viies, siis juba grisiine süües ning prosecco, rosé ja annikaga aega veetmas. lõpuks üks koogilõik ja limoncello ning neljaks sain tulema. jalutasin siis lillelise vihmavarju all rüütlisse, kaisale susse ei saanud, endale ka midagi ei leidnud, pediküüri jaoks salongis hetkel aega polnud nii, et läksin tühja kõhuga poodi hoopis. avastasin, et värsket parmesani polegi saada ja otsustasid pelmeenide kasuks. seejärel jalutasin mõtiskledes tagasi koju ja olin natuke nukker.

nii hea oli maal olla, ja unustada ära kõik kohustused, interneti ja muu. tagasi võiks küll, aga ainult sõpradega, üksi hakkaks igav.

pakin asju kokku. kõiki oma asju, et suveks pärnusse minna. valus on ja nii palju asju jääb pooleli, kogu teadmine, et olen eemal. nutma ajab. loomulikult tahan minna, aga ei taha ka. kahe linna vahel on nii raske end jagada, ja inimeste vahel. tahaks siin aja seisma keerata seniks kui eemal olen.