aeg on maas ja natuke nukker on olla, kuigi põhjust nagu polekski. jalutasin, lobisesin kalli lauraga, kes on ka kodus, haige. vähemalt seekord ei tekita mulle süümepiinu(tule kohe, ma toon sulle pelmeene ja shamapat). vaatasin metsas päkapikumaju. läbi ülilumiste puude vaadates on siin isegi päris kaunis. kui mitte öelda, et mul paar korda hing kinni jäi. isegi mu oma maja nägi kaugemalt välja selline, kus mulle isegi elada meeldiks. irooniline, mh? ja nüüd vist muud ei olegi, kui breakfast at tiffanys ja uni. ma tean, et selles voodis ma hommikul segamatult magada ei saa, sest ma pole siin majas üksi aga... loota ju võib, huh?

kui tore oli eile kallist tsämmsi näha, veeta aega nostalgiat täis chicagos õlleklaasi taga ja palju palju rääkida, kõigest, mis vahepeal rääkimata on jäänud. siis käisime veel läbi rimist, ja et bussini oli pool tundi aega, läksime ww passaaži sooja. see koht on ikka uskumatu. inimtühi, näeb välja nagu mõni odav lõunamaa kaubamaja ja kole ka veel pealekauba. koht iseenesest on super ju, miks nad selle asemele midagi toredamat ei tee jäi meile arusaamatuks.
tänane koolipäev oli nõmeeee! ma ei tahtnud seal üldse olla ja ainult mu voodi mõlkus mu meeles. inglise keele lasin üle ka, mis oli asjatu, nagu välja tuli. pärast kooli veetsin natuke aega erkoga, naerdes raamatute üle ja bussipeatuses kohtasin henrit, kes on nüüdseks kahjuks... võõraks jäänud. see pole enam üldse nii nagu vanasti. tuim vestlus ala kuidaslähebmisteinudoled ja ei mitte midagi erilist. kurb ka natuke jah.

nädalavahetus oli imeline. kahekesi aeg emaga, pikad ringid linna peal, õhtul sõbrad-sõbrannad ja head mõtted. panin oma toas riiulid lõpuks üles, mis juba aasta aega ootasid. ja kappidele nupud. jälle tekkis küsimus, et milleks mulle mees??
koju sõites üllatas mind getteri kõne ja üldse ei tahtnud koju väänasse minna vaid osta kohe pilet tagasi.
koolis oli ulme täna. niii palju naeru, komme, jäätist ja mandariiine. (ja millegipärast sidrun ja laim ka mu kotis. huvitav)

rändasime mirjamiga ajas, käisime kohvicumis teed joomas ja sokolaadi söömas. aga see polnud üldse nii nagu oli varem. noh.. diivan on teises kohas ja üldse pole miski enam nii, nagu oli. aga kojusõit jõululaulude ja sulalume saatel oli äraütlemata armas ja nostalgiline. homme näen jälle oma kallist ema ka. ja nüüd tahaks natuke(palju) õmmelda ja olla nagu talvel ikka.



pelgulinna alguse ja hommikuäratuse lugu. ja norra ja lennujaama(millegipärast).

emme tuli ja tõi mulle imeilusa kanga. ainult, et konks on selles, et see tükk on liiga väike ükskõik mis lõike jaoks... ja kuna ma oma õmblusmasina ka lõpuks pärnademaalt ära tõin ja näpud juba ammu sügelevad on vaja KOHE PRAEGU sellest midagi õmmelda ju.. nii ma siin istun ja ragistan ajusi, panen puslet kokku, kuidas sellest midagi välja võluda... oh my...

kui lõpuks läbi une aru sain, mis nalja mu telefon teeb ja kõne vastu võtsin kuulsin kahte ütlemata kallist häält, kes olid vangis kaugel ja lubasid sealt ära tulla, et olla koos. pärast veel paari arusaamatut kõne olid need kaks nunnut lõpuks mu akna all. süüa, rääkida ja noormehi oodata, keda me paraku ootama jäimegi(sest noh, telefoni me ei kuulnud..). ja kui tundide pärast arvasime, et on aeg natuke puhata (enne hulgaliselt kohvi joonud, tark tegu, mhmm), kuulasin nende nohinat, vaatasin kõrvaltoas põlevat tuld ja rahulolu oli see, mis mind siis täitis. õnnetunne, jah, kõik oli niii hästi.

pole ammu tundnud rõõmu üksi olemisest. kuulata hõõguva söe helinat, lihtsalt olla. gossip girl ja shokolaad. unistada, unistada, unistada. kui hea.