kui tore oli eile kallist tsämmsi näha, veeta aega nostalgiat täis chicagos õlleklaasi taga ja palju palju rääkida, kõigest, mis vahepeal rääkimata on jäänud. siis käisime veel läbi rimist, ja et bussini oli pool tundi aega, läksime ww passaaži sooja. see koht on ikka uskumatu. inimtühi, näeb välja nagu mõni odav lõunamaa kaubamaja ja kole ka veel pealekauba. koht iseenesest on super ju, miks nad selle asemele midagi toredamat ei tee jäi meile arusaamatuks.
tänane koolipäev oli nõmeeee! ma ei tahtnud seal üldse olla ja ainult mu voodi mõlkus mu meeles. inglise keele lasin üle ka, mis oli asjatu, nagu välja tuli. pärast kooli veetsin natuke aega erkoga, naerdes raamatute üle ja bussipeatuses kohtasin henrit, kes on nüüdseks kahjuks... võõraks jäänud. see pole enam üldse nii nagu vanasti. tuim vestlus ala kuidaslähebmisteinudoled ja ei mitte midagi erilist. kurb ka natuke jah.