ma olen jälle oma pärnu rütmis, omamoodi tore töö-puhkus-magamine rutiin, aga miski siiski kripeldab. ma tean kes see on, aga midagi on veel...

hommikul oli jälle tunne, et elu pole, sest kella 1 paiku avastasin end vabal päeval si-sist, algul üllal eesmärgil, annikale kapivõtit viies, siis juba grisiine süües ning prosecco, rosé ja annikaga aega veetmas. lõpuks üks koogilõik ja limoncello ning neljaks sain tulema. jalutasin siis lillelise vihmavarju all rüütlisse, kaisale susse ei saanud, endale ka midagi ei leidnud, pediküüri jaoks salongis hetkel aega polnud nii, et läksin tühja kõhuga poodi hoopis. avastasin, et värsket parmesani polegi saada ja otsustasid pelmeenide kasuks. seejärel jalutasin mõtiskledes tagasi koju ja olin natuke nukker.