nädalavahetus möödus kiirelt kakumäel ja pärnus. liigne enesestmõistetavus viskas üle ja nautisin üksiolemist lahtisel aknal, sest milleks minna supelsakstesse, kui ma olen pm samas kohas :D. õhtul, kui juba end üksildasena tundma hakkasin, tulid inglikesed eesotsas josefinega ja viisid mu rannapaviljonidesse, kus oli nii tore olemine ja soe ja sääsed, et aprilli võis rahulikult ära unustada.
pühapäeval tulin tagasi reaalsusesse, koju jõudes olid kõik kohad külalisi täis ja mingi hetk otsustasime rometiga, et on vaja tingimata ratastega keila-joale minna õlle jooma. tänu sellele avastasin varahommikul, et olen vanainimene, sest külm oli rattaga sõites mu põlveliigestele palju liiga teinud ja oiiii kui vastik ja valus oli. ma joon end neljakümneselt surnuks, kui see on seesama valu, mida vanainimesed üle kere peavad taluma.
siiski sõin hommikusöögi asemel tablette ja vedasin end kooli, mille ma sama ruttu ikkagi lõpetasin, otsustades alissaga hirvepargi ja siidrite kasuks. olime seal palava käes istunud ja nautinud, liitus varsti kaspar ja nii nad alissaga mupodemaale läksidki, mina lugesin veel tõest ja õigusest ja jalutasin siis solarise apollosse, kus nägin vana armsat mari, kellest on nüüdseks kirjanik saanud ja ise unustasin end tunniks raamatute seltsi. ja siis tulin koju ja sõin šašlõkki ja nautisin kasutut lebotamist.
ilus elu, elus õlu.