üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama

mmm. mu esimene imeline tööpäev si-sis. JAH! mulle meeldib! ja motivatsiooni tuli kuhjaga kui juba esimesel tööpäeval nii palju kiita sain. "oh, sa oled nii asjalik ja lahe. oota misassja, sa oled alaealine? TEGELT???" pärnakate konservatiivne elu. ilus ja viisakas õhkkond, palju sebimist, laamendamist ja nalja. ning ma ei kujuta ette et ärkan mõni hommik üles "isssand ma ei viiiitsi tööle minna" mõttega. si, si, si, si, fantastico.

mu pärnu köök on nii ilus ja suviselt hämar, sest puudel on lõpuks lehed ja valgus ei paista enam sisse. ja elutoas on täpselt see oranžikas valgus mida talvel ei ole. nüüd tahaks järgmised 3 kuud siin veeta. oh, kui ma ainult ei peaks olema veel nii natukene koolis.

daisy elutõed nr. 94-104 -koristamine enne sünnipäeva

• enne sünnipäevi tabab perenaist järsku suur koristamispaanika, millest terve pere(isegi kass ja kalad) rõõmsalt osa võtab.
• enamasti saab siis kodu tõesti LIIGA korda, sest:
• sünnipäev ei ole puhtusekontroll
• kedagi ei huvita, mis vaiba all toimub
• kedagi ei huvita see ka, et sul on selle suuure kapi otsas kaks grammi mustust
• üldjoontes ei taha keegi seda ka teada, mitu nädalat sa vanni pesnud pole JUHUL KUI see näeb tegelikult hea ja puhas välja.
• tegelikult ei huvita kedagi mis seisukorras su kodu on sest pidu toimub nagunii aias
• kui pidu tuppa kolib on see korras nagunii vaid järgmised 15 minutit seega keegi ei mäletagi varsti üldse seda, et see puhas on olnud
• tegelikult ei tea enamus su külalisi isegi seda kui vanaks sa said(eriti kui sa oled 30+, sest inimesed ei jõua enam järge pidada)
• INIMESED TULID SU SÜNNIPÄEVALE LIHTSALT SELLEKS ET SÜÜA SAADA, ELA SELLEGA JA LÕPETA NÜÜD ÄRA SEE PUHTUSEHULLUS JA MINE NEILE SEAPRAADI JA KARDULAID TEGEMA!

maailm muutus palju ilusamaks kui jõudsin koju ja sain aru, et aega veel ikkagi on, sest kuigi homme on füüsika töö ja neljapäevaks vormiõpetus, tundub ikkagi, et jõuan kõik valmis! niitore niitore :)


igatsen sooja, sõõrikuid, värskeid vaarikaid ja... kaerahelbeputru võiga, nii imelik kui see ka ei tundu.

kõik maailma asjad on vaja ära teha. palun muutke mu ööpäev nii umbes 10 tundi pikemaks, siis leian selleks kõigeks aega ka, ausalt.

hea olemine henriga minu metsamajas. sääsed on tänavu tõesti kurjad, seega veetsime aega sees. jõime oma kallist veini ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. oh kuidas ma sellist aega armastan.

jaaa tuleb suvi, tuleb! mulle jõudis ka kohale, kui pakkisin asju, et minna henriga katusele õllesi nautima ja köögist tuli rabarberikoogi lõhna. niiiiiice. vot nüüd tahaks kõvasti smilersit kuulata ja party like a pornstar! (või siis pigem party like it's 2012) PKTP kokkutulek sai ka lõpuks selgeks. vot SEEEE tuleb raske nädalavahetus.

magasin jälle oma elu maha.
viimasel ajal "panen 30 minutiks silmad kinni" EHK SIIS, magan 3 tundi maha. ja nali on selles, et ma pole ärgates absoluutselt puhanum.
aga ma nägin unes, et meil oli kooli garderoobis kätlin heinaga lahkumisläbu ja mul oli mingi 5 liitrine pudel viskit kus sees ujusid veini ja šampusekorgid. ja öösel käisime kunstihoones mingis veepargi kohvikus söömas(basseinid olid ja sinna toodi mantsi), basseini tuli sisse hüpata silmad lahti sest siis nägid kunsti mis seal põhjas oli. lõpuks tuli välja et ujula oli garderoobi taga ja see oli hoopis ühes majas mis kuulus tegelt mu sugulasele kes seal uhke näoga aias ringi jalutas. väga mindfuck.

kool on lahe jee jee.
nonii. öööääää. väsinud. väga väsinud. motiveerib lähenev suvi ja pärnu ja võib-olla ka ungari. aga ma ju ei jaksa enam!
istusin mate tunni ajal schnellis ja olin. muidu midagi tarka ei teinudki. sain henriga kokku. siis proovi ja koju. kõige rõõmsamat kaja nägime ka, tema teeb küll alati tuju heaks :).

mu vennal on tuulerõuged(suus ka) ja ta on niii nunnu, üleni rohelisi täppe täis ja 10 000 palavik, nagu ta väidab.
koolis oli vahelduv. algul pidin ära surema, siis tekkis üleväsimus ja hakkasin laulma albert nussapeast, ülelaskmistemaast ja lastest kes lähevad sokolaadisaiade juurde. vaba aeg kätliniga mäkis ja natuke joonestamist ka. ja siis juba krahli kus ootasid henri ja kaarel et siis bussi peale joosta et henri juurde võikusi sööma minna. ja tee peal traditsiooniliselt kosmosest rääkida ja laulda petlikust õnnest.

nii hea, kui peetakse sõpru meeles mitte ainult siis, kui midagi vaja on, vaid ka siis, kui lihtsalt juhtud nt. lähedal olema.
kallisarmas tsämms oli mööda sõitmas minu majast, kui helistas, palus välja tulla, et lihtsalt paar sõna juttu rääkida. ja lõpuks jalutasime metsas jõe äärde ja rääkisime elust. peavalu kadus hetkega ja elu läks ilusamaks. lihtsalt selle pärast, et ma tean, et olen ta jaoks olemas :)

pärnus läks hästi. suvel leiate mind õhtupoolikuti si-sist :)
ja kuigi parimad plaanid kodus ilusate naistega kukkusid ära, olid mulle seltskonnaks siiski vanad head henri ja andre. ja traditsioonide järgi ahjupelmeenid flinstonesi stiilis, youtube ja mõõdukas koguses huiamist.

kõige parem mirjami sünnipäev. kui sai otsustatud, et kool on kasutu hüppasime läbi maneežist ja suundusime sadama poole, aga näe.. linnahallil on mingi magnet küljes niiet jõudsime hoopis sinna kõrvalisele katusele šampust jooma, päevitama ning kauneid pilte tegema. ja kui ära põlesime läksime linna peale kringlit otsima ja siis juba bowlingusse skilli näitama. hiljem istusime henriga musukal, sõime juustusaiu ja rääkisime oma väikese maailma asjadest. mina istusin siis 18 peale, et pärnusse sõita ja tema läks ka oma teed. ja sõit oli päris kohutav koos pärnu osside, eesti träna ja tühja lobaga.

pilte tuleb ka. luban!

imeline maailm läks veel imelisemaks kui vihma hakkas sadama trallallalllalllaaaaa. aga seee mind ei seganud sest mu katuse all on terass ka ha. ja geograafiast ei tulnud suurt midagi välja sest ilukirjandus ja võikud olid huvitavamad. ja müristas nii et maa värises ning mesimummud lendasid. aga jõgi voolas ikka samamoodi, nagu alati. tahtsin lilli ka korjata aga märjaks läks.

ilm on metsik. ootad tuult mida ei tule. tahaks kõik riided seljast ära võtta ja lihtsalt pikali maas olla keset teed.

a nüüd võtan eeskuju alissast ja lähen lemmikkatusele geograafiat õppima, koos toiduga. oh kui imeline on maailm.

ahh küll ma olen tubli, helistasin lõpuks dirigendile ja vabandasin, et pole ammu ammu proovis käinud. ja mida ma kuulsin? suvel sõidame ungarisse! vot see saab hea olema. tuli motivatsioon tagasi ja kirjutasin ära kontsertiarvustuse ning alustasin toa koristamisega. medalit tahaks.

ja õues on nii ilus, et mul on häbi tunnistada, et mina toas istun. aga henrit pole ja teised on kaugel. ja ma ei viitsi nagunii ennast liigutada. leidsin vabanduse, järelikult ma pole loll!

ülemõistuse mõnusad kaks vaba tundi rannas, mu naised. klatš, mehed, autod, ilus elu ja elus õlu. ja kirjakunstis sai kõik asjad 7 korda üle seletatud. jah, nii hakkamegi tegema.

kui tore oli kohvicumis külmetada ja arutleda tarkuseterade üle. niii hea, et on kohvicum.

on sõpru, kes tulevad, on natuke ja lähevad. aga mul on üks selline ka, kes tuli, et jääda. hoolimata ajast ning vahemaast mis meie vahele jääb. ja alati kui sind näen on tunne, et nägin sind viimati alles üleeile või eelmine nädal, kuigi tegelikult on vahet olnud tubli 9 kuud. ma armastan sind, mu kullakallis anette.

Täna õhtul sain kokku Daisyga, keda ma polnud näinud suvest saadik. Alguses ma ei tundnud teda äragi. Suvisest urbanistlikust hipist oli saanud kirev boheemlane. Blondid pikad kiharad olid asendunud punakaspruunide õlgadeni ulatuvate lokkis juustega, ta oli ka palju kõhnemaks jäänud, vanemaks saanud ning temast kumas rohkem sarmi, enesekindlust ja kelmikust kui kunagi varem.

Istudes sinu maailma boheemlaslikumas pisikeses hubases korteris mugaval diivanil sooja teki sees ning tee kõrval arutledes ja kurssi viies üksteist teineteise eludega. Taustaks mängib Ruja plaat ning ahjus prõksub tuli. Selleks hetkeks oli kõik nii lihtne, nagu polekski aega seal vahel, nagu polekski midagi vahepeal muutunud.

Vahemaa kui sõpruse ja armastuse proovikivi. Kuid minu sisse mahub piiramatu arv teetasse, kui oled Pärnus, palun, helista, kõnnime muulil või läheme kohvikusse!

ja nii saigi ta vist kõik ilusate sõnadega ära öeldud.

aga pärast seda, kui ma ta traditsiooniliselt koju ära saatsin otsustasin veel natuke ilusat õhtut nautida ja jalutada. kndisin üles vallikääru ja olin seal, täiesti keelatud ehitustsoonis, üksi koos öövahiga. ja istusin tallinna väravate juurde ja vaatasin õhtut, tähti ja inimesi kes kaugel keelutsoonist väljaspool jalutasid. uut auku aias ei leidnud, seega ronisin lihtsalt üle. ja rannapargis olin üksi. no ikka täiesti täiesti üksi. päris kuursaali lähedal oli üks ennastunustavalt suudlev paarike, aga nad ei pannud mind tähele nagunii.

nägin masterplani läbi. ootasin terve õhtu seda uksekella ning lõpuks see tuli. varvaste külmetades rääkisin hommikumantlis terrassil tund aega kauem kui plaanis oli.

vaatasin täna rahakoti vahel joanna ja annu pilti ning mõtlesin, et pole neid tibukesi ammu näinud. ja arvake ära keda ma 4 tunni pärast mäkis nägin?? kahte anni muidugi! niii nunnu nunnu nunnu. ja muidugi tuletas annu meelde, et eile aasta tagasi tulime taanist! vot seee oli nostalgia. dancing queen, tekikotid, minu liiga magus mahl(khmm.. hiljem saime teada, et hoopis siirup), burger king, lõbustuspark, metsikud tantsud laevas, ilus elu ja elus õlu. lihtsalt, ei kirjelda sõnadega ära neid fantastilist viit päeva. üks nostalgiline pilt ka siia siis.

ja hommikul kooli jalutades kuulasin epliku armastus päästab maailma. "täna öösel keegi sinust just näeb und" pani mu mõtlema, kas mul on keegi, kes minust ka unenägusi näeb ja jõudsin peaaegu kurva järelduseni, et polegi kedagi päris sellist. pärast kooli teatas henri, et nägi mind täna unes. vot see oli ka armas.

tegin ühe imeliku kana näoga papagoi ka oma arvuti kaanele klantspaberist ja kahepoolsest teibist.

läksin koju täna


läksin läksin läksin läksin läksin




siis avastasin, et ma läksin mööda kogemata!

emotsioonid on nii laes. lihtsalt olen kas üliõnnelik või lihtsalt emo. vahepealset pole. no küll on keeruline elada.

leidke mulle hea vabandus et mitte kuu aega edasi lükatud disaini tööd ära teha ja kusntiajalugu õppida.

pärast kooli käisin rocca al mares ringi ja unistasin sellest, kuidas ma suve pärnus veedan, rattaga vanaemale külla sõidan ja lühikesi pükse ning plätusi kannan. ja hiljem oma kodust. ma mõtlen nagu.. päris oma kodust koos oma kuldsete kardinapuude, hommikukohvi ja sügavlillade kardinatega. imelik, et ma olen oma mõtetes sinna jõeääre lagunemiaohus majja sisse kolinud, kuigi ma isegi ei tea, mis sellest saab, aga oma unistustes olen ma juba isegi noad-kahvlid sahtlitesse valmis mõelnud. valus, kui pean lõpuks millegi muuga leppima.

ärkasin ja vaatasin breakfast at tiffany's, mõtlesin elu üle. ajasin selga oma pikka talveund maganud kauni suvekleidi ja läksin hommikust sööma. avastasin, et rohi on roheliseks läinud ja et maikuu on. imeline!

ja nüüd üritan ma end lõpuks voodist välja ajada, et minna oma lemmikkatusele lemmiksigarette tegema lemmikmuusika saatel.

ma armastan infoühiskonda! ma suutsin istuda nätsu oma siidkleidi sisse ja mida ma oleks teinud ilma googleta? ma polekski teada saanud, et jää muudab nätsu kõvaks ja nii saab suurema osa maha nokkida ja siis tuleb peale valada veiniäädikat et siis hambaharjaga ülejäänud ära pühkida. niiii lahe, sest kleit on liiga ilus, et see mingi mõtetu nätsu pärast seisma jätta.

aga kus ma selle nätsu sinna sain? amanda's crazy seventeen. ta kodu oli ööklubi, otseses mõttes. valgus, kõlarid, dj, diskotoss(me tegime rekordi, isegi suurtes saalides ei lasta seda ballooni täiesti tühjaks. ja terves majas oli näha vaid heal juhul poole meetri kaugusele), strobo ja hea seltskond. mirjam rõõmustas mind oma kohalolekuga, et 3 tundi wcs istuda ja kõik maailma saladused välja rääkida. ja muidugi ei jäänud tantsimata kohustuslik valss markusega. laulsime, tundsime end hästi ja armastasime elu ning noorust.