Kool sai läbi ja võtsin töölkäimisest ka toredad 8 päeva pausi ja täna on olnud aega mõelda inimestele, kes minust Tallinnasse maha on jäänud. Täpsemalt sellest, kuidas ma nad ära olen unustanud. Oh ei, ma pole kedagi maha matnud või oma mälestustest kustutanud, vaid olen muutunud oma kiire elu orjaks ja lõpetanud helistamise või suhtlemise. Kole, kole lugu. Järgemööda üritan kõigiga kontakti saada, ent kõige oluisemale helistasin juba täna.
Mis mu elu Viljandis- Eesti kõige õnnelikumas linnas kiireks teeb? Ma käin koolis ja selle kõrvalt jõudsin veel täiskohaga tööd teha. Õigupoolest, jõudsin oma töö kõrvalt koolis käia. Töö tundus õige ja ilus ja piece of cake kõige otsesemas mõttes, ent väsimus tegi oma töö ja nüüd on sellest saanud kohustus, mille püüan endale küll nauditavaks teha, aga alati välja ei tule.
Kool on vahva. Eriala on midagi väga lähedal sellele, mida tulevikus teha soovin ja aitab mul areneda õiges suunas. Kui minust kutuurikorradajat ei saa, siis keegi tegutseja poiss ikka, see on mulle alati meeldinud.
Mõni nädal tagasi kolisin ühikast välja, ühte hipiurkasse. Minu toa kohta ütleb üks sõbranna tabavalt punker. Ma ei ela maa all ja mu tuba on le girly room valge tapeedi ja punaste kardinate ja suure aknaga, aga ukse taga on.. punker. Majal on teine korrus ka, seal on kirju ja hubane ja palju põnevat kola ja seal elavad veel kaks andekat viiuldajat, üks saksigurust noormees ja kõige armsam tantsija. Ja siin terrassil istudes ununevad mured, nii et hakuna matata for the rest of my days.
Umbes nädal tagasi jõudis minuni üks tore asi. Nagu kõik toredad asjad on minuni jõudnud ja ma ise pole kuigi palju pingutanud selleks, et nad jõuaksid. See tuleb suur ja äge ja ühtlasi täitub üks minu suurtest eluaegsetest unistustest - avada baar. Kõik on laabunud suurepäraselt ning uuest kuust on kesklinnas mõnusad keldriruumid meie kasutuses. Siis läheb mölluks ja augustis püüame uksed vaikselt lahti teha, et kooli algusega suur pidu pidada. Elevus on laes, plaane on mustmiljon ja tööd saab olema palju ja rasket, ent õnneks ümbritsevad mind head inimesed, kes aitavad.
Mõni aeg tagasi küsis üks sõber, kas plaaningi nüüd end Viljandisse juurutada, sest ilmselt kõrvalt jääb selline mulje. Absoluutselt mitte ei plaani, kui just elul teisi plaane pole. Tallinna-armastus on minus siiani olemas ning unistus Kalamaja kodust põksub siiani südames.
Siiski näen Viljandis tohutut potentsiaali inimeste ning keskkonna näol, ning püüan seda arendada nii siin olles kui ka edaspidi. Suur joovastus on möödas ning realist hakkab minus jälle pead tõstma. Mis on ka hea- pilvedes elamine on ohtlik, seda olen kogenud.
