ära joo, ära suitseta

eile õhtul kell kaheksa astusin koduuksest välja ja kõndisin henri teeotsa juurde. saime kokku. pidime minema türisallu(jõudsime ka sinna, jumala päriselt). autod meid peale ei võtnud, puhtjuhuslikult tuli buss, mille me lihtsal keset teed kinni peatasime ja keila joale sõitsime. seal ei sõitnud üldse autosi, rääkimata sellest, et mõni meid peale võtnud oleks. saime kahekesi marsaga 10 eegu eest vääna jõesuusse. sealt ostis henri(jah, henri ostis !) mulle joogi ja endale suitsu ning siis hakkasime liikuma andre maja poole, sest pidime temaga türisallu saama. jälle tuli buss, mille me tuimalt kinni peatasime(henri: "me oleme staarid!"). andre juures soenesime natuke, olime idiootsed, tegime pilte ja ma pugesin ta õele ja vennale, viies neile sokolaadi. vähemalt väikesed lapsed olid väga õnnelikud. siis viis elo meid türisallu, autos avastasime, et ska faktor - ära joo ära suitseta on niiiii meie lugu. meil on alati nii, et vahet pole mis toimub ja kus, peaasi, et elu oleks lill. jõudsime kohale, tehes metsa sees ringi, kuigi oleks saanud ka otse, no mis teha, maalapsed nagu me oleme. niii tore oli jälle kõiki näha, kuigi suurte pindadega on alati see, et seltskond kipub laiali vajuma ja täpselt nii oligi kogueg, kõik olid eraldi tubades v magasid kinniste uste taga. ma suutsin õhtu jooksul "ära lõhkuda" kaks kaamerat ja ühed püksid. noh, kaameratega pole nii hull - tühi aku ja üks kadunud kruvi mu cosinal. püksid ongi katki, aga mitte hullusti. suutsin kukkuda(kelle idee oli laudadel tantsida??? maailma kõige ohtlikum asi). kaks korda laualt alla tantsides ja ühe korra arvates, et istun voodile aga istusin tegelt põrandale. vähemalt sain naerda :D. ja ma sain veel teada, et mul on lugejaid, aitäh pille ja stefi, you made my night. hommikul rääkisin renega 2 tundi maailma rahvastikust, mis oli huvitav, kuigi mu vaated ai kattu eriti rene omadega. tundub , et meil oli siiski põnev vestlus(millele ma vastu ei vaidle), sest andre ütles, et ta kuulas meid koguaeg. tore kui me odavat populaarsust kogusime. 9 läbi hakkasime lõpuks kodupoole liikuma. tõnu ja siim läksid andre poole, mina läksin henri juurde. see on ebarealne, missugused tondid me pohmas peaga olla võime. ütleme nii, et keset teed mingist suvalisest aiast kostuva muusika järgi tantsida on okei ja iga jäätunud lombi juures peatuda, et jää katki teha, on ka meieealistele päris kohane. kui natuke enne 11 kohale jõudsime sõime ennast jumala paksuks, kuulasime veel muusikat, arutasime eilset õhtut ja naersime inimeste orkutipiltide üle. enne 12 jäime magama ja kui kell 1 mu telefon mind äratas oli mul tunne, nagu ma poleks maganudki. igaljuhul ma panin jope selga ja tulin koju. jumala normaalne on olla, aint magada tahaks.


ja sorri TÜG repsud, kelle peole ma täna ei jõua, ülemise rõdu aken on katki, ma ei julge kedagi konkreetselt süüdistada, sest isegi kui ma olin täitsa kõrval kui see katki läks ei saanud ma aru, kes seda tegi.