eelmine nädal olin emo. ma ei saa päris hästi aru, miks. tüdimus oli ja pärnusse tahtsin, aga miski kripeldas nagu veel. ma ei saa siiani aru, mis see oli. reedel sõitsin koju, kui armas ja hea, rahutunne. laupäeval kogesin väikest flashbacki suvesse oliveri residentsis. samad inimesed, sama muusika, kõik oli sama. imeline. ja need performanced ning sketchid seal olid algusest peale kuld. naised ka. armastan. kui ainult kodutee nii külm ja segane poleks olnud purjus getteriga. aga siiski, saime täiesti inimtühjalt tänavalt vanamehe käest paki tikke. pühapäev kulges rahulikult moosisaiade seltsis. õhtul sain üle 3 kuu henriga kokku. jälle flashback. kui palju ühe nädalavahetuse jooksul saab?

mis veel? polegi nagu midagi... elan nädalavahetuste nimel, joon liiga palju, aga suitsetan palju vähem. kõik on nii veider ja mu tuba on sassi ja kodusemaks saanud. koduseks see vist ei saagi, sest ma elan juba 3 aastat mõttega, et see on ajutine lahendus. 2 aastat veel seda ajutisust, siis aitab ka naljast.