oh see reede. kiire kõne martenile "tuled kohe kaasa või ma lähen üksi minema" ja juba seisimegi riia maantee äärees näpp püsti ja ootasime üllaid inimesi, kes meid viljandisse viiks. natuke enne südaööd kohal, rõõmujoovastus ja KUI palju sõpru! palju kohtumisi, trippimist ja valgret, enne kui jõudsin vaimustavale J.M.K.E.le mis kujunes üheks parimaks kontsertiks(ja kõige odavamaks! kui mitte arvestada tasuta kohti) kus mul on olnud au viibida. ja see nägu, millega villu meid lõpuks vaatas. see uhkus, mida võis pilgust välja lugeda. oleks mu isa mind vaid näinud, ta oleks oi kui uhke olnud. saatsin tsämmsi & co. telkima ja taaskohtusin marteniga, kelle õhtu polnud pooltki nii tore olnud. asusime teele taas pärnu poole, aga kell oli 5 ja autosi ei sõitnud. "tere! kas me tohime teie lehmasi vaatama tulla?" ja nii me seal vaatasime ja imestasime nagu ühed linnalapsed laudas ikka käituvad. pärast veel ring kanalasse ja siis vaarikaraksu, kus avastasime ühe mõnusa laka magamiseks. puhkasime mõned tunnid ja jõudsime juba varsti pärnusse ka. üks suve tipphetki kohe päris kindlasti.