ikka veel kohutav dilemma homse suhtes.
sylvester otsustab surra mu kõrvus ja peas ringleb sauteri beibi bluu.

"rainer, kas sul taskut on?" -"jah!"

"estam, sina ole kuss, sa oled maalt. maal ei tee inimesed naistel ja meestelgi vahet"

strike another match,
go start anew,
and it's all over now,
baby blue

pärast kooli veendusime anna ja mirjamiga, et kevad on tõepoolest olemas, sest ristiku tänava mänguväljakul istuda oli ülemõistuse hea. hiljem trehvasin karitiga, et istuda tunnike chicagos ja avastada, et me elame seebiooperis. päriselt ka. ja kojusõit oli ilus ja kõik on nii kaunis.
ilus elu, elus õlu.

kas lehvitav mees on osa performancest või on ta lihtsalt sõbralik?

palun palun teleporteeru pärnusse, sest kõik klemmid on tapperis aasta peol ja ma olen täitsa üksi siin. palun, tule, joome ennast täis ja läheme vaatame kõrval aias legomehi ning aluspükstes, nahktagis ja rulluiskudes meest ja alasti meest kes põletab pornoajakirju. PALUN!

tänu tuhapilvele jäi disain jälle ära. nagu see oleks mingi viimase kuu või pooleteise jooksul üldse toimunud aga see selleks. hea meel oli, sest sain vara koju. ja eriti mõnus lebo on olla. varsti näen jälle oma kallist ema ka, teda tuhapilv ei takista. homme mängin kooli näidendis taskuvarast, haha.

midagi asjalikku ei oskagi nagu jagada.

ilus õhtu, jälle. nagu alati. päeval juuxoris, siis vabakale, et markusega kokku saada. lootused näha kallist karitit kadsid sama ruttu kui need tekkisid. reisid, reisid, lõpuks kohtusime seltskonnaga krahlis ja siis üle pika pika aja koos andrega, laheeeee. mõtlesime oma süsteemid välja ja trippisime murastesse, stutsi juurde, kus oli tore tore olemine. lõpuks jõudsin autoga koju ja veendusin jälle selles, et inimesed teavad meist palju rohkem, kui arvatagi oskame. imelik.

meeltesegadus ja üsna ebastabiilne aeg on praegu mu jaoks kuidagi. tahaks mingi kuu aega kuskil koopas veeta üksi, siis oskaks tagasitulles väärtustada seda, mis mul siin tegelikult on.

homme lähen loobun oma juustest. ja ma ei sa siiamaani aru, miks.

üle pika aja jälle üks ilus õhtu pärnakatega. lisett, arabell, kristén, karel, siim. te olete võrratud! lots of booze, vanad ajuvabad riided, bändiproovid. ning kuidas jätta vahele seik, kui öösel otsustasime, et siimust saaks hea modell ning asusime pilte tegema, mida agentuuridesse laiali saata :D. ning muidugi, mu toit söödi ära, nagu alati! niiet ma pean minema uut ostma.

tundub, et olen üle paari päeva jälle mingi sisemise rahu leidnud. ma ei tea, kas asi oli pikas ja igavas autosõidus, mille vältel oli mul aega elu üle järele mõelda või lahenesidki asjad kõik iseenesest, igaljuhul, minu sees puudub viha, solvumine ja igasugune äng.

ja vinguhais, ragisev telekas ning kohv tegid tuju üle mõistuse heaks. jah, ma jõudsin pärnusse.

i'm done with living my life making you the number-one priority when you barely even consider me an option.


tahaks kaugele reaalsusest

ilm keeras lõpuks ilusaks ja otsustasin jalutada. jah, traditsiooniliselt oma loodetatavasti tulevase kodu katusele. imetlesin seal õhtu ilu ja unistasin, vaatasin fantaasia, mitte silmadega ja oleks kõvasti naerda tahtnud, sest kui mu unistus tõepoolest kunagi teoks saab, saab seal imeline olema. nägin loomi kevadet nautimas ja imestasin, kui palju vett võib tekkida lumest. jõgi oli umbes 3 x laiem kui suvel.

ja head teed, mirjam. sa tead, et südames olen ma ikkagi sinuga lätis moodi ja kunsti nautimas.

neljapäeva õhtu lõpetasime tapperis ja kõik oli kaunis(kui jätta välja asjaoli, et mu selg pidi otsast kukkuma). imeline põhja konn ning palju kiidetud drama mama.
eile kohtusin üle pika aja kareliga, kellega oli kaasas seni võõras aga huvitav sten. istusime chicagos, tegime plaane, traditsiooniliselt meenutasime oma maailma avastamisi ja üldiselt olime üle pika aja jälle sõbrad. siis veetsin aega rahva raamatus, et saada korra kokku henriga ja siis vastu tahtmist koju rutata, et rääkida juttu sugulastega. pole vist vaja mainida, et parema meelega oleksin aega veetnud salvadoris.

labalabalaba! vabalavakava! tulge kõik vabalavaleee!

lihtsalt fantastiline ilm. ja koolis oli üle pika aja tore. mul oligi vist viimati nii mõnus tabasalus, pelgus on siiski kõik veel pisut võõras. igaljuhul, tuletõrjehäire ja prügikastisõit on vaid paar eredamat märksõna. tähistasime kätliniga ka minu kahe kuu möödumist 1. veebruarist oma kaunis spotis ja lihtsalt, olime kõik.
mul on veerandilõpu tunne. see tunne, et varsti viskan kooli minnes ainult kampsuni peale ja ei pea muretsema lompide pärast jejeje.