ärkasin hommikul telefoniäratuse peale, saamata aru, mis toimub, panin selle kinni, vaatasin ringi, mõistsin, et olen norras ja olin unustanud äratuse maha võtta ning magasin edasi. 5 tunni pärast äratas mind kai ja ütles, et läheb poole tunni pärast jõulusisseoste tegema ning kas ma tahan ka minna. otsustasin ennast üles ajada, pesin, sõin. see oli mu elu esimene christmas shopping, nii kummaline, kui see ka ei tundu. pärnus oli ema alati sellisel ajal tööl ja jõulutoit sai tavaliselt ostetud 24. õhtul. aga täna oli tore. sõitsime linnast välja, suurde poodi, ostsime palju süüa, aitasin kail välja valida osa mu ema jõulukingitusest, istusime kohvikus, sõime kooki ja jõime cappucinot, mõtlesime jõulukuuse peale, aga need ei näinud just liiga ahvatlevad välja, seega sõitsime tagasi koju. naljakas on see, et norras ei viitsi noored vanemaid absoluutselt aidata. ma olen inglike, kui aitan toidukotid autost tuppa tassida või panen oma nõud ise masinasse.
eilne päev ei olnud just üleliia hea. peale matet sain aru, et nüüd ongi tabasaluga lõpp, poetasin mõned pisarad, tegin tühjaks oma kapi, andsin ära võtme ning üritasin siis võimalikult salaja ära minna, varjates oma nägu, sest ma teadsin, et muidu tuldaks mind kallistama-musitama ja see teeks asja ainult hullemaks. jõudsin lennujaama ilmselgelt liiga vara. oleks piisanud tunnist enne lendu, ma jõudsin kaks ja pool tundi varem. ja noh, ilmastikuolude tõttu lükati lend kaks tundi edasi. pole midagi mõnusamat, kui 4 tundi lennukit oodata. lennukis olin pressitud kahe eriti paksu inimese vahele, kes mõlemad sõid terve tee. magamisest ei tulnud midagi välja. ja kui koju sõitsin, oli rong täis, nii, et ma lihtsalt seisin püsti see tunnike enne kui kohale jõudsin. aga noh, aitab vingumisest. kodus ootas mind norra "rahvustoit"(?) - pizza grandiosa, mis ei ole just mu lemmik, aga kui natuke lisajuustu ja maitseaineid peale panna ajab asja ära. ja purk veidra maitsega õlle.
esmaspäeval jõime daisikesega shampust, mis reedest alles jäi ning suundusime siis chicagosse, kus on alati hea.
No comments:
Post a Comment