tuba on peaaegu korras ja kleit saab ka valmis ja ülla-ülla mul on selle peale isegi perfect jakk kapis täpselt oma aega ootamas. kuigi, mul on tunne, et ma tahaks oma õmblusmasina(mida ma niiiiväga armastan) metsa maha matta, sest pole vaja enam nii lohakalt õmmeldud asju siia maailma.

istusime vennaga maas ja sõime tema raffaellosi, tema enda algatusel(mina ei jagaks oma sünnipäeva raffaellosi kunagi!) ja see oli nii lihtne ja armas, et tundus nagu meil polekski 13 aastat vanusevahet, vaid täpselt samasugune, nagu mina. noh, kommisöömises ongi, sest keegi teine meie perest ei armasta magusat(shame!).