Tunnen jälle, et võiks midagi siia kirjutada, kuigi midagi erilist mu elus ei toimu.

Suvi oli vastikuvõitu. Algas imeliselt, siis hakkas järjest vastikumaks minema ja lõpuks ei suutnud enam ära oodata millal sügis tuleb, kõik jälle tegemist täis on ja vanad sõbrad jälle linna tulevad. Nüüd on parem.

Natuke lost olen. Püüan endale kogu aeg meelde tuletada neid Adeele sõnu, et kolmandal kursusel on jumala okei mitte teada mis must saab ja mida ma tahan. Kus ma elada tahan on täiesti random ülemõtlemine. Okei, see kust järgmiseks kuuks raha saan natuke ei ole, sest süüa tahaks. Ja veini juua. Ja vahel võiks endale midagi ilusat ka saada lubada. Aga see, mis projektidega ma kevadel või suvel või järgmisel sügisel tegelen on küll. On näidanud, et see kõik kukub õigel hetkel otse sülle. (võib-olla natukene naiivne lootus, aga kui üks päev enam ei kuku, küll ma siis tegutsema hakkan)

Uus kodu.. Jälle. Kaks korda suurem ja ilusam kui eelmine. Kaks korda kaugemal selverist ja koolist. Aga pole hullu. Jumala ilus kant on ja kargel sügisel jalutada on tegelikult imemõnus. Hea soe on siin ka. Posti tänaval oli külm.

Teen jumala põnevaid asju. Korraldan ühe Eesti parima kindakuduja näitusi, juhin ühte eriti tuusa ja põnevat torupilliprojekti. Eks omal ajal kuuleb kõigest. Kevadel hoolitsen Kultuuridessandil tantsuetteastete eest. Fellinis ja Romaanis töötan minimaalselt, täpselt nii vähe et peaaegu üldse palka ei saa.

See üksindust ei salli ja inimesi ka näha ei taha aeg on peal. Väga keeruline. Ainult valitud inimesi tahan näha, aga nii ei saa ju maailmas elada.