miks neil jalatallad valged on?

rebellion

koolinädal möödus aeglaselt, reede kiiresti. peale viiendat tundi läksime kersti ja joannaga viru keskusesse keeltepäeva raames poola keelt õppima, millest jäi mul meelde vaid "jak sie mash?" ehk siis, "kuidas läheb?". hiljem käisime joannaga veel paavlis, kust ma sain järjekordse peotäie kuldseid nööpe ja perfektset virsikuroosat värvi plisseeritud seeliku, mida mina kannaks pigem kleidina. igaljuhul oli käik õnnestunud.
peale seda sain rocca al mare keskuses kokku henriga, et koos koju minna. ta kutsus mind õhtuks enda bändiproovi kuulama. olin algul väga skeptiline, arvasin, et mul hakkab igav üksi kuulates ja ausaltöeldes ei tundnud erilist tõmmet minna. õnneks oli ka andre nõus tulema, nii, et ma otsustasin siiski minna.
õhtul taas linna jõudnud, läksime poest läbi ja ostsime kaasa mõned joogid(esimest korda proovisin osta eestist ja täiesti ilma probleemideta sain kätte (: ). koht kus nad jämmisid asus telliskivi tänaval ja ausaltöeldes oli see kant üsna hirmuäratav, rääkimata sellest, et mul oleks varem sellisest kohast üldse aimu olnud.



aga proov oli igaljuhul võimas. ilmselgelt oli andre esimesi kordi nii valju muusikaga ruumis, sest temal hakkas pea valutama. varsti otsustas ta edasi kuhugi peole minna. ta on muutunud.
oma lugusid neil veel pole, peale ühe, mis on see-eest võrratult kena meloodiaga. veel mängisid nad kõikvõimalike lugude covereid. henri areneb trummidel kogu aeg edasi ja markus on lihtsalt nii andekas. muusika oli hea. seltskond oli hea. joogid olid head. ja koht ise oli jube sürr, aga sellegipoolest meeldis see mulle meeletult, tekkis mingi omamoodi idüll.
mingi aja pärast toodi välja grip - meil oli pool g-d manti, kuigi mina oleksin öelnud, et see on üks korralik g, niii suur poolik oli lihtsalt. ja väga hea poolik. varsti ma lihtsalt keerlesin keset seda ruumi oma tooliga, mängis marley - no women no cry ja kõik oli nii surround. mind valdas mingi kirjeldamatu õnnetunne, pisarad tahtsid silma tulla, nii ilus ja võimas oli see kõik. basstrumm peksis minust läbi, kitarrivõim oli põhja keeratudja ma lihtsalt olin seal, vaatasin neid kõiki ja naersin. ja nemad vaatasid mind, ja naersid. ma arvasin, et see kõik kestis mingi pool tundi, tegelikult ainult viis mintutit. ja siis me lihtsalt olime seal, nemad jämmisid, mina käisin neile korda mööda õlle suhu kallamas, sest joogipause nad ilmselgelt teha ei suutnud, fiiling oli sees.
kuskil kolme ajal tekkis munches, otsustasime minna mäkki. noh, raha mul ilmselgelt enam polnud ja ma pole ka kunagi mcdonaldsi pooldaja olnud, eelistan hesburgerit, seega ma lihtsalt olin ja vaatasin, kuidas teised sõid. kui tagasi jõudsime, tuli henrile ema järgi ja ta läks ära. oleks nii väga tahtnud koos temaga minna, kuid ütlesin isale, et jään ööseks ära, seega ei saanud ma koju minna. henri kutsus enda poole, aga et tal vanemad kodus olid ja kuna ma tavaliselt ennast külas olles mugavalt ei tunne, kui kellegi vanemad kodus on, otsustasin ma linna jääda. nii me siis seal olime, markus jäi kohe magama, kui tagasi jõudsime, henry ja tarvi mängisid kaarte ja rääkisid juttu, mina kuulasin neid natuke aega, aga jäin ka varsti magama. mõne aja pärast hakkas mul külm ja ma kolisin lava peale, lootes, et kõrgemal on soojem, aga mitte eriti. hommikuks oli meid veel vaid 2 järgi - mina ja markus, sest tarvi ja henry olid öösel piritale trippinud. ja hommikul oli aknast välja vaadates lihtsalt imeline vaade - rongi ja trammirööpad, kopli majad, üks üksik kass, udu, hommikune ere päike ja linnasuve laul minu kõrvaklappides. isegi pea ei valutanud.

reede ?

just praegu jõudis mulle kohale, et neid reedeid ootan ma veel tervelt 34 nädalat, enne seda, kui saab jälle rääkida ühest lõputust reedest.

tahaks veel pärnus käia enne kui ilmad lootusetult külmaks lähevad. pärnus on sügis nii ilus ja kuldne, hommikuti on nii mõnus karge udu, päike minu köögiaknas ning soojad võileivad ja piim ja tee. peaaegu, et idülliline, või mis?
aga suvel on mul melu akna all 24/7, ilusad poisid rulade, rulluiskude ja bmxidega. metsikud pitsasöömised steffanis, vastikult magusad kokteilid, superluks merevesi ja augulised tänavad, millel ma tihtipeale koperdan öösiti koju minnes...

1. september

noo, alustaks sellest, et ma ei tunne ennast üldse mitte hästi, rääkimata sellest, et ma terve oleks. kusagilt olen suutnud endale nohu hankida ja esimesel septembril see just tore ei ole.

hommikul ärkasin 7:15 selle peale, et isa läks ära. tukkusin siis veel veits ja läksin alla. jõin teed ja sõin öökimiseni. panin riidesse, helistasin henrile ja leppisime kokku, et kuna kummagi vanemad meid ära viia ei saa, läheme koos häälega. algul oli meil aega küll ja veel, aga siis umbes 15 minutit enne aktuse algust avasatsime, et autod enam ei sõida ja vot siis oli küll pahasti. mina jõudsin pooletunnise hilinemisega kooli, mistõttu ma hilinesin ka klassijuhataja tundi, kuigi ma millestki olulisest vist ilma ei jäänud. kaider on mõistev. peale seda läksime mariga babybacki ja jõime ühed tujuparandavad maasika-banaani jäätisekokteilid. koju jõudes olin niiiii zombie, et läksin lihtsalt magama ja siin ma nüüd istun, villaste sokkide ja salliga, liitritekaupa igasuguseid raviteesi omale sisse kallates, pipraplaaster pöidla ümber ja lootes, et homme on mul parem.