olen viimase paari päevaga metsikult värskemat eesti kirjandust neelanud. selle käigus sain palju mõtlemisainet ja positiivset energiat.

nüüd avastasin juba mõnda aega tagasi ostetud näitekirjanduse kogumiku, milles muuseas ka pirandello "kuus tegelast autorit otsimas" milles eelmisel kevadel ka lava peal leinasin. raamatut lugedes meenub iga viimne kui pilt näitemängust, ent kurb on see, et näitlejad, kes meie trupis olid, on automaatselt minu jaoks omandanud enda karakteri iseloomu- kõik need üdini karismaatilised ja toredad inimesed on minu mälestustes endiselt kuidagi rusuvad ning kohati isegi morbiidsed. pean sellest üle olema, sest häid mälestusi on vaja rohkem hoida.

viimasel ajal olen väga väga üritanud oma hirmudest ka üle olla. ämblikud, trammiteed, minust suuremad ning äkiliselt käituvad valjuhäälsed inimesed. ämblikud on mu peas istunud juba terve elu, aga viimased kaks... ma isegi ei tea kust need tulid! ja seda debiilsemad need mulle endale tunduvad. nagu lollakad klounid kusagil kuklas irvitamas.