ilm keeras lõpuks ilusaks ja otsustasin jalutada. jah, traditsiooniliselt oma loodetatavasti tulevase kodu katusele. imetlesin seal õhtu ilu ja unistasin, vaatasin fantaasia, mitte silmadega ja oleks kõvasti naerda tahtnud, sest kui mu unistus tõepoolest kunagi teoks saab, saab seal imeline olema. nägin loomi kevadet nautimas ja imestasin, kui palju vett võib tekkida lumest. jõgi oli umbes 3 x laiem kui suvel.

ja head teed, mirjam. sa tead, et südames olen ma ikkagi sinuga lätis moodi ja kunsti nautimas.