kui lõpuks läbi une aru sain, mis nalja mu telefon teeb ja kõne vastu võtsin kuulsin kahte ütlemata kallist häält, kes olid vangis kaugel ja lubasid sealt ära tulla, et olla koos. pärast veel paari arusaamatut kõne olid need kaks nunnut lõpuks mu akna all. süüa, rääkida ja noormehi oodata, keda me paraku ootama jäimegi(sest noh, telefoni me ei kuulnud..). ja kui tundide pärast arvasime, et on aeg natuke puhata (enne hulgaliselt kohvi joonud, tark tegu, mhmm), kuulasin nende nohinat, vaatasin kõrvaltoas põlevat tuld ja rahulolu oli see, mis mind siis täitis. õnnetunne, jah, kõik oli niii hästi.