pean rääkima teile oma eilsest.

hommikul sisse magades ja bussipeale joostes, mõistsin, et rutiin taob juba nuiaga pähe ja enam nii ei saa. natuke enne lille peatust otsustasin, et seal ma maha ei lähe vaid sõitsin balti jaama ja otsustasin aja natukeseks maha võtta. läksin läbi coffee inist ja suundusin siis schnelli parki, valisin endale mõnusa koha hommikupäikese käes ja jälgisin seda kiirustavat massi - õpilasi, ministreid, suursaadikuid ja lihtsalt töönarkomaane. kellelgi neist polnud aega, et kasvõi jooksmise asemel jalutada või hüpata läbi pagaripoistest, et osta kaasa mõni värske saiake. kas tõesti on töö nii tähtis? jalutasin läbi vanalinna kaubamaja juurde trollipeatusesse ning jõudsin kooli poole kunstitunni pealt. järgmine oli matemaatika. tuli välja, et ka mirjam oli otsustanud hommikul rahulikumalt võtta ja kuna järgnevad eesti keel ja kehaline tundusid üsna kasutud otsustasime, et tunnike kohvikus ja söögivahetund musumäel oleks hea valik. korra hüppasin veel peale seda üheks tunniks kooli, aga ikka ei suutnud ja jätkasin oma leborežiimiga. jalutasin, mõtlesin, avastasin kohti, istusin kohvicumis kuni mirjam minuga jälle ühines. peagi tuli angela ja siis henri. angela ja mirjam läksid laulma, me henriga hessi ennast järjekordselt täis õgima. hea olla, suundusime pärnu maanteele, tapperisse kus toimus eriti lahe jämmiüritus. niitore oli jälle armsaid inimesi näha ja ennast vabaks lasta, tunda, et on reede ja olla, hästi hästi intensiivselt olla. see mõjus kuidagi värskendavalt(vahet pole, et ma hommikul pm ei ärkanudki), vabastavalt ja pani mind end jälle elusana tundma. selliseid kolmapäevi oleks rohkem vaja.