mulle siiiralt meeldib koolis käia, aga täna tulin sealt ära nii halva tundega. sellist pole mingi paar aastat ikka olnud. tunne, et iga väiksemgi idee või mõte, mille välja ütlen võetakse kohe minu kivikindla plaanina ja see kõik on muidugi nii vale. ükskõik mida ütlen. andke andeks, et ma viitsin natuke klassi asjade peale mõelda, kuidas oleks lihtsam ja parem, samal ajal, kui suurem osa ei tee sittagi.
ma pole nii perfektne inimene, et võiksin kedagi halvustada/maha teha, aga täna oli küll selline tunne, et trambiks maa-alla mõne.

see on kurb, et NII PALJU on teemasi, mis mind huvitavad, aga isegi kui ma kuulan läbi kõik teemakohased podcastid ja loen raamatuid jääb õhku veel nii palju küsimusi. ja tulevad uued ja päevakohased ja vanadele ei jää enam aega. võiks pensionile jääda, siis oleks kõigeks piisavalt aega.
muidu on ilus. kool on nii tore, et tahes-tahtmata muutun ma aeg-ajalt kurvaks, teades, et see hakkab läbi saama. ning aina raskemaks muutub, et end kohtade ja inimeste vahel jagada. nüüd, kui ema ja kai eestisse tagasi tulevad, tunnen aina tihemini endal kohustust minna pärnusse, et nendega aega veeta, mis röövib aga paraku reeded-laupäevad mille veedaksin meelsaimini sõpradega.
šokk oli ka täna. seisnes selles, et ema helistas ja teatas, et niidul, meie majas on vargad käinud. aida uks oli maha lõhutud, otseses mõttes ja sealt oli minema viidud KÕIK! alustades nt külmkapist ja muruniidukist(suht obvious), lõpetades maailma ilusaimate kardinate ja minu tehtud imeliste klaaslaternatega. isegi taara! siiani ei mahu mulle pähe, kuidas mõni inimene saab olla nii madal, et murrab sisse teise inimese ruumi.

no ja lõpetuseks peaks ka midagi toredat ütlema, aga mul ei tule lihtsalt midagi head pähe.