siin linnas on juba tervelt kuu aega udu olnud, paari üksiku erandliku päevaga. ma isegi ei mõista, kust see tuleb. ja päris täpselt ei mäleta selget hommikut, peale ühe, siis kandsid kõik tüdrukud seelikuid ja elu oli üleliia rõõmus, sest haruldus oli saabunud linna. püüdsin kursusevennale selgitada, miks on mere ääres hea elada, aga pärast mõnda aega sain aru, et põlisele tartlasele seda selgitada on peaaegu, nagu seletada, kuidas vesi maitseb. nüüd ma siis elan siin kuivas õhus, kus isegi -2 tundub, nagu -30, sest see külm faking kõrvetab, mitte ei ole pehme, nagu olema peaks eks. ma ei tea, mida ma talvel teen.