Kõik teed viivad jooma. Andre ütles seda mulle umbes kuu aega tagasi ja ma ei uskunud teda üldse, kuni tänaseni. Eile ma käisin Lasnamäel. Oma Lasnamäe sõpradega. Ei. Ärge nüüd arvake, et ma suhtlen inimestega, kes teistele nurgapeal nuga annavad ja suvalisi läbi peksavad. Nad on ühed intelligentsematest inimestest, keda ma tean. Esialgu istusime tund aega Jassi pool ja siis läksime edasi Kribu juurde, kus pidu oli juba täies hoos. Ma jõin enda kohta palju. Ütleme nii, et ma üllatasin isegi ennast. Aga pidu oli hea, ilma kahtlusteta.
Täna, kui ma koju jõudsin magasin ma esmalt tunni, millest sai siiski sujuvalt kaks, niitsin muru maja eest, mis on minu kohustus ning läksin siis Kariti juurde. Ma teadsin, et seal toimub pidu, aga arvasin, et täna küll juua ei taha, lihtsalt seltskonna mõttes lähen. Sellegipoolest, nagu Andre ütles, kõik teed viivad jooma. Kõik algas ühest cuba librest, millest sai kaks, ja siis kolm ja siis... Noh, me Joannaga käisime vannis sooja vee sees kainenemas, isegi aru saamata, mida täpselt me teeme, peale seda kuivatas Kristjan mu juukseid, väga oskuslikult kusjuures ning siis said vist peaaegu, et kõik saladused räägitud. Kella kahe ajal otsustasin, et on siiski aeg koju minna ja siin ma nüüd olen. Ei, palun ärge jätke endale minust muljet, et ma olen lootusetu joodik, sest seda ma pole, ehkki ma praegu endalegi sellise mulje jätan seda teksti kirjutades.
Kuulake seda parem.
No comments:
Post a Comment