on sõpru, kes tulevad, on natuke ja lähevad. aga mul on üks selline ka, kes tuli, et jääda. hoolimata ajast ning vahemaast mis meie vahele jääb. ja alati kui sind näen on tunne, et nägin sind viimati alles üleeile või eelmine nädal, kuigi tegelikult on vahet olnud tubli 9 kuud. ma armastan sind, mu kullakallis anette.

Täna õhtul sain kokku Daisyga, keda ma polnud näinud suvest saadik. Alguses ma ei tundnud teda äragi. Suvisest urbanistlikust hipist oli saanud kirev boheemlane. Blondid pikad kiharad olid asendunud punakaspruunide õlgadeni ulatuvate lokkis juustega, ta oli ka palju kõhnemaks jäänud, vanemaks saanud ning temast kumas rohkem sarmi, enesekindlust ja kelmikust kui kunagi varem.

Istudes sinu maailma boheemlaslikumas pisikeses hubases korteris mugaval diivanil sooja teki sees ning tee kõrval arutledes ja kurssi viies üksteist teineteise eludega. Taustaks mängib Ruja plaat ning ahjus prõksub tuli. Selleks hetkeks oli kõik nii lihtne, nagu polekski aega seal vahel, nagu polekski midagi vahepeal muutunud.

Vahemaa kui sõpruse ja armastuse proovikivi. Kuid minu sisse mahub piiramatu arv teetasse, kui oled Pärnus, palun, helista, kõnnime muulil või läheme kohvikusse!

ja nii saigi ta vist kõik ilusate sõnadega ära öeldud.

aga pärast seda, kui ma ta traditsiooniliselt koju ära saatsin otsustasin veel natuke ilusat õhtut nautida ja jalutada. kndisin üles vallikääru ja olin seal, täiesti keelatud ehitustsoonis, üksi koos öövahiga. ja istusin tallinna väravate juurde ja vaatasin õhtut, tähti ja inimesi kes kaugel keelutsoonist väljaspool jalutasid. uut auku aias ei leidnud, seega ronisin lihtsalt üle. ja rannapargis olin üksi. no ikka täiesti täiesti üksi. päris kuursaali lähedal oli üks ennastunustavalt suudlev paarike, aga nad ei pannud mind tähele nagunii.