tunne on niii vahelduv. ma olen õnnelik, et see kõik on läbi ja what happens in pärnu stays in pärnu, minujaoks. keegi kolmas ei pea teada saama. samas, on see kõik peaaegu läbi. homseks on lubadused tehtud, aga kes ütles, et homne nii metsikult hea saab olema? kõik rutiinne hea mida iga päev kogeda sain on läbi ju. töölt ära pidin tulema täiesti salaja, lampi, sest muidu tuleb meelde, et samamoodi kõnnin trepist alla kotis kaks kiss dry'd õhtuks alles järgmine suvi ja siis pisarad pisarad. loodan, et see ei jõua niipea kohale. uued head inimesed, kellega suve jooksul kohtunud olen ja kellega tahan kindlasti edasi suhelda. vanad head, kes on kaugeks kaugeks jäänud, kahetseda pole vaja, las see jääda ilusaks mälestuseks. ja kui palju olen õppinud elust, iseendaga hakkama saamisest ja üksi olemisest. ma ei oska enam teistega igapäevaselt arvestada. mina ja maailm. tahaks suurde ellu sisse murda, aga ahjaa, võiks kooli ära lõpetada. kui sürr ja fantastiline on see suvi olnud. üks parimaid, sest parim oleks liiga julgelt öeldud, teate, ma kipun eelnevaid unustama. ning jah, ma teen kokkuvõtteid kuigi lõpuni on veel nädal aega, kuid koos pärnuga lõppeb minu jaoks ka suvi. nüüd tuleb üks pikk nädalavahetus ja siis teise rutiini.