spontaansus on mulle alati meeldinud.
eriti siis, kui avastan 20.43 õhtul et nüüd võiks pärnust tallinnasse minna. ja täpselt nii ma tegingi. getter ja laura, siis juba kristeen, marie ja kristin hellas hundis ja kõige lõpuks mirjam ja dagmar. ma armastan teid! kui palju uusi imelikke tutvusi, igatsetud burgereid, vaba olekut. ja kõige enam meeldis mulle õhtu jooksul see kaunis noormees bussis kellega ma terve tee suudeldes hüvasti jätsin, teades, et ei pruugi teda enam kunagi näha. jälle elu armastus. jah jah jah, see on see, mis mulle meeldib. või nii, nagu sal-saller kord laulis: see on see, mis paneb elama.