koolis on pisut nukker. üritan kõigest viimast võtta, samas tuletab see kõik meelde, et paar päeva veel ja siis pean maha jätma oma superhüper klassi, kes olid alguses minusilmis kõik niiii läbi kukkunud, kuid on mulle kõigest kahe ja poole aastaga nii kalliks saanud. tunne on natuke nagu pärnust ära minnes. oootusärevus, tahtmine ruttu teada saada, mis mind ees ootab, samas veidike kurb. mõtlesin sellele bussis koju sõites. mäletan kui pärnust ära tulles lubasin endale, et teen oma elus suuremaid ja väiksemaid muudatusi edaspidi tihemini, et ise oma elu huvitavamaks muuta. no see on siis üks nendest.