kunagi ma kolin ülelaskmistemaale ja lasen seal kõik muu üle, peale iseenda, leiutan lendavaid tomateid ja söön praekartuleid hapukoore ja majoneesiga, elu lõpuni.

jah, kõik tundus täna nii mõtetu, et milleks pingutada. mate tunnis, kui ma peale kümmet minutit õppimist jälle kurvalt alla andsin tuletas mirjam mulle meelde, et kümnenda klassi matemaatikat mul siiski suure tõenäosusega elus vaja ei lähe, kui ma just ei kavatse saada tuumafüüsikuks või teha matemaatika riigieksamit. ja siis ma seda otsustasingi. sedasama, mida eespool mainisin.

FCUK MY LIFE!