jalutasime mirjamiga kesklinna tema prillidele järele ja arutasime selle käigus kogu maailma filosoofiat. rääkisime rääkimata jäänud aga väga olulisi jutte suvest ja lihtsalt olime jälle koos. kui tore! ta prillid on trippivad. mulle umbes täpselt topeltkanged, ma vist ei leiagi inimest kellel on mulle parajad prillid.. sest ma näen! igaljuhul siis ta oli peaaegu nagu kivis ja seletas mulle mida ta kõike näeb.
avastasin täna, et ma ei tea kes ma olen ja mida ma tahan ja miks ma olen. noh, ei avastanud, aga see hakkas jälle kriipima, sest igal nurgal räägitakse karjäärinõustamistest ja mul on nagu... wtf? karjäär? ma olen 17, selleni on sadamiljon aastat aega ju, ma ei jaksa veel mõelda nii keerulistele asjadele. ja siis ma lihtsalt olengi, elu lõpuni. kulgemispsühholoogia(tervitan kärt käeselit, nüüd ma vähemalt tean, kuidas seda nimetada, mida ma mõtlen ja teen).