ma lähen iga päev super tujuga kooli, sest soojemad ilmad ja päike lihtsalt teevad mu hommikud, aga miski/keegi suudab selle peaaegu iga päev niii ära rikkuda. aitäh õpetaja rea.
pärast kooli õgisime kristjaniga eatis ruttu punud täis ja läksime siis tuvisi toitma ja lõpuks kohvicumi sooja pooleks tunniks. teraapia missugune.
nüüd on jälle tohutu tuhin õmmelda aga lõigete võtmine ja lõikamine on niii vastikud tööd, et ma kardan, et hetkel jääb asi selle taha kinni, sest kui lõpuks kõik tükikesed väljas on tahan ma juba oma kleidid minema visata. ja mul on niiiii äge kangas mida on pika kleidi jagu aga mul on tunne, et pikad kleidid teevad mind veel lühemaks ja väiksemaks niiet mu süda nüüd tilgub verd, mõeldes, et pool sellest jääb kasutult seisma.